Abinõud muttide ja mügride vastu

      Kõigepealt tehke kindlaks, kas teie aias möllab mutt või mügri. Selleks uurige maapinnale kerkinud mullakuhja. Kui tõstate labidaga pealmise mulla ära, siis näete, et mutimullahunnikus on käigu ava otse kuhja keskel. Käigud on ümmargused või laia ovaali kujulised ning võrdlemisi kitsad, kolme sõrme laiused.

      Mutt kaevab sügavamal kui mügri, tema käigud kulgevad 10–120 cm sügavusel ning nende käiguavauste läheduses pole katkihammustatud taimeosi. Mutikuhilad on suured ja kindla vormiga, nende muld on peeneteraline. Mutt armastab olla omapäi ega salli oma käikudes mügrisid.

      Mügri käigud aga ei lõpe mitte kuhila keskel, vaid selle küljel. Käigud on pikliku ovaali kujulised ja vähemalt nelja sõrme laiused. Mügri kaevab maapinna ligidal, ainult 5–30 cm sügavusel ning selle taimtoidulise looma näritud juuretükikesi näeb ka käikudes. Mullakuhilad on madalamad ja ebareeglipärasema kujuga kui muti omad.

      Et teada saada, kes käikudes elab, võite aias teha katse. Kaevake käigud mitmes kohas 20–30 cm pikkuselt lahti. Kui need on umbes kuue tunni pärast seestpoolt jälle kinni aetud, siis on tegu mügriga; mutt hakkab tegutsema alles mõne päeva pärast.

      Kindla peale mõjuvat ja pikaajalist abinõu muttidest ja mügridest lahtisaamiseks pole veel leiutatud, küll aga on nippe nende eemalepeletamiseks.

      Mutt on ju ka kasulik loom, taimi ta ei puutu, selle asemel sööb hea meelega tigusid ja kahjurputukate vastseid. Muti ilmumine tähendab, et mulla seisund on nii hea, et see kihab muti toiduks sobilikest väikestest olenditest. Mutimullahunnikutes on väärtuslik puhas muld, mis sobib väga hästi pottidesse, kus taimi seemneist ette kasvatatakse. Täiusliku muru hindajat see muidugi ei lohuta. Muttide peletamiseks saate ära kasutada asjaolu, et nendel loomakestel on väga tundlik kuulmis- ja haistmismeel. Mõnikord on näiteks abi olnud mutimullahunnikusse löödud metallist või puust teibast, mille vastu saab haamriga koputada.

      Aiapidajatel on häid kogemusi ka peti ja vadaku seguga (vahekorras 3:1 või 2: 1), mida tuleks hoida neli päeva soojas kohas ja valada siis käiguavadesse – 1 tass kuhila kohta. Soovitatakse ka elupuu, leedripuu ja küüslaugu leotist, samuti pannakse käikudesse toominga-, leedri-, ebajasmiini- ja elupuuoksi, kasutatud kassiliiva, karvu ja kalapäid.

      Tõeliseks nuhtluseks aias on aga mügrid ehk vesirotid. Nemad on taimtoidulised ja neile maitsevad lillesibulad, püsililled, rohttaimed, samuti maiustavad nad viljapuude ning – põõsaste juurte kallal. Nende vastu võitlemiseks soovitatakse peenrale istutada mitmeid peletavaid taimi, nagu nartsissid, harilik püvilill, harilik rass või aed-piimalill. Katsed on aga näidanud, et sellest on sama vähe abi kui ultrahelilainetest või käikudesse pudelite matmisest.

      Kõige kindlam on ikka lõksuga püüdmine. Vastostetud lõksudel laske enne ülesseadmist mõnda aega väljas seista või hõõruge neid mullaga. Lõksu kohale sättides pange kindad kätte. Mügride vastu aitab ka mürk või gaas, kuid see on ohtlik ka teistele loomadele.

      Sõjakäiku on kõige targem alustada varakevadel, kui nad pole jõudnud veel paljuneda, või siis hilissügisel.

      Võitlus tigude ja nälkjatega

      Aias on tigude ja nälkjate meelistaimedeks hostad, mädarõigas, saialilled, tsinniad, peiulilled, kobarpead, põlduba ja salatid. Kõige lihtsam on tigude arvukust piirata neid kokku kogudes. Meelsasti kogunevad limukad maiustama banaani-, meloni-, kõrvitsa- ja arbuusikoortega, hõrgutiseks võib välja panna ka värske kurgi, õuna- ja kartulikoort ja poolikuid viinamarju. Kuuma ilmaga meeldib neil peituda kivide ja vundamendi servade, lauajuppide või tühjade lillepottide alla, mis pakuvad kuival ajal mõnusat jahedust ja niiskust. Muru niites kasutage kogurit või riisuge see hiljem kokku, sest maha jääv niide annab limukatele mõnusat niiskust ja varju. Kuival ajal võib paar tundi enne niitmist muru kasta, et meelitada nuhtlused liikvele.

      Tigusid saab püüda ka nii, kui kasutada ära nende õllelembust, kuid sama hästi sobivad piim ja pärmivesi. Asetage nõud peibutusjoogiga varjulisemasse kohta, kuhu teod kogunevad.

      Naabrusest tulevate tigude vältimiseks hoidke aia äärealad korralikult niidetuna ning umbrohuvabad. Tõkkeks võib kasutada ka kõrgemaid metall- või plastribasid.

      Tigude ja nälkjate liikumist takistab kõik, mis on kuiv ning terav: liiv, graniitkillustik, paekivi- ja tellisepuru, kuiv kohvipaks, purustatud munakoored ja teokarbid, tuhk, lubi jne. Nad ei salli, kui peenrale on laotatud multšiks kuiva koi- ja soolikarohtu, sidrunmelissi, münte, orasheina, tammelehti, kuuse- ja männiokkaid. Võimalusel hoiavad nad eemale ka iiristest, kurekelladest, kurerehadest, gladioolidest, hortensiatest, müntidest, punemest, nõmm-liivateest, koirohust, raudrohust, sibulast, porrulaugust ja küüslaugust.

      Müügil olevad teomürgid sisaldavad tavaliselt metaldehüüdi, mis võib olla ohtlik ka lemmikloomadele. Mürk hakkab toimima temperatuuril üle +7 °C. Kõige tõhusama hävitustöö teeb see suvisel kuival ajal, kui sooja on +20 °C ringis. Mürk tekitab tigudel ja nälkjatel ärrituse, mis sunnib neid rohkesti lima eritama, suurendades veevajadust.

      Teod ja nälkjad munevad niiskesse, nätskesse ja silumata pinnasesse ning umbrohtunud aladele. Sügisel ja kevadel kaevake aed korralikult läbi – sedasi saavad hukka paljud talvituma pugenud teod ja nende munad. Aia kastmisel võiks eelistada hommikut, sest hilisõhtune kastmine meelitab peenrale teod ja soodustab taimedel ka seenhaiguste teket.

      Võitlus sipelgatega

      Sipelgatest jagusaamiseks proovige niisutada riivleiba booraksi või boorhappe 10 %-lise lahusega ja asetage see sipelgate teele. Ka võib vees lahustada pärmi, lisada veidi keedist või peenikest suhkrut ning panna see sipelgate kogunemiskohta. Niiviisi tormavad nad peibutussööda peale ja hukkuvad.

      Kui sipelgad püüavad akna- ja uksepragude kaudu õuest sisse trügida, tuleb kõik avaused kinni toppida ning kaneeli- või lavendliõliga üle tõmmata. Neid lõhnu putukad ei talu.

      Kui keeta linasest riidest kotti 20 minutit soolvees, siis hiljem ei tule kahjurid selles hoitavate toiduainete sisse.

      Sipelgaid peletab ka köögikappi pandud küüslauguküüs, kaneel või sidruniviil.

      Veel üks võimalus sipelgate püüdmiseks on immutada pesukäsna suhkrusiirupiga ja panna see nende liikumisrajale. Putukad kogunevad käsnale ning sellega saab nad vette uputada.

      Kui keeta linasest riidest kotti 20 minutit soolvees, siis hiljem ei tule kahjurid selles hoitavate toiduainete sisse.

      Vaaraosipelgaid tõrjub hõrgutis, mis koosneb 3g boraksist, 30 g glütse-riinist, 30 g peenestatud vorstist, 2g tärklisest ja 35 ml veest. Glütseriin aitab vältida segu hallitamist ning kiiret kuivamist. Söötmeid vahetage mitte harvem kui kord nädalas ning vähemalt kaks kuud järjest. Sipelgate juurdepääs toidule ja jäätmetele peab samal ajal olema suletud. Kui seejärel sipelgaid kuue kuu jooksul näha ei ole, on nad hävitatud.

      Kui kardate, et aias või metsas ronivad sipelgad mööda saapasäärt üles, määrige jalanõusid enne väljaminekut äädikaga.

      Umbrohuta püsilillepeenar

      Püsilillepeenra rajamisel kaevake maa vähehaaval kahe labidalehe sügavuselt läbi ja võtke välja kõik umbrohujuured. Muidugi jääb paratamatult mulda umbrohuseemneid, kuid need nopite ära pärast idanemist. Maa saab puhtaks ka kaltsude, papi või musta kilega pimendamise teel. Pimendamine on aeganõudev protsess, aga näiteks permakultuuri seisukohalt ainuõige. Permakultuuris maad ei kaevata, kõik asetatakse kasvama maa peale, ka kartul, ja multšitakse põhuga vms orgaanilise materjaliga.

      Suurema istutusala ülesharimisel puhastage korraga ära väiksem lapp ning istutage sinna taimed. Nii tekib tunne,

---

Скачать книгу