Targu Talita nipiraamat. Jana Rand
Читать онлайн книгу.
külvatud muru tuleb kasta veidi teistmoodi kui juba olemasolevat muruvaipa. Muru rajamiseks kasutatavate heintaimede seemned idanevad suhteliselt kaua ja liigiti erinevalt. Külv tärkab tavaliselt mitmes järgus. Kõige kiiremini idaneb karjamaa raihein, mille tõusmed ilmuvad mullast välja keskmiselt 7–10 päeva jooksul. Punase aruheina idanemine võtab aega umbes 14, aasnurmikal 20–30 päeva.
Selleks, et muru ühtlaselt tärkaks, peab muld kõigi 30 päeva jooksul olema vähemalt külvisügavuselt püsivalt niiske. Vihmasel ajal pole muret, aga kui on kuiv, peab aiaomanik hoolsalt kastma. Mulla niiskust on lihtne hinnata: kui torkate näpu mulda, peab niiskus olema tunda. Nõrgalt arenenud juurekava tõttu ei saa noored taimed vett kuigi sügavalt kätte. Seetõttu tuleb noort muru kasta mitu korda nädalas, andes iga kord maapinnale 10 mm vett ehk 10 l/ m². Pärast kastmist peab muld olema 5–6 cm sügavuselt niiske.
Muruseemne idanemine sõltub ka soojusest. Seeme idaneb kõige kiiremini siis, kui mullas on sooja 15 °C ja rohkem, jahedamas mullas idanemise aeg pikeneb. 8 °C juures idaneb seeme ligi kaks korda aeglasemalt kui 15 °C juures.
Selleks, et muru ühtlaselt tärkaks, peab muld kõigi 30 päeva jooksul olema vähemalt külvisügavuselt püsivalt niiske.
Murukülve kastetakse sageli kas liialt vähe või ebaühtlaselt. Esimesel juhul seeme ei märgu piisavalt ega hakka idanema. Teisel juhul tärkab muru ebaühtlaselt, külvatud pind on täis rohelisi „saarekesi”, mida ümbritseb must maa mõne harva tõusmega.
Kuival perioodil muru rajades peate kogu külvipinda kastma. Kuivas mullas ei juhtu seemnetega midagi ja sajuperioodi saabudes hakkavad need idanema. On olnud juhuseid, kus maikuus külvatud seeme on idanenud alles augustis, kui saabus suve esimene tõsisem vihmaperiood. Kuid sellised külvid võivad ka enne muru tärkamist umbrohtuda. Tärganud umbrohtu saab hävitada herbitsiidiga pritsides või vikatiga niites.
Tärkamata külve võib kahjustada ka tugev tuul, mis kannab kergema mulla korral muruseemne minema. Mingil määral aitab see, kui muld külvi järel rulliga parajalt tihendada.
Kulude vähendamiseks ja parema tulemuse saamiseks katsuge muru külvata vahetult enne vihmaperioodi algust. Külv tehke siis, kui on ette näha pikemaid sadusid.
Hüva nõu mõistlikuks kastmiseks
Kevadel istutatud puid ja põõsaid tuleb korralikult kasta, sest vaid siis lähevad need hästi kasvama. Ka teised äsja istutatud taimed vajavad kastmist seni, kuni nad on lõplikult juurdunud. Samuti vajavad niisutamist külvid, sest idanema hakanud seeme ei tohi kuivada.
Puuistiku veetarve on päris suur – korraga mitu ämbritäit (30–40 l). Et ta kiratsema ei jääks, tuleks sama kogus anda nädalase vahega ikka uuesti ja uuesti.
Põõsale jätkub üheks korraks 20 liitrist. Köögivili ja muud pindmises mullakihis paikneva juurestikuga taimed lepivad vähema veekogusega.
Igapäevane kerge kastmine toimib ainult pindmiselt ning teeb kasu asemel kahju, sest aurub ruttu, tõrjub hapniku mullast välja ja pärsib juurekarvade teket. Samuti kujuneb taimel siis pindmine põuaarg juurekava.
Igapäevane kerge kastmine toimib ainult pindmiselt ning teeb kasu asemel kahju.
Põhjalik kastmine on tulusam. Kui teha seda korralikult paar korda nädalas, on taimede kasvuhoog häirimatult ühtlane.
Kuival ajal võib kastmisveest puudu tulla, seepärast kasutage seda arukalt. Eelisolukorras on oja, tiigi või muu loodusliku veevõtukohaga aiaomanikud. Häda korral päästab mõnda taimeliiki ka merevesi. Seda taluvad kapsas, punapeet, murulauk ja viljapuud. Kloorisisalduse tõttu ei või merevett kasutada aga kartuli, porgandi, sibula ja marjakultuuride kastmiseks.
Kaevust võetav või torustikus voolav kallis joogivesi pole taimedele parim, sest klooritatud või suure karedusega külma vee juga halvab hetkeks taime.
Selline vesi muutub suures anumas seistes taimedele vastuvõetavamaks.
Kannuga kastmisel läbi sõela on sama eesmärk, sest kõrges kaares piiskadena langev vesi rikastub õhuhapnikuga.
Põuase ilma korral valage ühele ruutmeetrile 25–30 liitrit vett, siis märgub muld 25–30 cm sügavuseni.
Hilisõhtune kastmine on tulemusrikkam, samuti sobib kastmiseks pilves või uduvihma tibutav ilm, sest ka siis on veekadu õige väike.
Kuiv mullapind ei tõmba endasse vett kohe, esialgu valgub see madalamatesse kohtadesse. Seepärast alustage kastmist peenra ülepiserdamisega. Hiljem, kui pinnas on niiskunud, märgub muld paremini. Alles siis andke vajalik veehulk.
Väetamise nipid
Kuni mullas on veel lumesulamisniiskust, tehke ära kevadine väetamine – siis lahustuvad väetisegraanulid ilma kastmiseta ning tärkavatel taimedel on vajalik toitainevaru kohe võtta.
Kui rajate uut peenart või istutate puid-põõsaid, viige mulda põhiväetis: kas mõni kaua lagunev mineraalne kompleksväetis või orgaaniline väetis. Viimastest on enim levinud kondi-, kala- ja verejahu. Selline väetis toimib kogu kasvuperioodi jooksul.
Olemasolevatele peenardele ja kasvavatele puudele-põõsastele andke pealtväetist. Kuigi enamikku väetistest müüakse jämedate graanulitena, olge ikkagi ettevaatlik, et väetis ei satuks tärkava taime lehtedele, mida see võib kergesti põletada. Eriti hoolas olge lämmastik- ja kaaliumväetistega.
Laotage väetis võimalikult ühtlaselt – jagage kogus kaheks ning külvake üks osa piki maatükki, teine aga sellega ristisuunas. Väga väike kogus segage enne laotamist kuiva mulla või jämeda liivaga.
Ärge ületage pakendil olevat soovituslikku normi: liigne väetis on taimedele mürk ning võib nad isegi hukutada. Muru väetisekülvikuga väetades saavutate eriti ühtlase tulemuse.
Ärge ületage pakendil olevat soovituslikku normi: liigne väetis on taimedele mürk ning võib nad isegi hukutada.
Kevadisi sibullilli turgutage paar korda vedelväetisega. Igihaljaid rododendroneid võib väetada juba siis, kui maa on kergelt sulanud, sest nad alustavad kasvu hiljem ja väetis aitab pinnast sulatada.
Aedvilja väetage peenarde rajamise ajal, viljapuid ja marjapõõsaid aga kevadise kaevamise käigus. Roose, elulõngu ja püsililli väetage samuti kevadise mullaharimise käigus.
Külmaõrnu taimi väetage, kui suurem öökülmade oht on möödas; neid ei maksa liiga varakult kasvama ergutada. Okaspuid siis, kui maa on sulanud ja suuremad öökülmad möödas.
Külvikorrad aias
Õige viljavaheldus ja külvikord võimaldavad taimekahjustajaid ning umbrohtumist tugevasti vähendada, mõnikord isegi vältida. Eri kultuuridel kasutatavad mullaharimisviisid aitavad vähendada mitmetoiduliste kahjurite – naksurlaste, öölaste ja nälkjate – esinemist.
Viljavaheldusel on tähtis, et samale maalapile järgnevat kultuuri külvates ei ohustaks seda samad kahjurid-haigused mis eelvilja. Näiteks ei sobi järjestikku kasvatada ristõielisi ja sarikaõielisi kultuure. Arvestama peab ka mõne kultuuri haigusetekitaja pikaajalise säilimisega mullas – näiteks kapsanuutri tekitaja püsib mullas 5–8 aastat.
Lisaks saastab sama kultuuri järjestikune kasvatamine mulda taime juurte eritatavate ja talle enesele mürgiselt mõjuvate ainetega, mis hakkavad pidurdama selle taimeliigi kasvu ja arengut. Seepärast on mõistlik järjestada köögiviljad külvikorda nii, et nad ei korduks kasvukohal enne 3–4 aastat.
Peenramaa külvikorra näidis:
1. aasta – sõnnikuga väetatud maalapil kapsas, kurk, kõrvits, kartul ja maasikas;
2. aasta – samal maalapil porgand, kaalikas, redis, sibul, salat, seller, petersell, till jt maitsetaimed, maasikas eelmisest aastast;
3. aasta – hernes, aed- ja põlduba, söögipeet, maasikas üle-eelmisest aastast;
4. aasta – sõnnikuga