Iseenda laps. Airika Harrik
Читать онлайн книгу.
see on ju varsti! Peab juba kingitusi otsima hakkama, aga selge on, et me paneme su kaheksandasse. Kas tahad siia kooli või mõnesse paremasse? Võib–olla sinna, kus sa omas ajas käisid?”
See vajas nüüd veidi mõtlemist. Omas ajas käisin ma ühes Mustamäe koolis, aga see jäi siit nii jube kaugele. Pealegi käis mu ema ka siin ja…
Käis siin ju veel praegugi! Oli küll näha, et Akiira suudaks mu vajadusel kas või Reaalkooli suruda, kuid ma tahtsin oma emaga kohtuda. Pluss: peale tema tundsin ma siit koolist veel üht isikut – Martinit. Asi oli otsustatud, üle jäi vaid üks pisiasi.
„Aga kus ma elama hakkan?”
Kordki tekkis Akiira muidu nii enesekindlasse näkku nõutus.
„Noh…ma arvan, et sa võid mõnda aega siis minu juures elada, kuni me sulle elamispinna hangime.”
Paistis, et ta pole selle üle just kõige õnnelikum.
„Ma tahaksin siia jääda. Mu ema peaks ka praegu siin käima.”
„Päriselt?” olid mõlemad üllatunud.
„Mis ta nimi on? Milline ta välja näeb? Ma tean kõiki, kes siin õpivad,” oli Martin huvitatud. Äkki ta teadis mu ema?
„Ta nimi on Anne Vainu,” seletasin ma pisut ebakindlalt, sest see nimi ei paistnud Martinile midagi ütlevat.
„Anne Vainu? Ei tule küll nagu meelde. Kui vana ta on?”
„Minuga umbes ühevanune vist.” Ta kortsutas kulmu:
„Ei tunne sellist. Aga kuidas ta välja näeb, sa tead?” Meenutasin ema töö juurest leitud fotosid ja kirjeldasin:
„Ta näeb minuga suhteliselt sarnane välja. Või, noh, isegi väga sarnane isegi. Ainult juuksed on võib-olla pikemad.”
Nii mina kui Akiira vaatasime Martinile ootavalt otsa. Tema aga jäi rahulikuks ja ütles kindlalt:
„Mingit sinu koopiat siin küll ringi ei jaluta. Ma oleksin kohe aru saanud, et sa oled temaga sarnane, kui ta siin käiks. Oled sa kindel, et ta ikka siin käis? Äkki ta käis hoopis Hiiu põhikoolis?”
Olin eelmisel päeval seda veidi vanaaegset hoonekompleksi möödaminnes näinud ja teadsin kindlalt, et minu ema seal ei käinud. Aga kus siis? Martin lihtsalt pidi valesti informeeritud olema!
„Aga kas sa Laura Padrikut tead? Ta oli mu ema sõbranna.” See oli veel üks võimalus.
„Vaat nüüd sa räägid juba õiget juttu! Miks ma siis Laurat ei tea, ta on ju üks kooli aktiviste! Ja sul on õigus, ta käib jah 8.b-s. Tal on sellised tumepruunid sirged juuksed, eks ole?”
„Jah, see on tema!” olin ma õnnelik, et vähemalt üks inimene minu tulevikust-minevikust siin oli. Akiira võttis vestluse kokku:
„No näed siis, eks temalt saad teada, kus su ema on. Nüüd aga, lähme paneme su siia kooli kirja! Kui vana ema sa endale tahad? 30? 35? 40?”
„Ee, 30-st piisab küll, aga kust sa selle ema veel välja võlud?”
Akiira oli hasarti sattunud ning Martin hakkas millegipärast itsitama.
„Kohe näed,” selgitas ta.
„Jah, aga kui pikka, kui kõhna, mis värvi juuste ja silmadega, mis nimega?”
„Nooh…umbes 170 sentimeetrit, keskmises kaalus, minuvärvi juuksed, sinised silmad, nimeks pane näiteks Liina või midagi…”
Akiira jäi mulle etteheitvalt otsa vaatama:
„Mis sul kohe üldse fantaasiat ei ole või? Mis kuradi keskmine? Ma tahan natuke sõud teha! Et ikka nalja saaks! Tead mis,” otsustas ta, „ma valin ise sobiva välimuse ja usu mind, sinu emast räägitakse veel kaua!”
Ta astus läbi seina ruumist välja, jättes meid Martiniga kahekesi. Too ainult muigas omaette.
„Mida ta nüüd teha kavatseb?” olin veidi murelik.
„Ära muretse, ta ei tee midagi, mida saaks seadusega karistada – keegi ei saa teda lihtsalt pärast kätte, aga teda tundes – su emast räägitakse tõesti kaua.”
„Valmis!” kostis teiselt poolt seina ja kui ma nägin, kes läbi seina tagasi tuppa astus, pidin ma tõesti šoki saama. Akiira aga – sest tema see oli – naeratas laialt ja teatas:
„Proua Ecuadora Vainu, teie teenistuses!”
„Niisiis, te soovite oma tütart meie kooli panna, proua?” küsis direktor Ott Kanarbik kergelt väriseva häälega.
„Jah!” kõlas selge vastus toonil, mis ei lubanud vastuvaidlemist.
Direktor Kanarbik neelatas ja asus kohmetunult pabereid täitma. Mina, kellele Akiira oli ei-tea-kust ülimoekad hilbud selga võlunud, istusin oma „ema” kõrval tohutusuures kabinetis, mis tundus ikkagi kitsaks jäävaks. Arvestades seda, kes mu kõrval istus, polnud seal muidugi millegi üle imestada. Mul on au kirjeldada oma „kullakalli emakese” väljanägemist. Sellega ei saanud muud kui furoori tekitada.
Marilyn Monroe, oma valges kleidikeses, mille saba iga õhuliikumise peale üles tõusis, kaela ja õlgade ümber uhkeldamas kohev valge suleboa. Süles oli tal tohutu läikiv käekott, millel ilutses hiiglaslik D&G logo. Parim asi oli aga see, et ka näojooned olid täpselt Marilyni omad – isegi kuulus sünnimärk. Hääl oli tal peenutsev, kuid nõudlik ja kui direktor, kes oli millegi pärast näost väga punaseks läinud, nüüd pobisedes küsis:
„Vabandage, aga kuidas teie täisnimi oligi?” sai ta vastuseks jäise:
„Ecuadora Gabriella Vainu, härra direktor.”
Akiira ütles seda „härra direktor” sellise tooniga, et direktor muutus näost veelgi punasemaks. Ma pidin tõesti pingutama, et mitte naerma puhkeda – selle tegi eriti raskeks omakorda asjaolu, et Martin, kes istus direktori lauaserval, ei hoidnud oma itsitusi sugugi tagasi. Vedas tal, et keegi ei näinud!
„Kui kaua teil nende paberitega veel läheb! Mul pole igavesti aega siin teie järele oodata,” nähvas Akiira peale paariminutilist ootamist (ja demonstratiivselt lumivalge kunstküünega vastu lauaäärt toksimist). Direktori käsi värises, kui ta kirjutas, ta pidi seetõttu palju ülestähendusi maha kriipsutama.
„Kohe on valmis, proua,” kuulutas direktor peenemal häälel, kui tema eale ja baritonile kohane, endal higipiisad laubal. Ta polnud ilmselgelt harjunud neid pabereid täitma, sest üldiselt oli see kantselei töö. Akiira aga, kes otsustas teatriga lõpuni minna, oli tungivalt nõudnud, et tema tütre paneks kirja direktor isiklikult. Peale paariminutilist näägutamist ja ähvardamist kantseleis sai ta oma tahtmise.
Akiira, kes käis tihti Martinil külas, tundis kooli juht- ja õpetajaskonda hästi. Oma isiklike allikate kaudu teadis ta, et direktor unistas salaja just Marilyni-taolisest naisest, kuna tema enda naine osutus abieluaastate jooksul kamandavaks nõiaks. Vanuselt lähenes direktor Kanarbik juba 50-le ning eks selles eas huvitutaksegi tihtipeale endast poole noorematest. Kuna Akiira seda kõike teadis, otsustas ta direktori kulul natuke nalja heita.
„Valmis, proua. Kas te palun kirjutaksite…” ta takerdus, sest Akiira vaatas talle hävitava pilguga silma. „Siia… alla…?”
Akiira muigas üleolevalt ja nähvas:
„Kui teil just vaja on.” Selleks ajaks Martin enam ei itsitanud omaette, vaid naeris laia suuga. Mina tegin kangelaslikke pingutusi, et mitte sama teha.
„Kuhu ma pean alla kirjutama?” nõudis Akiira.
„Khm, siia, proua,” kogeles direktor ja osutas sõrmega vajalikku kohta. Akiira kirtsutas veel korra nina ja kritseldas lehele suure, lennuka ja elegantse allkirja, millest oli võimatu üldse midagi välja lugeda.
„Ja kui oleks võimalik, palun, siis äkki tütre allkirja ka?” Direktor piilus ettevaatlikult minu poole.
„Muidugi,” manasin ma ette oma kõige lapsikuma