Comandante: Hugo Chaveze Venezuela. Rory Carroll
Читать онлайн книгу.
Kui rahvas nõudis valjusti uudiseid ja oma kartuste hajutamist, siis ta kadus vaateväljalt, olles ilmselt tragöödia suurusest halvatud. Teisel päeval ta toibus ning asus isiklikult vägesid juhtima, uurides laastamistööd helikopterilt, korraldades evakueerimist, muutes spordistaadione ja isegi presidendiresidentsi La Casona ajutisteks varjupaikadeks, koordineerides sõjaväe, tsiviilisikute ja rahvusvahelisi päästetöid, sõites ise mööda poriseid teid, esinedes televisioonis emotsionaalse, ent tasakaalukana, et anda värskeid uudiseid, lohutada ja väljendada rahva südamevalu. Hädaolukord meelitas välja tema tugevad küljed ja sõjaväelise väljaõppe.
Ja siis, kui nädalad möödusid ning algne šokk kustus, tõi see välja midagi muud. Kriis kisti paleepoliitikasse. Esialgu oli comandante abi vastu võtnud igaühelt, kaasa arvatud USA-lt, kes saatis kahe päeva jooksul kohale helikoptereid ja kümneid sõdureid. Kaitseminister Raúl Salazar võttis vastu veel USA pakkumise taastada mereäärne kiirtee 450 merejalaväelase ja laevastikuinseneri abiga. Siis, kui USS Tortuga asus Norfolkist (Virginia osariik) teele, peal buldooserid ja traktorid, helistas Chávez kell 4 hommikul Salazarile, et gringo’d ei tohi tulla. Kõne all on suveräänsus, ütles ta. Kindral oli pahane ja kahtlustas, et Fidel oli väljendanud oma muret, et tegemist on hoopis imperialistlike vägede dessantõppusega. Chávezi läbisaamine USA presidendi Bill Clintoniga oli hea ning abi oli ilmselgelt vaja, ent see ei õigustanud veel, et kaasataks jänkide superriik oma harjumusega igale poole nina vahele toppida. Revolutsioonilise maine kaitsmine maksis enam. Salazar kuuletus ja ütles ameeriklastele, et neid rohkem ei taheta. USS Tortuga pööras otsa ringi.
Kui vihmapilved 2000. aasta alguses hajusid, siis oli uue palge saanud Ávila taas palee terrassilt näha. Ent comandante tähelepanu pöördus hoopis Miraflorese koridoridesse ning siinsele poliitilisele heitlusele. Tema pikaaegne seltsiline ja kaasvandenõulane kindral Jesús Urdaneta oli rahulolematu. Chávez oli nimetanud oma sõbra, kes läänepoolse Zulia osariigi elanikele omaselt oli avameelne, luureteenistuse DISIP etteotsa. Urdaneta oli saanud ettekandeid, et kaks presidendi tähtsaimat tsiviilisikust liitlast, Rahvuskogu esimees Luis Miquilena ning välisminister José Vicente Rangel, võtavad pistist. Tegemist oli veteranpoliitikutega, kes olid poliitikas võhiklikku comandante’t juhendanud pärast tema vangist vabanemist selles, mis puutus niinimetatud neljanda vabariigi valitsuse, meedia- ja ärihuvidesse. Urdaneta kaebas Chávezile, et nad toovad vastsesse viiendasse vabariiki kaasa vanu korrumpeerunud harjumusi. Kindrali sõnul tunnistas president, et tegemist on korruptantidega, ent ütles, et vajab nende hämaraid oskusi oma võimu kindlustamiseks. Vaen segunes Vargase osariigis toimunud õnnetuse järelmitega, kui julgeolekujõude süüdistati rüüstajate hukkamises. 8000 seal tegutsevast mehest kuulus vaid kuuskümmend DISIP-sse, ent Urdaneta tajus, et just tema agentuur on pandud häbiposti – väidetavalt Miquilena ja Vicente Rangeli mahhinatsioonide tulemusel. Chávez keelas Urdanetal pressiga suhtlemise. Chávezi vana sõber väitis, et teda on süüdi lavastatud, ning oli esimene tähtsam isik, kes revolutsioonile selja pöörab.
Sosistati, et teised teevad samamoodi, et teisedki troonile lähedal seisjad sepitsevad midagi ja ihuvad pistoda. Comandante kulutas vähem aega Ávila peale või ringsõitudele Vargase varemetes. Kuigi valitsus rakendas erifonde, jaotas kümnete miljonite dollarite ulatuses rahvusvahelist abi, palkas välismaiseid konsultante, kuulutas välja ulatuslikke ülesehitusplaane ning teatas, et kannatanuid ei tuleks nimetada mitte damnificado’deks, nagu tähistatakse neid, kes on loodusõnnetuses kodu kaotanud, vaid dignificado’deks, „väärikateks”, oli kõigest vähe kasu.
Kuna palee tähelepanu oli mujal, siis taastamistööd aeglustusid ja seejärel seiskusid üldse. Vargase osariiki valdas loidus. Buldooserid hilinesid või jätsid üldse tulemata, insenerid tegid plaane, ent ei tulnud tagasi, tsement läks kaotsi. Abi näis õhku haihtuvat. Kuude möödudes lahkusid kannatanud ajutistest varjupaikadest ning naasid oma kokkuvarisenud kodudesse, et vireleda kuidagimoodi keset varemeid, kaljurahne ja kuivanud pori. Enam kui kümme aastat hiljem on nad ikka sealsamas ja ootavad abi. Nende pea kohal lagedatel libedatel mäeveerudel ei kasva mitte savann, vaid uute rantšode räbubetoon ja present. Tsükkel kordub. Ent see tähendaks loost etteruttamist, palee oluliste arengujärkude eiramist.
2000. aastaks jättis Hugo Chávez endast rahvusvahelisel areenil värvika mulje. Välismaised valitsused ei teadnud, mida arvata demokraadiks hakanud putšistist, kes kiidab Fidel Castrot ja nimetab ennast revolutsionääriks, ent ütleb, et ta pole ei kapitalist ega sotsialist, vaid otsib kolmandat teed. Oma sagedastel ja kurnavatel maratonreisidel kaasas ta delegatsiooni Venezuela ärimehi, meelitas investoreid, helistas New Yorgi aktsiabörsi kella, servis pesapalli Yankee staadionil, kohtus Valges Majas Clintoniga, surus Houstonis Texase kuberneri George Bushi kätt, avaldas Kolmanda Maailma solidaarsust Aafrika liidritega, kiitis Aasia majandusedu. Chávez kees üle tarmukusest, kuulsusihast ning aukartmatusest. Ta rikkus hoolimatult diplomaatilist protokolli. Ta pistis Suure Hiina müüri otsas jooksma, embas Jaapani keisrit, keda ei tohi puudutada, tervitas Vene presidenti Vladimir Putinit juudopoosiga, külastas Bagdadis Saddam Husseini ning ümises Kolumbia noore naissoost välisministri ees laulda. Võõrustajad olid segaduses ja võlutud. Kes on see mees?
USA suursaadik Caracases, John Maisto, soovitas oma valvsatel ülemustel Washingtonis vabamalt võtta. „Loeb see, mida Chávez teeb, aga mitte, mida ta räägib.” Vaatamata Fideli imetlemisele jättis noor president ametisse eelmise valitsuse konservatiivse rahandusministri, parandas maksude kogumist, tasus täpselt Venezuela võlgu ning ajas tavapärast majanduspoliitikat. Tema kõige radikaalsem käik oli kutsuda Caracasesse kokku naftatootjate kartelli OPEC kohtumine, kuhu Venezuela kuulub, ning veenda selle nääklevaid liikmeid tootmist kärpima. Osaliselt seepärast hakkas barreli hind, mis Chávezi valimise ajal oli kõigest 8 dollarit, järsult tõusma, täites tühjavõitu riigikassat. Oma ringsõitudel Hispaaniast peaaegu kaks korda suurema pindalaga Venezuela Andide mägedes asuvatesse linnadesse, Amazonase džunglisse, Kariibi mere sadamatesse ja pampadeks hüütavatele tasandikele avaldas ta alati austust kohalikele pühakutele, rahvaluuletegelastele ja vabadussõja kangelastele. Mirafloresesse tuli tema delegatsioon tagasi väljakurnatuna, aga energiast ülekeev Chávez läks otsekohe koos kaartide ja fotodega televisiooni esinema, et selgitada detailselt, kus ta oli, kellega kohtus ja mida tegi.
Ent sisemine rahulolematus miilas edasi ja 2000. aasta keskel lõi lõkkele. Kaks ammust kaasvõitlejat, Francisco Arias Cárdenas ja Yoel Acosta, ohvitserid, kes osalesid 1992. aasta mässus ning astusid koos Cháveziga valitsusse, kuulutasid, et keeravad talle selja. Nad süüdistasid Chávezit autoritaarsuses, kuninga mängimises ning selles, et ta laseb tsiviilisikutest liitlastel oma pangakontosid täita, kui nad vaid meelitavad tema ego. Armees olid nad olnud toakaaslased ja võrdse aukraadiga. Kas seda oli liiga palju seedida, kui nad näevad nüüd oma seltsilist kõrgemalt positsioonilt käske jagamas? Arias Cárdenas oli aasta vanem, mis sõjaväe kombe kohaselt tegi temast tähtsama isiku, ent valitsuses pidi ta pingutama, et teda kuulda võetaks. 2000. aasta juuli presidendivalimistel – uus põhiseadus nõudis värskeid valimisi – kandideeris ta teiste rahulolematute rühmituste toetusel Chávezi vastu. Käredas valimiskampaanias süüdistas ta Chávezi selles, et too oli 1992. aasta putši ajal käitunud argpükslikult, istudes oma peakorteris, kui teised vandenõulased võitlesid ja surid. Cárdenas pani oma kirjutuslauale kana, keda ta hüüdis Hugoks, ning Caracases laval seistes osutas ta palee poole ja hüüdis rahvasummale: „Kana supiks!” See haavas comandante’t ning ajas ärevile palee, millel enam ei jätkunud Vargase osariigi varemetele üldsegi tähelepanu. Comandante käivitas ülivõimsa kampaania, mis käis riigi risti-rästi läbi ja domineeris eetris, virgutades poolehoidjaid ning kujutades Arias Cárdenast reeturi ja oligarhia tööriistana. „Tulle see juudas!” hüüdis ta ning valijad kuuletusid, andes Chávezile 59,7 % ja Arias Cárdenasele 37,5 % häältest, mis oli 1998. aasta võidust veelgi veenvam. Purustatud reetur liipas areenilt ära.
Nende varajaste draamade ja triumfide käigus hõljus comandante kõrval glamuurne laitmatute hammaste ja ujeda naeratusega figuur. Marisabel Rodríguez, abikaasa, ema, esimene leedi, iluasjake. Naine ei meenutanud välimuse poolest comandante’t