Iseenda laps. Airika Harrik
Читать онлайн книгу.
Akiira osutas ehitustöödele. Noogutasin pead. Kui Akiira mu näoilmet nägi, kadus ta lõbusus.
„Sa võid ju paar päeva minu juures elada,” tegi ta pakkumise.
„Ma ei tea, kuidas teid ära tänada!”
„Lihtsalt ära teieta mind, okei?”
„Okei.”
Akiira maja tundus juba väljastpoolt suur, kuid seest oli see veelgi suurem. Majal oli kaks korrust, saun ning välisterrass teisel korrusel. Maja taga oli suur aed, kus ma olin ilmselt „taevast alla sadanud”.
„Tunne end nagu kodus,” teatas Akiira, kui me tema majja sisse astusime. Kodutunde tekkimine tõotas mul ilmselt aega võtta, sest nii suures elamises polnud ma varem ööbinud. Isegi meie suvila Koerus polnud nii suur kui see.
Esik oli sama suur kui mu tuba meie korteris, mis parajasti oli alles ehitusjärgus. Seinas oli oranžitriibuline tapeet ja terve rivi nagisid, neist enamik tühjad, põrandal lühikese karvaga helepruun vaip ja seintel mõned kapid, mis olid kahtlaselt kõrgel. Minu käsi neid avama ei ulatunud. Riided, mis nagis rippusid, tundusid talve jaoks kohati liiga õhukesed.
Esimese hooga ma kohe seda kõike ei märganud, sest olin nutnud pool tagasiteed. Oma kodus pistis Akiira mulle suhkruvee nina alla ja ütles:
„Näe, joo ära, hakkab parem.”
„Ei, aitäh! Jääb ära! Ühest suhkruveest mulle tänaseks juba piisab!” keeldusin ma kategooriliselt.
Ei tahtnud nagu uuesti ajastut vahetada ja kogemata näiteks kiviaega sattuda. Tundsin end selles olukorras täiesti abitult. Olin ühtäkki jäänud ilma kodust, emast, sõpradest ja kõigest muust, mis mulle kallis oli. Mul polnud kuhugi minna ja igavesti Akiira juurde ma ka jääda ei saanud, sest ta arvas ilmselt, et olen lihtsalt kodust jalga lasknud, järjekordne märatsevate hormoonide ja elava fantaasiaga pubekas, kellel ühel hetkel kõik üle visanud oli ja kes varsti koju tagasi ronib. Vähemalt ei uskunud ta ikka veel päriselt, et ma tulevikust siia olin rännanud.
„Kui tahad, mine vaata majas ringi,” katkestas Akiira mu mõttelõnga. „Muide, sa magad teisel korrusel, väikeses helekollases toas.”
„OK, ma lähen vaatan ringi,” püüdsin kõige kiuste natuke rõõmsamat nägu teha.
Läksin üles pikast puidust trepist ja jõudsin teisele korrusele, mis oli sama suur ja lai kui alumine. Märkasin, et terves majas olid kõik ruumid kujundatud kollastes, oranžides või pruunikates toonides. Teisel korrusel oli viis ust, millest üks viis Akiira magamistuppa, kus oli voodi asemel hoopis kollase-valgetriibuline võrkkiik (paistis, et tal oli mingi võrkkiigemaania) ja mis ise oli tumekollane, teine minu ööbimistuppa, mis oli helekollane, ja kolmas tuppa, kus kõiki seinu katsid raamaturiiulid, milles oli tohutult raamatuid, vinüülplaate, ajakirju ja isegi CD-sid. Neljas uks viis välja, rõduterrassile. Seal paiknesid laud ja toolid, nii et vajadusel sai õuepidu pidada, ning kust avanes suurepärane vaade tagahoovile ja naabermajadele. Märkasin, et õues hakkas juba pimenema. Nojah, talve asi vist, aga äkki kaotasin oma siialennu ajal mõned tunnid?
Akiira tundus pärast minu sinna sadamist muutunud olevat.. Ma olin küll olnud tol hetkel šokiseisundis, aga mäletasin selgelt, et siis polnud Akiira aias ja maja ümber üldse lund olnud. Sellepärast tal rippuski võrkkiik ka jaanuaris üleval.
Nüüd aga kattis maapinda õhuke lumekiht – nagu igal pool mujalgi. Vahepeal aga lund sadanud polnud. Kavatsesin hiljem Akiiralt selle kohta küsida.
Majja uuesti sisenedes katsusin viiendat ust. See oli lukus. Kuigi mind huvitas, mis seal ruumis on, ei jäänud ma selle üle kauem juurdlema, sest igaühel on ometi õigus mõnele lukustatud uksele majas.
Uurisin lähemalt tuba, kus pidin ööbima ja jäin sellega igati rahule – see oli ju tuhat korda parem kui tänaval või pargipingil magada.
Läksin alla, et alumise korrusega tutvuda. Akiira juba ootas mind all ja uuris:
„Noh, kuidas oli?”
„Väga ilus. Maitsekas.”
„Tänud, ma olen üritanud kogu maja tulevärvides sisustada, sest kollane on mu lemmikvärv. Sa oma tuba nägid juba?”
„Mhmh.”
Kõhklesin, kas küsida talt lume äkilise tekkimise kohta, ja otsustasin seda siiski teha.
„Kuule,” ma niisiis ei teietanud teda, „ma käisin su terrassil ja… Võib-olla mulle ainult tundus, aga su aias polnud enne lund, aga nüüd on. Et… eee… kuidas see tekkis?”
Tema nägu, mis seni oli püsinud uudishimulik, muutus nüüd ettevaatlikuks ja kahtlustavaks.
„Sa olid algul šokis ja ei saanud aru, mis sinu ümber toimus,” tuli mitte just kõige sõbralikumas toonis vastus.
„Võib-olla tõesti,” ei julgenud ma eriti vastu vaielda, sest ma ei tahtnud öömajast ilma jääda.
Nüüd, kus ta nii kahtlustav oli, ei julgenud ma lukustatud ukse kohta üldse küsida. Kui talle otsa vaatasin, oli ta juba leebunud.
„Hei, kuule! Pole midagi, pärast sellist šokki võivad ikka igasugused asjad tunduda. Aga nüüd… ee… kui kauaks sa siia jääda kavatsed? On sul kuskil keegi, kelle juurde hiljem minna?”
„Ma ütlen juba kümnendat korda – EI! Ma tulin siia tulevikust! Aastast 2009! Palun, ära pea mind hulluks!”
„Ma polegi öelnud, et ma seda teen! Su jutt on lihtsalt veidi uskumatu.”
„Ma tean, aga ma tõesti vannun, et see juhtus nii! Miks ma peaks selle kohta valetama?”
Ta mõtles hetke.
„Ma ei tea. Äkki sul on lihtsalt mingi suur tähelepanuvajadus?”
„Vaevalt,” olin solvunud. Ta sai sellest aru ja ütles:
„Kuule, aeg pole veel nii hiline, aga sa elasid täna vist päris suure šoki üle, nii et, äkki tahad juba magama minna? See teeks sulle head, kas tead. Hommikul suudad asjade üle juba värske peaga paremini mõelda.”
Ma ei tundnudki ennast eriti väsinuna, aga kuna magamaminek oleks mind säästnud veel mõnest tüütust vaidlusest ja selgitamisest, siis ma nõustusin.
Akiira tuli koos minuga ülakorrusele ja tõstis ühest suurest kapist välja teki ja voodipesud.
„Mitut patja sa tahad?” tahtis ta teada.
„Oh, piisab ühest!” ei tahtnud ma liigset tüli tekitada.
„Olgu siis, sa saad siin ise kõigega hakkama? Pane lihtsalt pesud peale ja säh, siin on sulle üks öösärk ka,” ulatas ta mulle ühe valge, kollaste täppidega öösärgi. „Jah, noh, head ööd siis, Annika.”
„Head ööd, Akiira, ja veel kord aitäh, et lubad mul siin ööbida.”
„Pole tänuväärt.”
Üksi jäänud, seadsin voodi valmis ja heitsin pikali. Kui olin tule kustutanud, tundsin end järsku hirmus väsinuna. Sellele, mis mind ees ootab, ma mõelda ei tahtnud, nii et lasin oma silmalaugudel kinni vajuda ja jäin sügavalt magama.
25. jaanuar 1993
Ärkasin öösel äkitselt mingi kolina peale. See tundus kostvat kusagilt lähedalt. Kirusin ja vaatasin kella, mis näitas alles 03.47. Üritasin end siiski mitte häirida lasta ja uuesti magama jääda, aga see ei õnnestunud. Mu uni oli nagu peoga pühitud ja et kolistamine ei lakanud, hakkas mind huvitama, kust see kostis. Kas Akiira oli veel üleval? Uudishimu sai minust võitu ja ma hiilisin vaikselt ukse juurde. Paotasin seda ettevaatlikult, et mitte liigset müra tekitada.
Mulle avanes järgmine vaatepilt: keegi vanem mees, hallide juustega, pealaelt juba kiilas, oli ümber ajanud mõned toolid Akiira välisterrassil, ja üritas neid uuesti korda sättida. See ei paistnud tal just kuigi hästi õnnestuvat – miks, mulle hästi ei paistnud, aga tal tundus olevat raskusi toolidest kinnihaaramisega.
Vargad! See