Ávila on osa Venezuela Kariibi mere ranniku mäeahelikust ning kulgeb idast läände. Tegelikult on see Andide jätk, mida on kõige paremini märgata mere poolt. Sealt vaadatuna kaovad järsud kaljud viimaks pilvede sekka. Ávila rahvuspark on 80 km pikk, 16 km lai ning riivab Caracase, Guatire, Guarenase ja Barlovento orge. Selle kõrgeim punkt, Pico Naiguatá, 2765 m, on jahe, mõnikord lausa jäine, ent ülejäänud mäeahelik on lopsaka troopilise taimkattega.

      Inimasulad ronivad mägede külgi mööda üles. Need on tekkinud alates 1950. aastatest. Tulnukad hülgasid sisemaa viletsad väiketalud, lootes õilmitsevas pealinnas tööd saada. Orgu polnud võimalik eluaset soetada, seega nad rajasid Ávila eelmäestikku „rantšodeks” hüütavaid onne. Kuna järgnevatel aastakümnetel saabus rahvast veelgi, siis need majakesed, esmalt puidust ja presendist, siis räbubetoonist ja laineplekist, ronisid üha kõrgemale ja valgusid üle mäeveerte. Nende vahele tekkisid looklevad rajad ja kõverad trepid. Onnid moodustasid barrio’d. Kontekstist sõltuvalt tähistab sõna lihtsalt elamukvartalit või siis agulit. Perekonnad elasid siin põlvkondade kaupa, varastades elektriliinidest elektrit ja tassides vett ämbritega üles. Erinevad valitsused jätsid nad unarusse. Ühel pool mägesid nägid uusasukad oru põhjas privilegeeritud Caracast. Teisel pool, Vargase osariigis, nähti kalurikülasid, La Guaira sadamat ning rannakuurorte, kus jõukatel inimestel olid majad nädalavahetuse veetmiseks. Kui Hugo Chávez 1954. aastal sündis, siis oli Venezuela rahvaarv viis miljonit. 1999. aastaks hinnati seda 21 miljonile, kusjuures 80 protsenti oli kokku surutud linnadesse ja mäenõlvadel asuvatesse agulitesse, millest enamik asetses põhjarannikul.

      Ekvaatorilähedases, aasta läbi soojas Venezuelas on reeglina kaks aastaaega. Kuiv ilm kõrvetab maad novembrist aprillini ning vihmad niisutavad mullapinda lühikeste äikeseliste puhangutena ülejäänud aasta vältel. Indiaanlased nimetavad seda päikese ja vihma vaheldumiseks. Ägedate sadude ajal suunasid Humboldti täheldatud jäärakud kivi- ja mullamassi Ávila tulnukate pihta, lõhkudes majade plekk-katuseid. Venezuela päike ja vihm langesid rütmist välja kaks nädalat enne põhiseaduse referendumit. Äikesetormid jätkusid detsembrikuuski, kastes päevast päeva Caracast ja veel suurt osa riigist. 14. kuupäeval, vahetult enne hääletamist, ägenes vihm metsikult taguvateks kardinateks. Comandante keelitas oma toetajaid ikkagi hääletama. „Kui loodus on meie vastu, siis me võitleme temaga ja sunnime teda endale alluma.” Nimelt tsiteeris ta Bolívari kuulsaid trotslikke sõnu, mida too oli kuuldavale toonud pärast seda, kui 1812. aastal hävitas maavärin Caracase. Katastroofi pidas hispaaniameelne katoliku kirik jumalikuks kättemaksuks Bolívari ülestõusu eest.

      Chávezi manamine läks täide. Ilm keeras veelgi halvemaks, metsikuks marutormiks. Kõigest tundidega sadas maha mitme kuu sademehulk. Kui hääletamine 15. detsembri õhtul lõppes – osalejaid oli alla poole valijaskonnast –, siis hakkasid pilvedesse ja öhe mähkunud Ávila tipud liikuma. Vettinud pinnas oleks justkui sulanud ja libises allamäge. Suured ja väiksed kivid ning juurtega üles kistud puud kukkusid ülepeakaela hunnikusse. Üks maalihe järgnes teisele, paisudes kujuteldamatute mõõtmetega laviiniks, mis rajas suure mürinaga endale pimedas teed mere poole. Neil, kes jäid laviini teele, ei olnud mingit võimalust eluga pääseda. Kataklüsm mattis enda alla ülemiste nõlvade barrio’d, tirides inimeste elud ja kodud keerisesse ning heites nad naabrite kaela: looduse lõugade vahel leidsid kõik oma otsa. Mägi varises alla, kuni seda ei pidurdanud enam miski ning ta vajus vahutavasse merre.

      See oli Venezuela kõige hullem loodusõnnetus. Sajad kogukonnad kadusid, nad pühiti merre või mattusid äratundmatu, võõrastava maastiku alla. Üles leiti umbes 1000 laipa, ent hukkunute arvu hinnati 10 000–30 000 inimesele. Ainsatena teadsid nende nimesid perekonnaliikmed ja naabrid, kes hukkusid nende kõrval, nii et ohvrid surid, nagu nad olid elanudki – anonüümsena. Neid poleks nagu kunagi olnudki.