Comandante: Hugo Chaveze Venezuela. Rory Carroll
Читать онлайн книгу.
bolivaristlik tervitus, ma sooviksin teie abi endale töö ja emale pensioni saamisega. Ma annan teile oma telefoninumbri 02123228014 ja 4129376741. Teie kiiret vastust oodates jätab see seltsimees teiega hüvasti. JUMAL ÕNNISTAGU TEID MINU PRESIDENT.” Gloria Camejo Mujica.
„Hr President ma vajan teilt abi olen puudega tahan valitsuses töötada nagu tõeline revolutsionäär… te olete Simon Bolivari õige poeg Jumal õnnistagu teid.” Hernan Cortes „Hr president minu tervitused, ma kirjutan teile kuna tõepoolest ma vajan teie abi minu nimi on jorge camacho olen pensionieas palun teie sekkumist olen olnud 18 aastat abielus ja nüüd tahan lahuttust ega saanud seda kuna abielutunnistuses on viga number ei sobi minu isikutunnistusega ja ma olen kõik järele proovinud ega suutnud midagi ära teha olen evangeelne kristlane ja tahan abielluda naisega kes on 10 aastat olnud minu partner…” Jorge Camacho.
Ikka edasi ja edasi, mõni vaid üksikud read, teised palju lehekülgi, lood nurjunud püüdlustest, halvast õnnest, rikutud tervisest, ületamatutest probleemidest, kalgist bürokraatiast, kuidas kõik tahavad midagi – puusaliigese proteesi, raha äri alustamiseks, lastele jõulukinke, autot, traktorit. Rahva seas liikuvat presidenti tülitati nii rohkete palvekirjadega, et teda hakkas saatma ametlik soovide vastuvõtja. „Palee andis mulle vesti ja seljakoti ning ma käisin presidendiga kaasas, kui ta oli rahva keskel. Ma võtsin enda hoolde kõik kirjad, mis talle pihku pisteti,” ütles Carmen Colmenares, erruläinud soovide vastuvõtja. „Jumaluke, terve linn ilmus välja. Meid lämmatas rahvarohkus ja armastus, mida nad tema vastu tundsid. Kõik tahtsid teda kallistada ja midagi küsida.” Kirju kogunes nii ohtrasti, et palees rajati omaette osakond, et teha nendest iga päev trükitud kokkuvõte. Seda lugeski president hommikusöögi juurde. Kui ta pani kahvli kõrvale, et mõnele palvele pastakaga ring ümber tõmmata, siis sai see nimetatud osakonnas, kus iga kirja talletati, erilise tähelepanu osaliseks. Osakonda nimetati Sala de la Esperanzaks, Lootusebürooks.
Comandante’le meeldis hommikul terrassil olla, kuna sinna puhus mahedat tuult, seal oli rustikaalset hõngu ning sealt avanes vaade üle Caracase. Sajand varem oli Miraflores seisnud omaette häärberina keset põlde, ent nüüd surus linn igast küljest ligi kui betooni ja häälekate signaalpasunate keeristorm. Lõuna pool kerkis järsk küngas täis räpaseid tornelamuid, mille akendest rippus pesu. See kandis 23. jaanuari aguli nime kuupäeva järgi 1958. aastal, mil selle ja teiste kvartalite elanikud kihutasid diktaator Marcos Pérez Jiménezi maapakku. Nüüd oli see comandante’le lojaalne kant. Sellest ida poole paistsid Valle Arriba, pankurite ja diplomaatide elupaiga haljad nõlvad ja kreemikarva villad. Kui minna põhja poole, siis algasid südalinna kontorihooned ja kauplused palee sissekäigust vaid kvartali kaugusel. Mürisevaid mootorrattaid ja sahisevaid busse oli küll kuulda, aga mitte hästi näha. Linna rägastik peatus järsult keskmisel kaugusel Ávila mäeaheliku suurest rohetavast seinast, mis tähistas linna põhjapiiri. See varjas enda taga kalurikülasid, kuurorte ja Kariibi merd.
Pärast hommikusööki, kohvi ja vahest sigaretti – ta suitsetas puhuti ning avalikkuses mitte kunagi – läks comandante sisse tagasi, mööda hiilgavat koridori auvahtkonna juurde, kes seisis tema kabineti, despacho del presidente kollase ukse kõrval. See oli sisustatud kreemikarva ja kullatud mööbliga, mis oli jäetud peaaegu muutumatuks pärast ööd, mil president Carlos Andrés Pérez, pidžaama kortsus ülikonna all, võttis mustast portfellist Uzi, et Chávezi ründajad tagasi lüüa. Seal olid šahh Abbasi stiilis pärsia vaibad, damastkardinad, prantsuse restauratsiooniajastu tugitoolid, mille jalgade otsas olid pronksküünised, ovaalne rohelisest alpimarmorist laud ja piklik tumedast roosipuust kirjutuslaud. Laua vastas, seljaga akna poole, oli lai nahkpolstriga tugitool, mille leenil oli riigivapp ja kummagi käetoe all kuldplaatidega kaetud sfinksid. Troon. Tugitooli kõrgust sai kangist muuta.
Muidu oleks see tähelepanu äratanud, aga pilku köitsid hoopis paksud massiivsed raudsambad, mis olid põrandast laeni kinni keevitatud. Isegi piiblivägilane Simson poleks suutnud neid lahti kiskuda. Need olid mõeldud trotsima maavärinaid, mis korrapäraselt Caracast raputavad. Venezuela presidente vaevas hirm jääda oma palee rusude alla. Kui Joaquín Crespo ehitas Miraflorest, siis tellis ta „antiseismilise ruumi”, ent langes 1898 lahingus enne, kui oleks jõudnud sisse kolida. Tema järglane Cipriano Castro asus kohe sinna ruumi, et ta ei peaks jälle maavärisemise ajal kolmanda korruse rõdult alla hüppama. Omaaegse lorilaulu järgi olevat president langemise aeglustamiseks haaranud kaasa lahtise vihmavarju, ent ikkagi murdis pahkluu ja tegi hirmust püksid täis. Ka Chávezi kohta räägiti, et ta kardab maavärinaid.
Uks viis presidendi kabinetist koosolekusaali consejo de ministro’sse, täisnurksesse ruumi tahveldisega seinte, suure Bolívari portree ja pika ovaalse lauaga. Presidendil oli teistest veidi kõrgem tool. Esimesel ametiaastal pidas ta siin iga nädal koosoleku, küsitledes järgemööda kõiki 14 ministrit. Järgnevatel aastatel, kui ta minetas sääraste kokkusaamiste vastu huvi, jäi vaheuks kinni ning ministreid (kelle arv kahekordistus vastavalt uute ministeeriumide loomisele) võttis vastu asepresident. Ministrid piidlesid ust ja nuputasid, kas comandante on selle taga oma kabinetis või hoopis kusagil mujal palees ning millega ta üldse tegeleb.
Mõnel pärastlõunal külastas ta oma perekonda La Casonas. See paiknes linna idaosas keset rohelusse uppuvaid keskklassi villasid, ent ikkagi oli seal kunagise kohviistanduse hõngu, koos hacienda’le omase hoonestuse, mangopuude, rustikaalse aia, sogase basseini, keegliraja ja vabaõhukinoga. Valimiskampaania ajal oli Chávez La Casonat laitnud oligarhia sümbolina, öeldes, et tema perekond võib elada korteris, ning päriselt talle seal eriti ei meeldinudki. Ent ikkagi elas tema pere seal. Hilisel pärastlõunal, kui polnud ühtegi avalikku üritust, siis naasis president paleesse sala situacional’i uuele briifingule: luureraportid, äsja meedias toimunu, poliitilised arengukäigud, majandusnäitajad. Kui miski köitis tema tähelepanu, siis andis ta ühega oma mobiiltelefonidest kohapeal juhtnööre või sõitis liftiga oma kabinetti ja lasi helistada sekretäril. Kõrvaltoas ootavad külastajad said teada, kas neid võetakse vastu või nad peavad järgmisel päeval tagasi tulema. Kui õhtul polnud ametlikke sündmusi, siis mängis president oma valvuritega laptuud või võttis Jaapani sviidis külalisi vastu. Seda osa comandante päevast ümbritses romantiliste kohtingute kõmu.
Olgu tõega kuidas tahes, comandante tõeline kirg puhkes õitsele hilja õhtul, kui ta tuli rookatusega terrassile tagasi ning, kosutades ennast uute kohvisõõmudega, lehitses kuhjade kaupa dokumente, millele ta tegi pastakaga ringe ja allakriipsutusi. Kell 11 õhtul keeras ta nurgas seisval teleril heli valjuks, et vaadata „La Hojilla’t” („Habemenuga”), tähtsaima riikliku kanali õhtust jutusaadet. Saatejuht Mario Silva, tüse habemik mees ärksa intellekti ja hundiirvega, kandis punaseid pesapallimütse ja nahkjakke. Istudes laua taga, ümbritsetuna Che Guevara, Karl Marxi, Bolívari ja Chávezi piltidest, intervjueeris ta aeg-ajalt külalisi, ent peamiselt ründas comandante vastaseid monoloogidega, mida ta ise üdini nautis. Teda tunti opositsioonile piinlikkust valmistavate fotode näitamise poolest. Silva mängis samuti ette katkeid salvestatud telefonikõnedest, mis olid mõeldud tõestama oponentide rikutust ja silmakirjalikkust. Mõnele neist oli lisatud koduloomade häälitsusi. Saatejuht kinnitas, et materjal pärineb anonüümsetelt allikatelt, ent kõik kahtlustasid, et tegemist on Luure- ja Preventiivteenistuste Direktoraadiga (DISIP), peamise luureagentuuriga. See oli comandante lemmiksaade ning ta soovitas tungivalt seda vaadata ka oma poolehoidjatel. Mõnel õhtul ta helistas sinna, et Silvaga otse-eetris lobiseda või teha poliitilisi teadaandeid.
Pärast „La Hojilla” lõpptiitreid kella 1 paiku pärast keskööd helistas president ministritele oma küsimuste ja juhtnööride pärast. Kas teie ministeerium on ettekandega valmis saanud? Kas te olete seda statistilist tabelit näinud? Kiirustage sellega, muutke toda, rääkige selle inimesega. Vahetevahel helistas ta selleks, et lihtsalt lobiseda ja juttu vesta. Lõpuks, kui linn magas ja ministritele oli helistatud, võttis ta raamatu oma kirjutuslaua pealt hunnikust või oma toa väikesest kapist ning süüvis selle lehekülgedesse.
Kõige rohkem sirvitud köide sisaldas Bolívari kõnesid ja kirju, mis presidendil olid pähe kulunud. Mõnda aega meeldis talle väga Argentina kirjaniku Lucas Estrella „Sõdalase oraakel”. „Sõjamees, kui sa võidad lahingu, siis ära vaevugi mõõka tuppe panema,