Iseenda laps. Airika Harrik
Читать онлайн книгу.
issandjumal-miks-ma-pean-juba-ärkvel-olema-laske-mul-veel-magada-nägu.
Tunnikella helisedes olid kohal juba kõik peale Merilini, Katrini ja Reelika.
„Nad on oma hommikusel suitsupausil,” sosistas Laura mulle. Üllatusi oli muide ka – näiteks Pille oli blond, aga tema kaksikõe Sille juuksed olid mustjaspruunid.
„Et nad teineteisel vahet teeks,” tegi Laura nalja. Ja tuupur Triinul oli punapäine siilisoeng, mis nägi täiega lahe välja (kuigi endale ma sellist küll ei tahaks).
Õpetaja oli tore, pani mu nime klassipäevikusse kirja ning uuris, mida ma oma vanas koolis teinud olin. Paistis, et selle õpetajaga mul probleeme ei tule, ja mulle tundus, et mul võiks siin uues koolis isegi veel hästi minema hakata.
See illusioon purunes hetkel, kui Merilin ja tema sabarakud klassi astusid. Nad isegi ei vabandanud, vaid kulgesid kontsade klõbinal oma kohtadele – meie taha. Minust möödudes heitis Merilin mulle sellise põlgliku ja-mis-asi-sina-veel-oledpilgu. Ma ignoreerisin teda, aga ta ei leppinud sellega, et keegi (ehk siis mina) temast välja ei teinud, ning hakkas minu kallal selja tagant norima:
„Kuule, mis sa tuled mingist kolkast vä?”
„Kas sa midagi meikimisest oled kuulnud vä? Mulle näib, et ei ole.”
„Mis su ema oli mingi külaprostituut, kes vanuse pärast enam ei teeni ja nüüd linna kolis?”
Ka Laura sai oma osa:
„Kuule, Laura, palju ta sulle maksis, et sa temaga istuksid, ah? Oi, sorri, ta ju ei saanud sulle maksta – tal pole ju raha!” Kõiki neid vaimuvälgatusi saatis kaaslaste truu ülbe itsitamine.
„Ah, ära tee neist välja, nad on lihtsalt kadedad, sest paar päeva oled sina nüüd klassi tähelepanu keskmes, mitte nemad,” sosistas Laura mulle. Ja tõesti, teised tüdrukud suhtusid minusse kas hästi, või ei suhtunudki kuidagi (nagu näiteks Brita, keda vist miski ei huvitanud).
Pärast esimest tundi kohtusin ka poistega. Polnud just raske aru saada, kes neist Jaanus oli. Ta oli tõesti kõige suurem ja kõige ülbem. Teisi oli veidi raskem kindlaks teha. See mustade juustega poiss oli ilmselt Tarmo, aga too punapea Riho. Neli suitsuvenda olid puudu (nojah, loogiline – nad olid suitsupausil) ja Ragnar oli ka kuhugi kadunud.
Kui Jaanus mind esimest korda nägi, oli esimene, millest ta rääkima hakkas:
„Ou, uus plika! Lahe ema sul! Kindel, et te ikka sugulased olete vä?”
Tema juttu saatis üksmeelne naer.
„Jaanus, sa ära nori siin mu pruudi kallal! Või tahad lõuga saada?” ilkus Pets. Jällegi naer. See tuletas mulle vägagi meie klassi Erikut ja tema punti meelde – paistis, et mõned asjad ei muutu kunagi. Järgnes veel nalju minu välimuse ja kõige muu kohta, aga mul oli suht suva.
Suitsetajad jäid tundi hiljaks, Ragnar vedas end täpselt kellahelinaks kohale.
Vahepeal kohtusin ka meie klassijuhataja, härra. Kulgveriga, kes osutus keskealiseks, pikaks ja kiilakaks meesterahvaks. Ta uuris, kuidas mulle siis uues koolis ja Tallinnas ka meeldib, ja ma valetasin, et kõik on täitsa super. Ta soovis mulle siis õpingutes edu ja läinud ta oligi.
Päeva lõpuks oli selge, et Laura, Pille, Sille ja Sandraga saan hästi läbi, Merilini, Katrini, Reelika ja Helinaga olen vaenujalal ning ülejäänutega polnud ma seni eriti rääkinud. Poistest olid sõbralikud ainult Tarmo, kes oli sunnitud oma tüdruksõbra uue sõbranna heaks kiitma, ja Ragnar, kes mind hommikul Jaanuse eest hoiatas. Ülejäänud vist ei sallinud mind või on neil minu olemasolust täitsa kama.
Kui tunnid läbi said, ütles Laura mulle garderoobis:
„Kuule, tahad istume koos? Nagu igal pool või nii?”
„Olen nõus, sinuga oli lahe koos istuda,” olin õnnelikult nõus.
„Okei, siis homme näeme!” jättis ta hüvasti.
„Ei, no, üks idikas leiab ikka teise idika,” kommenteeris Merilin, kes oli seda pealt kuulnud.
„Aa, sellepärast te kolm kogu aeg koos jõlgutegi,” vastasin talle muiates ja läksin tagasi vaatamata minema.
„Ja, kuidas mu kallil tütrekesel siis esimene koolipäev möödus?” uuris Akiira lõõpivalt, kui olin „koju” jõudnud.
„Ära parem küsi,” ohkasin vastuseks. Jutustasin talle siiski kõigest, mis juhtunud oli, ja näis, et ta ei imestanud eriti millegi üle, (kuigi ta kulmud kerkisid veidi Ragnari hoiatusest kuuldes).
Olles lõpetanud palusin teda:
„Palun tekita mulle kuidagi see vahepealne materjal pähe, mida ma veel õppinud pole!”
Tema ainult naeris ja vastas:
„Ma parem ei teeks seda, las Laura või keegi õpetab sind. Kellegagi koos järele õppides saadakse tavaliselt väga lähedasteks, sa parem kasuta seda võimalust.”
„Mis mõttes? Kuidas?”
„Eile sündinud oled või? See on väga lihtne – kurdad kellelegi, et sa ei saa millestki aru, halad natuke, et ei oska, ja siis vaatad, kas ta pakub oma abi või mitte. Kui ei paku, võid ise valida, kas palud talt abi või proovid kellegi teisega. Ma soovitan sulle,” tegi ta kavalat nägu, „vali mõni poiss.”
„Meil pole kedagi, kes minusse nii hästi suhtuks, ja pealegi ma isegi ei tunne neid!” turtsatasin ma selle ootamatu mõtte peale.
„Selles point ongi, et siis sa õpid neid tundma! Sa ära anna nende puhul nii kergesti alla. Nad nägid sind vaid ühe päeva, oota ja vaata, mis paari nädala jooksul saab!”
„Aga mul on neid teadmisi juba homme vaja! Sa ei olnud meil mata tunnis! See õps ei salli mind üldse, selline ülbe vanamutt!”
„Nagu ma ütlesin, sa räägi Lauraga. Või…” ta kõhkles hetke, „…või palu Martinilt abi. Ta on spets tunnirikkumise alal.”
„Ma muide ei näinudki teda täna,” olin ma veidi pettunud (või siis rohkem kui veidi).
„Ma tean, ma palusin tal mitte end sulle näidata. Ma tahtsin, et sa kogeksid esimest koolipäeva nii, et keegi sind ei aita, ja pealegi,” jätkas ta mu protestiilmet nähes, „mida teised sust arvaksid, kui sa kogu aeg tühja kohta vahiksid ja iseendaga räägiksid? Nad peaksid sind hulluks!”
Ta jutus oli tõetera. Kui ma ka tulevikus Martinit näen, pean ette vaatama, kuhu ma vaatan. Ei tahaks veel lollimasse seisu sattuda, kui ma juba olen, tõdesin ma.
„Jah, sul on õigus, ma pean teine kord meeles. Ma lähen ja õpin nüüd,” ütlesin ma ja ronisin trepist üles „oma tuppa”.
Meenutasin, et eile, pärast registreerimist läksime me õues nurga taha ja Akiira muutus kui võluväel jälle 14-aastaseks iseendaks. Kui tunnikell oli helisenud, läksime Martini juurde ja muljetasime naerdes. Hiljem läksime (ilma Martinita, tema jäi kooli) Akiira juurde, kus ta väikese helekollase toa ümber sisustas, tekitades eikusagilt kirjutuslaua, riiulid ja suure riidekapi, milles leidus hunnikute kaupa mulle parajaid, tolle aja moodi järgivaid totakaid riideid. Õhtul lasi ta mul oma plaate kuulata ja raamatuid lugeda, tingimusel, et kõik samale kohale tagasi panen. Ma kuulasin neid plaate veidi ja jõudsin järeldusele, et mulle ei meeldi rock’n’roll – seda oli lihtsalt liiga palju ja kõik lood tundusid ühesugused. Hommikul läksin jalgsi kooli, kaasas kõik vajalikud õpikud (ka need oli Akiira kusagilt hankinud). Raimond oli kuhugi kadunud ja teda mul näha ei õnnestunud.
Istusin tuppa jõudes laua taha ja proovisin lahendada seda tohutut koduste ülesannete hunnikut (või midagigi sellest), mis mulle jäeti, ent pärast paari mataülesannet jooksis aju kokku. Ma olin alanud veerandil kaks nädalat puudunud ja sain ilmselt KÕIK selle aja sees tegemata jäänud ülesanded üheks õhtuks teha. Aga, hei! Asi polnud ju nii hull – kaks ülesannet sain tehtud, ainult 30 veel! Pluss veel eesti keele harjutused ja füüsikavalemid ja keemilised elemendid. Ja tööõpetuses tuli sokikudumist alustada…
Pärast kolme tundi kribamist, sodimist