Iseenda laps. Airika Harrik
Читать онлайн книгу.
mida edasi teha.
„Vale aadress vist,” pomisesin tuhmilt. Kummardusin põranda poole, et too roosa jõletis üles võtta ja kaduda, kuid Jürka seisis mulle ukse peale ette.
„Kuhu nüüd nii kiiresti? Pidu ju alles algas. Või äkki emme juba ootab ja närib küüsi, et kus sa oled.”
„Lase mind mööda,” nähvasin talle. Ta ei teinud muidugi välja.
„Putsi, Jürka, noh, kas sul siis südant ei ole vä? Kari tittesid jääb praegu hoidjata,” oli Toivo mõnitavalt hoolitsev. Kõik naersid jälle. Jürka, kelle suust tulev viinalõhn mind lämmatama pidi, kummardus mulle lähemale ega kavatsenudki mind mööda lasta. Viimses hädas lajatasin talle nii tugeva kõrvakiilu, kui sain ja trügisin end tema kõrvalt välja. Edasi ma lihtsalt jooksin läbi esiku, saateks mõnitav naer ja pilked, ning lõin korteriukse pauguga enda järel kinni. Majast välja saades ma ainult jooksin mõnda aega – peamine, et saaks sellest kohast eemale. Mis näoga ma küll esmaspäeval kooli minema pidin? Selleks ajaks pidas juba terve klass mind opakaks! Ühel hetkel leidsin end trollipeatusest ja troll oli juba ees. Lipsasin kähku sisse ja istusin taha nurgaistmele.
Pisarad valgusid üle näo. Koju ma kohe kindlasti minna ei kavatsenud. Tulin lõpp-peatuses ehk Viru juures maha ja otsustasin mõneks ajaks sinna jääda.
Siin ma siis nüüd istusin. Päeva meenutades polnud ma märganudki, et minu kõrvale oli istunud vanem naine. Mustade juuste ja tõmmu nahavärvi järgi otsustades mustlane või mõni turist. Ei, turist ilmselt mitte, sest kaelasrippuvat fotokaamerat ja hiiglasuuri ostukotte ei paistnud kusagilt. Naine märkas, et ma teda silmitsen, ja küsis mingi veidra aktsendiga: „Kas on midagi?”
„Ei,” valetasin ma. Naine ilmselt nägi mu vale läbi ja jätkas.
„Kullake, ma näen, et miski piinab sind. Kas sina tahad sellest rääkida?”
„Ei.”
„Siis tahad sa hoopis ennustust?”
Tundus, et tema jaoks polnudki see küsimus, pigem tõdemus. Olin kuulnud mustlastest, kes tulevikku ennustavad, aga samal ajal sind tegelikult paljaks varastavad. Katsusin alateadlikult oma kotti, et näha, kas kõik on alles, ning märkasin alles siis, et olin projekti Eriku juurde unustanud. Tühja kah. Mustlasnaine vist märkas mu liigutust, sest ta ütles: „Ära sina karda, kullake, tule, ma ennustan sulle!”
Pärast tänast jama tundus see pakkumine ahvatlev ja ma ütlesingi jah. Kui palju hullemaks asjad ikka minna said?
Pikemalt ootamata krabas naine mul käest ja vedas endaga kaasa.
„Kuhu te mind viite? Laske lahti!”
„Ma viin su enda juurde, egas ma sulle tänaval ennustama ei hakka,” vastas ta mul käest lahti laskmata.
Puiklesin algul veidi vastu, aga siis lasin end kaasa viia. See ei saa olla hullem kui kõik see, mis minuga täna juba on juhtunud, lohutasin end mõttes. Naine vedas mind trammi peale ja me sõitsime Kadrioru poole. Ka trammis ei lasknud ta mu kätt lahti. Läksime ülikooli juures maha ning naine juhtis mind läbi väikeste tundmatute tänavate. Ta jäi seisma ühe maja ees, mis teistest kuigivõrd ei erinenud. See oli nõukogudeaegne kolmekorruseline, mille seintelt koorus tumerohelist värvi.
„Siinsamas teisel korrusel see ongi,” teatas naine.
Läksin tema järel vanast kivitrepist üles ja astusin sisse kulunud korteriuksest.
Sees oli hämar, sest akende ette olid tõmmatud kirevamustrilised kardinad. Põrandal olid indiapärased vaibad, riiulitel vedelesid igasugused kaardipakid, raamatud, pudelikesed ja isegi kristallkuul. Õhus oli tunda kas viiruki või lõhnaküünla magusust. Oli näha, et siin elav inimene tegeleb ennustamise, vahest isegi maagiaga. Kööginurgas istus laua taga maani ulatuva hommikumantliga mees, kellest ainult heledad silmad ja pruun habemetüügas paistsid. Mulle meenusid kohe hoiatavad jutud vägistajatest ja pervertidest. Rapsasin oma käe järsult mustlasnaise peost vabaks ning taganesin ukse poole. Mustlasnaine sai mu hirmust aru ja naeris rahustavalt: „Oh, ära karda, kullake, see on kõigest minu poeg. Ta armastab kodus hommikumantlis olla.”
Ma ei liigutanudki. Sõna „mantel” ei kõlanud just kuigi julgustavalt…
Tekkis piinlik vaikiv kolmnurk, kus keegi lisaks käsi laiutavale mustlasnaisele ei liigutanud. Lõpuks kostis kähedat itsitust.
„Ma pole sinust huvitatud,” kostis hommikumantlist poja häälest muie. Läksin näost tulipunaseks ja tulin naise juurde tagasi.
„Näe, tule istu siia, kullake,” viipas ta mind väikese tumedast puidust laua juurde.
Mind häiris veidi, et ta mind kogu aeg kullakeseks nimetas, aga sellised mõned vanainimesed vist juba kord on.
„Kas te ennustate tarokaartidega?” tahtsin teada.
„Hiljem, kullake, hiljem. Alustame parem käejoontest. Näe, istu siia ja anna mulle oma vasak käsi. Sa oled ikka paremakäeline?”
„Jah,” vastasin kätt lauale sirutades.
Naine silmitses mu käejooni mõne hetke ja kortsutas seda tehes kulmu. Sel hetkel lõi mulle pähe, et ma ei tea ta nimegi.
„Ma olen näinud igasuguseid saatuseid, aga sellist…” Ta peatus – „…ei kunagi!”
„Mis sellega on? Kas on midagi väga halvasti?”
„Halvasti oleks siin vale sõna. Absurdne – vaat see juba läheks!” Selle peale turtsatas poeg toa teises otsas nii kõvasti, et see ka mulle kuulda oli. Tema kohalolek häiris mind.
„Mis seal siis on? Rääkige,” hakkasin kannatamatuks muutuma.
„Näe, kullake, see siin on inimese elujoon,” näitas ta mulle oma kätt minu oma kõrval. „Selle pikkus määrab inimese eluea, selgus aga edukuse. Sinu elujoon on täiesti erinev kõigist, mida ma iialgi näinud olen. Näe, siin alguses,” näitas ta mulle, „on see sul sügav ja selge – tähendab sul oli muretu lapsepõlv. Aga siin, peale ühte sentimeetrit, näe, katkeb su elujoon nagu noaga lõigatult. Sealt edasi tuleb ainult mingi imepeenike kriips, mis kestab käe lõpuni välja. Vaadates selge joone pikkust ütleksin, et see äralõppemise koht on varsti käes.”
„Mis siis kui see kätte jõuab?”
„Seda ei oska ma öelda, kullake. Sa võid haigeks jääda, sinuga võib õnnetus juhtuda või…” ta ei tahtnud lauset lõpetada, kuid tegi seda siiski, „…sa võid surra.”
„Surra?”
Naine silmitses mind kaastundliku pilguga.
„Sa ei pruugi ilmtingimata surra. Võib-olla sinuga ei juhtugi midagi. Või vähemalt mitte midagi nii hirmsat, sest su elujoon ei lõpe täiesti ära, vaid lihtsalt muutub üliväikeseks ja mittesügavaks. Aga ärme lase tujul langeda, vaatame parem su teisi jooni.” Lootsin, et ehk selgub sealt midagi paremat, ja vaatasin koos temaga.
„Sinu südamejoon on pisut pikem kui peajoon – tähendab, et sa otsustad asju pigem emotsioonide põhjal. Sul on selge ja sügav saatusejoon, mis näitab, et sind ootab edu ja tuntus. No näed, kõik polegi nii pahasti! Ja sul on üks keskmisest pikem ja sügav abielujoon, mis tähendab, et koged ühe korra elus nii tugevaid tundeid, et jääd neid elu lõpuni mäletama.”
Mõtlesin naise sõnade üle järele. Edu ja tuntus pluss tugevad tunded – see kõlas ju hästi. Kui elujoone järgi pidi minuga midagi imelikku juhtuma, siis teised jooned rääkisid sellele vastu. Ja et ma kogen üks kord tugevaid tundeid, mis eluks ajaks meelde jäävad – see pidi alles ees olema, sest seni polnud ma kellessegi väga tõsiselt armunud olnud. Rikas ja kuulus polnud ma ju praegu ka – kuigi edu ja tuntus pole alati sama, mis rikkus ja kuulsus.
Sellele mõeldes kerkisid mu suunurgad mõnevõrra ülespoole ja naine, kes seda nägi, ütles samuti rõõmsalt:
„No polegi ju asi nii hull, kullake! Tahad natuke suhkruvett, see aitab ka.”
„Ei, pole vaja,” keeldusin ma viisakalt. Olin seda võõrast naist