Hüva nõu võilillest vabanemiseks

      Harilik võilill (Taraxacum officinale) on murus üks sagedasim ja tülikaim umbrohi, millel on halb omadus hakata muru valitsejaks. Võilill talub tugevat tallamist ning madalalt niitmist, muutudes väga madalakasvuliseks ja maapinnal laiuvaks, hävitades valgusnõudlikud murukõrrelised.

      Võilillest lahti saada on päris keeruline. Parimaid tulemusi annab mehaaniline viis – võilillede väljatorkimine. Kuid see on praktikas võimalik ainult väikestel pindadel ning kui võililli on murus vähe. Välja kaevata tuleb võilill kevadel kasvu ja leheroseti moodustamise alguses ning vähemalt 5 cm sügavuselt. Muru hooldamise juures on kasulik silmas pidada õigelt kõrguselt ning optimaalse sagedusega niitmist. Kui hoiate muru heas kasvujõus, jaksavad murutaimed võililledega võistelda. Kõige halvem on hõreda muru liiga madalalt niitmine kevadsuvel, mis soodustab kohalelennanud võilille idanemist.

      Võililli hävitatakse ka herbitsiidiga. Häid tulemusi on saadud Starane 180ga (toimeaine fluroksüpüür-metüülheptüülester). Preparaat mõjub lehtede kaudu. Mõju on märgatav juba 1–2 päeva pärast pritsimist, 3–4 nädalat hiljem taimede kasv lakkab ja nad hävivad. Pritsida tuleks siis, kui võililled on rosetifaasis, kuid pole veel õievart moodustanud. Kulunorm on 10–20 ml preparaati segatuna 2–4 liitri veega, millest piisab 100 ruutmeetri jaoks. Järgige kindlasti pakendil olevat kasutusjuhendit!

      Pritsimise juures tuleb meeles pidada, et kõik keemilised preparaadid on mürgised. Kui te ei saa muru pärast pritsimist hoida vähemalt seitse päeva kasutamata, ärge keemilist umbrohutõrjet tehke. Pigem imetlege aias võilillede õieilu, kui kahjustage mürkidega oma elukeskkonda ja tervist.

      Kuidas naadist jagu saada?

      Harilik naat (Aegopodium podagraria) eelistab kasvada kohtades, kus maa on kobe, huumusrikas ja viljakas ning niiskepoolne. Visa ning jõulise taimena ajab ta end igale poole ja kasvab jõudsalt. Naat tunneb end hästi nii täispäikeses kui ka varjus, ta ei saa otsa ka pikas põuas ega vihmas. Varjulises niiskes naaditihnikus meeldib redutada ka tigudel.

      Kevadeti on naati toiduks tarvitanud mitmed rahvad. Ka Eesti vanarahvas teadis rääkida, et kui naat nina mullast välja pistab, on näljahäda kadunud. Väikestes talumajapidamistes on naati niidetud loomadele söögiks.

      Koduaias aga võtab ta üsna jõuliselt võimust aia- ja seinaäärtes, marjapõõsastes, maasikamaal ja lillepeenral, tungides sealt ka murusse.

      Kõige lihtsam on naati tõrjuda keemilise umbrohutõrjevahendiga Roundup, mille lahusega pritsitakse naadilehti suve jooksul tuulevaikse ilmaga kaks korda. Kange toimega vahendi puhul tuleb jälgida, et see ei satuks kultuurtaimedele.

      Kemikaalide kasutamise vältimiseks tuleb rakendada muid võtteid.

      Hävitage suve jooksul võimalikult palju naadi maapealset rohelist osa: kitkuge käsitsi välja või niitke. Et naat seemnetega ei leviks, niitke esimest korda veel enne naadi õitsema hakkamist. Kui seda teha regulaarselt, kurnab see ajapikku naadi juurestiku ära, taimik nõrgeneb ning agressiivne sissetungija taandub.

      Kuigi naadi risoomid ei asu väga sügaval mullas (peamiselt kuni 15 cm sügavusel), on neid seal palju. Seepärast kaevake maad pigem hargi kui labidaga. Labidaga kaevates saavad risoomid liigselt tükeldatud ja igast mulda jäänud tükikesest kasvab uus taim. Maa kaevamisel ja harimisel koguge kokku võimalikult palju naadirisoome.

      Mahaniidetud naadipealsete pärast pole vaja muretseda. Kuna tegu on nitrofiilse taimega, mis eelistab kasvada lämmastikurikkas pinnases, siis saab selle kompostida väga toitaineterikkaks mullaks.

      Soovitusi mahedaks taimekaitseks

      Enamik haigusi ja kahjureid talvitub taimedel või nende läheduses mullas. Seega on üks kõige tõhusam taimekaitsevahend korralik aiatööriist, millega saab taimede vahel mulda harida, takistades nii haiguste muutumist epideemiaks. Kui kahjureid on veel vähe, üritage neid ära korjata, lömastada või veesurvega maha pesta. Ärge laske nende arvukust kontrolli alt välja. Tutvustage lehetäidele nende suurimaid vaenlasi lepatriinusid ja jooksiklasi. Mida rohkem elab aias erinevaid putukaid, seda paremini on tasakaal paigas ja ükski putukas ei muutu ohtlikuks kahjuriks.

      Sobivad tõrjevahendid:

      Jahukaste ja lehetäide tõrjel usaldage vana head rohelist seepi. Enne seebilahusega pritsimist proovige seda paar päeva varem lehe peal, kuna vahend võib tekitada põletust.

      Haigestunud taime kastmisvette pange teepuuõli (10 tilka 0,5 l vee kohta).

      Purustage 400 g värskeid tomatilehti, valage peale 1 liiter vett ja laske 3–4 tundi seista. Seejärel keetke nõrgal tulel 30 minutit ja kurnake. Pritsimiseks lahjendage veega (1: 3).

      Võtke 500 g noori kõrvenõgeseid, valage peale 5l vett. Laske 12–24 tundi seista ja pritsige taimi leotisega.

      Eriti tõhusa vahendi saate, kui valate värskelt purustatud kõrvenõgeste peale sooja vee (1: 1) ja katate anuma. Leotis on 10–14 päeva pärast kasutusvalmis. Sobib kahjurite ja haiguste tõrjeks (lahjendage 1: 5), aga ka väetamiseks (1: 10).

      Kohe kasutusvalmis tõrjevahendi saate, kui purustate 250 g kõrvenõgest ja 250 g põldosja ning keedate segu tasasel tulel kaane all 20 minutit. Kurnake ja lisage vett, kuni saate 10 l segu.

      Võtke 1 tl purustatud küüslauku 1 liitri vee kohta, leotage kinnises klaasnõus 1 ööpäev, kurnake ja lahjendage veega (1: 5). Toime tõhustamiseks võite lisada 2 tl purustatud punast pipart või veidi kaaliumpermanganaati (helelilla lahus). Küüslauguleotis aitab maasika-õielõikaja, kedriklesta, lehekirpude, hahkhallituse ja kartuli lehemädaniku vastu.

      Rabarbris sisalduv oblikhape on tõhus tõrjevahend. Purustage 450 g varsi ja lehti, lisage 1 liiter vett ja keetke tasasel tulel pool tundi. Pritsimiseks ärge lahjendage.

      Pange umbrohujäätmed ja lehed päikesepaistelisse kohta veega täidetud anumasse, katke kilega