Iseenda laps. Airika Harrik
Читать онлайн книгу.
Nõid ja me kõik istusime. Teadsin juba eilsest, et õpetaja alustab tundi koduste tööde kontrollimisega ning mina olin tal kindlasti tänases nimekirjas. Just siis, kui õpetaja oli istunud ja hakkas rääkima vihikute toomisest, läks klassiuks aeglaselt lahti ja lendas siis täie pauguga jälle kinni.
Vähemalt teistele paistis see nii; samas nägin mina muidugi Martinit ust lükkamas.
„Leo, lõpeta see mööbli lõhkumine! Ise suur poiss, aga mõistust pole peas!”
„Mina ei teind midagi!” protesteeris Leo, kes istus uksele kõige lähemal.
„Suu kinni, poiss!” käratas õps, ent just siis hakkas mulle kelmikalt naeratav Martin täiest jõust rusikaga vastu ust taguma, nii, et kostis, nagu keegi taoks ukse taga. Tal vaesekesel oli pingutusest lausa keel suust väljas ning ma vaatasin teatud kaastundega, kuidas tal mõne löögi ajal käsi läbi ukse läks.
„Kesse hull seal nüüd niimoodi kolistab!” torises Nõid ja tatsas ukse juurde. Martin astus ta teelt kõrvale. Avastanud, et ukse taga pole kedagi, küsis õpetaja mööduvalt õppealajuhatajalt:
„Kuule, Tiina, kas sa nägid, kes siin praegu ust prõmmis?”
Õppealajuhataja, kes ka ilmselt meie õpetajat veidi (isegi tolle aja kohta) vanamoodsaks pidas, kergitas selle peale kulme:
„Aga siin polnud ju kedagi. Ma rääkisin siin koridoris just direktoriga ja meie küll midagi ei näinud. Vahest tegi seda keegi klassist?”
„Ei-ei! Ma nägin oma silmaga, kuidas see uks vabises, ja ma võin teile kinnitada, et seda ei tehtud seestpoolt!” jäi Nõid oma arvamuse juurde. Õppealajuhataja vaid ohkas selle peale tüdinult ja astus klassi sisse.
„Olgu, tunnistage nüüd ausalt üles, kes seda tegi. Kui te praegu üles tunnistate, pääsete vaid noomitusega.” Kõik vaikisid kui ühest suust.
„Aga, ma ju seletasin teile, et ma nägin oma silmaga…” ei andnud pedagoog veel alla. Ta teadis ju isegi, et ta ei pruukinud oma prillidega just kõige teravamalt näha, kuid oma autoriteedi huvides ei saanud ta enam loobuda.
„Leida, kas sa oled viimasel ajal oma prille puhastanud?” uuris õppealajuhataja tülpinult sellise ma-tean-misnüüd-tuleb-näoga.
„Kas te kahtlete minu kompetentsuses?” oli Nõid haavunud. Sellele järgnes pikk ja elav vaidlus selle üle, kummal on õigus. Meie, õpilased, olime nagu üks mees vait ja jälgisime sõnavahetuse kulgu. Martin istus jalgu kõlgutades õpetaja laual ja lagistas naerda, aeg-ajalt mulle küsivalt naeratades. Hakkasin nagu muuseas käsi mudima ja tõstsin ka nagu muuseas korraks pöidla püsti. Martin tabas selle hetke ja hüüdis mulle:
„Ma tegin, mis suutsin, kas teen veel midagi?”
Imelik oli mõelda, et keegi peale minu tema sõnu ei kuulnud. Justkui muuseas raputasin ma kergelt pead ja minu õnneks püsisid kõigi pilgud vaidlejatel. Martin paistis küll veidi pettunud, kuid kehitas siis õlgu ja naeratas.
„Mulle aitab! Kui keegi neist lastest seda nüüd üles ei tunnista, lähen ma direktori juurde ja räägin, kuidas siin majas kogemustega pedagoogidesse suhtutakse!” ähvardas Salumets.
„Keegi ei suhtu sinusse halvasti, Leida. Sa oled lihtsalt veidi ületöötanud ja direktor ise võib sulle ka kinnitada, et ta ei näinud koridoris kedagi!”
„Lase mul nüüd oma tunniga edasi minna ja mine võta üks rahusti. Mul on vaja neile kurinahkadele matemaatikat õpetada!” sundis Nõid õppealajuhatajat lihtsalt lahkuma.
„Ära muretse, ma lähen, aga võib-olla oled hoopis sina see, kes peaks rahustit võtma,” salvas õppealajuhataja viimast korda ja lõi ukse enda järel kinni. Õpetaja viha polnud aga veel kustunud ja nüüd suunas ta selle uuele objektile ehk siis meile.
„No ja mis teie vahite, põrsakari! Ma tahan nüüd ausat ülestunnistust, kes seda tegi!” nõudis ta.
Tunnist oli selleks ajaks juba pool läinud ja ülejäänud pool kulges nii, et keegi tegu omaks ei võtnud, mispeale Nõid suurest vihast Leole ühe pani ja päevikusse leheküljepikkuse märkuse kribas. See tehtud, tekkis oht, et ta hakkab meile tegelikult ka tundi andma, mispeale ma anuvalt Martini poole vaatasin. Tema nautis iga hetke oma tekitatud segadusest. Ta mõistis mind paugupealt ja haaras tahvlialuselt kähku mõned kriidijupid, sööstis sinna nurka, kus istusid suitsetajad ja hakkas neid tükke ükshaaval vastu tahvlit loopima. Paar neist oleksid äärepealt ka õpetajat tabanud…
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.