Iseenda laps. Airika Harrik
Читать онлайн книгу.
tahtsid – isegi mina ei pidanud omal ajal niimoodi õppima! Ja minu ajal käidi muide ka laupäeval koolis. Nõudmised olid siis palju kõrgemad,” vangutas Akiira pead, kui olin koduste töödega ühele poole saanud ja me koos õhtust sõime. Ta oli kartuleid kõigepealt keetnud ja siis praadinud, sest nii olid need tema arust kõige maitsvamad ja ega minagi kurtnud.
„Laupäeval koolis?!” ei suutnud ma kuuldut uskuda.
Akiira ainult muigas minu teadmatuse üle:
„Oo jaa, minu ajal oli nädalas ainult üks vaba päev ja seegi kulus tavaliselt referaatide kirjutamisele. Kõige rängem periood mu elus.”
„Kuidas?” imestasin ma, „kas siis tööl ja ülikoolis oli kergem või?”
Taas kord oli Akiiral see oh-on-veel-nii-palju-asju-mida-saei-tea-muie varuks:
„Kas ma näen sinu arust välja, nagu ma käiksin tööl?”
Hea tähelepanek. Ma polnud teda kunagi tööst rääkimas kuulnud ega teda tööle minemas näinud (kuigi ma polnud temaga just palju aega koos veetnud).
„Ei,” tunnistasin ausalt.
„No vot. Ja ülikoolis ma ei käinudki,” tuli lakooniline vastus toonil, millest võis järeldada, et sellest me enam ei räägi. Mina aga ei tahtnud asja veel päris sinnapaika jätta ja uurisin:
„Aga mida te, Valvurid, siis põhiliselt teete? Milles teie töö seisneb?”
Akiira kortsutas pahaselt kulmu, kuid otsustas siis veidi leebuda:
„Kui tarvis, räägin sellest sulle mõni teine kord. Enne viin su Saja juurde. Muide,” elavnes ta veidi, „ma võtsin temaga täna ühendust ja me sõidame laupäeval Helsingisse. Ta ootab meid seal.”
„Ta elab siis Soomes või?”
„Ei – ja see pole tähtis, kus ta elab. Kui vaja, saad kunagi teada,” oli ta konkreetne.
„Olgu, ma lähen siis üles ja jään vast varem magama,” ütlesin haigutades. „Väsitav päev oli.”
„Mine-mine, hommikul pead ju jälle sinna kooli minema,” oli Akiira jälle sõbralik ja ka isegi veidi kaastundlik. Või nii tundus vähemalt mulle.
Trepist üles minnes mõtlesin selle üle, kuidas Akiira mind sisimas ikka veel ei usaldanud. Vähemalt täielikult mitte. Leidsin, et on parem, kui ma tema elu ei uuri, sest muidu muutub ta jälle kahtlustavaks ja süüdistavaks. Ei, enne laupäeva ma tema eraasju ei torgi, sest nagu ma varemgi olen mõelnud – ma vajan igat sõpra, kes mul siin ajas võib tekkida, otsustasin ma mõttes.
Olin just oma tuppa sisenemas, kui kuulsin tolle lukustatud ukse tagant klaasikolinat ja vandumist. Näis, et Raimondil on tõepoolest tõsiseid raskusi asjade käes hoidmisega.
„Huvitav, mis asjad tal seal kinnises ruumis on?” mõtlesin, kuid ei hoolinud sellest siis enam, sest väsimus tikkus jõuga peale. Läksin oma tuppa ja kerisin magama.
28. jaanuar 1993
Kui äratuskell hommikul plärisema hakkas, olin kõike muud kui puhanud. See voodi oli ikka kohutavalt ebamugav, aga ma ei julgenud Akiira ees nuriseda. Pealegi, kui ma siin esimest korda ööbisin, oli ju kõik korras olnud. Siiski olin ma tookord muidugi kohutavalt väsinud olnud. Otsustasin sellest Akiirale rääkida, aga mõni teine kord.
Olin hommikul taas esimesena platsis ja jälle jõudis Ragnar minuga peaaegu ühel ajal kohale.
„Privet,” oli kõik, mis ta mulle ütles. Milline veider pöördumine! Kuid tervitasin teda vastu. Ma sain küll enne teda valmis, kuid ei läinud üldse selles suunas, kuhu vaja (ehk siis bioloogiaklassi), vaid suundusin hoopis selle ukse juurde, mille teadsin garderoobist küttekeskusesse viivat.
Nagu arvata võib, otsisin ma Martinit. Mul olid siiski kolm mataülesannet tegemata ja ma ei tahtnud kohe teisel päeval oma hinnete seisu tuksi keerata. Niisiis otsustasin ma teha, nagu Akiira soovitas ja paluda Martinil matatunnis veidi noh… kummitada.
Mul vedas, et uks oli lahti, ja ma pääsesin hõlpsalt küttekeskusesse. Kartsin, et äkki pole Martinit kohal või ta magab, aga just siis, kui olin jõudnud ruumi, mille seina taga peitus Martini tuba, pistis ta oma pea läbi seina ja naeratas:
„Tšau, ma kohe arvasin, et sa mind varem või hiljem üles otsid.”
„Jaa, tšau! Kuule ma tahtsin sult ühte asja paluda,” ei julgenud ma äkitselt tema ees seistes talle oma järsku väga egoistlikuna näivat palvet esitada.
„Las ma arvan, ma pean sul mõne tunni ära rikkuma?” pakkus ta muigega pead vangutades kohe. Kuidas ta teadis?
„Jah, kusjuures, just seda ma tahtsingi paluda. Kui sa muidugi nõus oled.” Punastasin vist veidi, aga õnneks oli ruumis hämar.
„See oli Akiira mõte, eks ole?” küsis ta sellise no-arvata-onet-see-nii-on-häälega.
„Jah.”
Kartsin, et ta keeldub, kuid tema paistis hoopis õnnelik, et tal nüüd midagi teha on.
„Hea küll, ma teen seda. Polegi ammu lõbutseda saanud, pole nagu õieti viitsinud. Aga nüüd, kus mul ka veidi publikut jagub,” naeratas ta kavalalt, „on tunnirikkumine palju nauditavam. Mis tundi ma sul rikkuma pean? Keemiat? Füüsikat?”
„Ääm, matemaatikat,” parandasin teda.
„Tüüpiline. Aga, okei siis. Mitmes tund see sul on?”
„Teine, seal 109 ruumis.”
„Selge, ma tean seda. Aga mida ma seal üldse ära rikkuma pean?” tundis ta õigusega huvi.
„Põhimõtteliselt pead sa takistama seda, et õps mu koduseid töid kontrolliks, sest ma ei osanud neid absoluutselt teha. Kolm ülesannet jäid isegi tegemata.”
„Kuule Annika, kui igaüks, kellel on kodused tööd tegemata või valesti tehtud, paluks mul tundi rikkuda, siis ei toimuks üheski tunnis õppetööd.”
Ma tõmbusin selle peale näost veelgi punasemaks – nii punaseks, et ta lihtsalt pidi seda nägema.
„Aga kuna igaüks mind ei tunne ja mulle kulub väike vaheldus ära, siis ma teen seda, aga ainult see üks kord, okei?”
Ta vaatas mulle otse silma ja mul hakkas kõhus keerama (ning mitte ainult süütundest…).
„Okei,” lubasin ma.
„Nojah, eks teise tunni ajal siis näeme,” pilgutas ta mulle silma.
„Eks jah. Noh, tšau siis.”
Tulin sealt võimalikult kiiresti tulema, sest Martiniga kahekesi viibimine ei mõjunud mulle just rahustavalt… Ei, pidin need mõtted peast välja viskama, see kõik polnud lihtsalt võimalik.
Esimene tund möödus suhteliselt viperusteta, kui mitte arvestada, et Merilin mulle tunni ajal kirja saatis, milles seisis:
„Kas sa midagi juuksurist oled kuulnud? Sul oleks aeg sinna minna.”
ja seda, et Aivar kleepis mulle selja peale sildi: „LÖÖ MIND!” (milline lasteaed!).
Avastasin rõõmuga, et bioloogias polegi ma nii palju teistest maas, ainult paar teemat. Palusin Laurat, et ta mind ükskord mataga aitaks, ja oh õnne, ta oli nõus! Mu tulevik oli päästetud! Pidin täna pärast tunde Laura poole minema, kuid kavatsesin veel enne seda kodust läbi lipata. See mul veel puudus, et mu kallis „ema” Ecuadora Gabriella mind otsima tulnuks.
Vahetunnis, enne matemaatika tundi vaatasin muuseas igale poole ringi, ega Martinit kuskilt ei paista. Ei paistnud. Tund algas ja ma läksin juba kergelt närvi, sest Martinit polnud ikka veel.
Õpetaja Leida Salumets, õpilaste jaoks lihtsalt Nõid, oli tõeline vana kooli õpetaja, väärides oma hüüdnime sada protsenti. Kui ta nüüd aeglaselt tatsates klassi sisenes ja käratas:
„Nii, alustame tunniga! Kõik püsti!” haaras mind vaikselt paanika ja mul hakkas kõhus keerama. Äkki Martin ikkagi