Iseenda laps. Airika Harrik
Читать онлайн книгу.
miks vaimud pimedas nii hästi näevad – pole lihtsalt pime. Aga inimesed ei näe seda! Ma olen olnud koos inimestega pimedas ruumis ja ma ei ütleks, et nad midagi nägid. Samal ajal nägin mina suurepäraselt. See avastus tuleb kirja panna.”
„Nagu sa enne ütlesid, olen ka mina osake Vanast Maailmast. Sellepärast ma näengi sinu valgust.”
Ta muutus mõtlikuks, selgines siis ja ütles:
„Küsime homme lihtsalt mu sõbra käest, ta teab palju rohkem kui mina.”
„Okei.”
Ma ei jõudnud seda kohtumist Valvuriga enam ära oodata. Temalt oli mul ikka väga palju küsida!
„Kuule, kas sa tahad põrandat või võrkkiike?” küsis Martin. Ma ei saanud kohe pihta, mida ta mõtles, aga otsustasin siis.
„Ma võtaksin parema meelega võrkkiige. Seal on lihtsalt parem puhata. Kui sulle muidugi sobib.”
Ta noogutas nõustuvalt.
„Nojah, seda ma arvasin. Pealegi on sul ju jalg haige. Mina olen seal võrkkiiges juba aastaid vedelenud, nüüd saangi veidi vaheldust,” üritas ta rõõmsat nägu teha. Siis aga libises ta pilk mu jalale.
„Sa püsti saad üldse?”
„Ma rooman kiigeni ja tõusen seal püsti. Edasi on juba lihtne.”
„Olgu,” tuli ebakindel vastus.
Tegin nagu olin plaaninud, ja kui ma juba läbi valu kahel jalal seisin, istusin kiige äärele ning tõstsin kõigepealt haige jala ning seejärel terve kiigele. Valus oli, aga asja sai.
„Tubli oled!” kiitis Martin takka.
Võtsin endalt jope seljast, et palav ei hakkaks, muud riided jätsin selga.
„Ilma sinuta oleksin praegu nende joodikutega jumal teab kus ja mida tegemas,” võdistasin vastikusest õlgu.
Oli ootamatult mõnus niimoodi võrkkiiges lamada. Kahjuks polnud ma oma elus seda kordagi teinud, sest kellelgi meie sugulastest ja tuttavatest lihtsalt polnud neid. Olin varem alati arvanud, et võrkkiiges magamine on ohtlik, ja et sealt võib väga lihtsalt üle ääre kukkuda. Nüüd aga tundus mulle, et paremat aset annaks soovida.
„Meeldib, jah?” küsis Martin muiates.
Ta ise oli kapist (tegelikult läbi kapiukse) välja tõmmanud paar tekki ja laotas ühe enda jaoks põrandale. Teise andis ta mulle. Padi oli võrkkiigele juba külge õmmeldud.
„Sul pole aimugi kui väga!” naeratasin talle. Seal teki all olles oli ikka tõeliselt mõnus ja soe olla.
„Tore, kui sulle meeldib. Mina ei saa tekiga magada, sest see läheks must lihtsalt läbi. Õnn, et mul paar tekki varuks on!” turtsatas ta. Seejärel heitis ta põrandal olevale tekile koos riietega pikali.
„Kas sa magad riietega?” tahtsin teada ja lootsin samas, et see nüüd kuidagi kohatult ei kõlanud. Tema ei paistnud mu väikest piinlikkustunnet märkavat.
„Vaimud ei võta kunagi neid riideid ära, mis neil surmahetkel seljas olid. Vähemalt täielikult mitte,” vastas ta mornilt.
Tajusin, et olin puudutanud valusat teemat ega küsinud selle kohta rohkem.
„Nojah, head ööd siis, Martin,” pomisesin silmi sulgedes.
„Head ööd, Annika.”
Üle pika aja magasin hästi ja kaua. Võrkkiik oli tõepoolest parim valik magamiseks! Kui ma kunagi endale mingil kombel oma kodu saan, ostan endale võrkkiige, otsustasin ma.
Ma oleksin ilmselt kauemgi maganud, kui mitte koolikell poleks üle maja valjult plärisenud. Tegin silmad lahti ja leidsin end mõnusalt valgustatud ruumist. Järeldus – Martin on kusagil sealsamas.
Vaatasin ringi ja seal ta oligi – lamas silmad kinni maas, käed pea all ja võttis hommikust viimast. Oli näha, et ta oli tegelikult juba ärkvel. Vaatasin teda ja tundsin kuidas kõhus keeras. Ta oli niivõrd kena! Ei tea, kui vana ta olla võis? Riiete järgi otsustades pärines ta sellest sajandist, aga mis aastakümnest, oli raske öelda. Ta avas vahepeal ühe silma ja naeratas.
„Hommikust.”
„Hommikust,” vastasin.
„Kuidas oli, ega jalg ei valutanud väga?” muretses ta. Kui armas temast.
„Üldse mitte, ja muide, võrkkiiges on nii mõnus!” Nägin, kuidas ta endamisi naeris ja mind kulmukergitusega vaatas.
„Nii et sul oli selline tunne, nagu poleks paremat aset olemas, jah?” Kummaline küsimus.
„Jah, mis siis?” tahtsin teada. Ta näolt peegeldusid nüüd vastakad tunded.
„Noh… vaata, ma räägin sellest sulle siis, kui mu sõber tuleb. Ma ei taha su üllatust ära rikkuda.”
„Mis üllatust?”
Taas kord muigas ta kelmikalt.
„See poleks ju enam üllatus, kui ma sellest räägiksin või kuidas?” Näis, et ta mõtles seda tõsiselt ja ma ei hakanud selle kohta rohkem pärima.
Üritasin end hoopiski võrkkiigest püsti ajada. See õnnestus paremini, kui ma arvasin, aga jalg oli endiselt väga valus. Vähemalt suutsin nüüd mõnda aega kahe jala peal seista.
„Mis kell su sõber siis täpselt tuleb?” uurisin ma.
„Tundes teda on ta juba vähem kui kümne minuti pärast siin. Hakkame vast parem minema.”
„Oota,” pidasin teda kinni, „täna on ju esmaspäev, eks ole?”
Ta noogutas.
„Mida ma siis inimestele ütlen? Ma ei käi ju siin koolis ja nad hakkavad kindlasti uurima.”
Ja taas kord oli Martinil naeratus varuks (sugugi mitte külmaks jättev, muide).
„Kas sa arvad, et ma pole selle peale mõelnud? Ei, me läheme läbi keldri, kuni jõuame staadionile. Me ei tohiks kedagi kohata, kuna tund juba käib.”
„Sa oled ka kõigele mõelnud!” naeratasin talle ja vangutasin rahulolevalt pead.
„Kui sul on nii umbes igavesti aega, siis miks mitte mõelda? Midagi peab ju selle ajaga peale hakkama.” Tema häälest kostis nukrat leppimist.
Tal käest kinni hoides, (mis mul taas kord südame kiiremini liikuma pani), läksime läbi seina. Mina longates ja tema hääletult kõndides. Seekord kõndisime läbi nende ruumide, kust ma eile läbi roomanud olin, ja siis veel tollest katkise aknaga ruumist, kus oli uks, mis viis otse kooli garderoobi. Sealt pääsesime juba vaevata välja. Õnneks istus garderoobitädi oma ruumis ega pööranud mulle mingit tähelepanu.
Peagi istusimegi juba staadionitribüünil ning ma rõõmustasin, et saan pärast pikka ja vaevalist kõndi veidigi puhata.
Samas olin ka närviline. Kes polekski, kui peab kohe-kohe kohtuma isikuga, kelle välimusest ja võimetest tal aimugi pole!
„Milline ta siis on, see Valvur?” lootsin, et Martin mulle midagigi räägib. Tema ainult vangutas rõõmsalt pead ja ütles:
„Olgu, üks vihje. Valvur oma täies hiilguses ületab kõik, mida sa seni oma elus näinud oled.”
See oli paljulubav, ent pärisin siiski veel:
„Mis mõttes „oma täies hiilguses”?”
„Vaat niimoodi!” ütles Martin ja osutas näpuga enda ette taevasse. Ma vaatasin tema osutatud suunas, kuid ei näinud midagi peale ühe täpi keset taevast. Siiski… selle täpi ümber oli veel midagi, mis muutis pidevalt oma suurust ja kuju. See paistis olevat nagu mingi tihke udu või midagi sarnast.
„Mis asi see tema ümber on?”
„Teda tundes pakun, et vesi,” ütles Martin, nagu oleks see igapäevane asi, et vesi õhus ringi hõljub. Tema jaoks muidugi oligi.
Nüüd hakkas see niinimetatud Valvur lähemale jõudma