Iseenda laps. Airika Harrik
Читать онлайн книгу.
neli ööd maganud!”
„Jah, kuidas see võimalik on? Kas vaimud siis magavad ka?”
„Oojaa. Aga mitte nii nagu inimesed. MEIE,” lausus ta rõhutatult, „võime olla mitmeid öid järjest magamata, aga lõpuks murrab väsimus meidki maha. Me võime põhimõtteliselt magada ka igal ööl, kuigi seda ei tee vist mitte ükski vaim.”
„Aga kas sa tead, kui mitu magamata ööd järjest on vaimude rekord?”
„Hiljuti suutis üks vaim olla järjest üleval 54 ööpäeva.”
„Ooh! Viiskümmend neli! Kuidas see võimalik on?”
„Noh, seda tegi üks vana ja kogenud vaim. Ja see oli kihlvedu. Ega tegelikult ei jäta keegi nii pikki vahesid.”
„Jah? Kui tihti sina siis magad?” tahtsin ma teada.
Ta kehitas vaid õlgu:
„Tead, ega mul kindlat režiimi polegi. On olnud aegu, kus ma magan iga öö, aga on olnud aegu, kus ma magan umbes viis korda kuus. Praegu olen ma jälle rohkem öid üleval olnud, sest ma sain hiljuti jälle uusi fakte vaimude kohta teada ja pidin neid kirja panema.”
„Sa kirjutad siis öösiti?”
„Üldiselt jah. Päeval on tihti muudki teha. Öösiti aga – mitte midagi. Pealegi võtab mul ühe lause kirjutamine ikkagi umbes minuti või paar. Sõltub, kui väsinud ma olen. Ega ma korraga üle kolme lause ei jõua. Vahepeal tuleb vähemalt pool tundi puhata, et edasi kirjutada. Kurb, mis?”
Ta ohkas.
„Mh-mh,” nõustusin temaga.
Ta pilk libises mu jalale ja ta justkui ärkas oma mõtisklusest.
„Kas sa üldse kõndida saad?” tahtis ta murelikult teada.
„Ma proovin.” Ajasin end kuidagi kükakile ja üritasin püsti tõusta. Valulaine lõi taas läbi mu jala. Oigasin ja ajasin end püstiasendisse. Seejärel proovisin oma terve jalaga sammu teha. Sealjuures pidin toetuma oma haigele jalale ja tõmbasin terve jala poole sammu pealt karjatusega tagasi.
„Kas kõik on korras?” muretses Martin.
Nagu miski võiks korras olla!
„Ei, aga ma proovin teise jalaga.”
Astusin seekord haige jalaga ettepoole, ja kuigi see oli valus, sain ma sellega üsna lihtsalt hakkama. Aga kui üritasin nüüd tervet jalga tagant juurde tuua, muutus valu minu jaoks nii talumatuks, et mu jalad ei kandnud mind enam ja ma kukkusin karjatades maha. Martin, kes oli kogu aeg mu kõrval seisnud, üritas mind kinni püüda ning algul see tal mingil määral õnnestuski, kuid paari hetke pärast tõmbas ta käed ettevaatlikult ära ja ma potsatasin õrnalt põrandale. See polnud aga enam pooltki nii valus, kui kõrgelt kukkumine oleks olnud.
„Aitäh sulle,” pomisesin Martinile, ise selili maas lamades.
„Mis siin tänada, ma ei jõudnud sind ju kinni hoida.”
„Ikkagi. Sinuta oleks see olnud palju valusam. Nüüd ma ainult ei tea, kuidas ma siit edasi liigun. Tuleb vist roomata.”
Martin noogutas kurvalt.
„Kui oleksin võimeline sind tassima või vähemalt lohistama, siis teeksin seda igal juhul, aga ma olen vaim ja enamik mu energiat on praeguseks läinud,” ohkas ta. „Mul on kahju.”
Proovisin hakata ukse poole roomama. See oli küll vaevaline, sest ma ei saanud oma haigele jalale toetuda, aga lõpuks jõudsin ikkagi üle läve. Roomates hakkas mul täiega piinlik, et pidin niimoodi haledalt mööda maad ukerdama, samal ajal kui Martin minu kõrval kõndis. Ta nägi ülihea välja! Ta ise õnneks vist ei märganud, kuidas ma näost punaseks tõmbusin. Üritasin oma emotsioone tõrjuda.
„Kuhu nüüd?” küsisin, kui lebasin kõhuli järjekordses vanu asju täis ja tolmuses ruumis.
„Siit läbi ja siis veel üks ruum. Siis jõuame minu „tuppa”,” selgitas Martin. Jätsin küsimused pärasteks ja roomasin edasi. Siis jõudsin ühte ruumi, mis paistis olevat kooli keskkütteruum, aga üks asi oli minu seisukohalt valesti. Seal polnud nimelt teist ust.
„Sa ilmselt mõtled, et kuidas sa siit läbi saad. Rooma kõigepealt sinna vasaku seinani. Nii. Ja nüüd anna mulle üks käsi või mõni koht, mida sa roomamisel eriti ei kasuta. Kõik asjad, mida vaim puudutab, lähevad sealt läbi, kust vaim soovib. Jälle üks meie loodusseadus.”
Olin päris kurnatud, aga ulatasin talle oma vasaku käe, millest ta mõningate raskustega kinni haaras.
„Nüüd rooma seni, kuni oled teisel pool seina.”
See tundus küll võimatu ja imelikuna ja igas teises situatsioonis oleks see mind vähemalt muigama pannud, nüüd aga kuuletusin pimesi. Kui mu käsi seina vastu jõudis, ootasin tuttavlikku kokkupuudet, mida aga ei tulnud. Oli hoopis selline pisut kõditav ja kare tunne, kui käsi läbi vineerseina läks. Peale paremat kätt läksid vasak (koos Martiniga) ja mu nägu. Sulgesin igaks juhuks silmad ja ei teinud neid enne lahti, kui olin teisel pool. Nüüd oli juba lihtne ülejäänud keha läbi vedada.
„Luba esitleda – minu kodu,” viipas Martin käega üle ruumi.
Ruum, kuhu olin sattunud, oli natuke väiksem kui keskmine klassiruum ja suurem kui minu tuba mu tulevikukodus. See oli igast küljest seinaga piiratud ja oli näha, et siin oli kunagi uks olnud, kuid siis kinni müüritud. Tolmu oli siin aga vähem kui mujal – küllap oli Martin pühkinud.
Tuba oli tagasihoidlikult sisustatud. Mööblist olid esindatud kummut, lahtikäiv koolipink, tool, kapp ja juba teist korda selles ajas – võrkkiik. Ei tea, kas see on mingi ajastu trend või? Siiski, tema oma oli vanem ja kulunum, kui Akiira oma, kuid soe punakaspruuni-ruuduline värv muutis selle koduseks. Põrandat kattis pisut tolmune ja kulunud roheline vaip. Seinad olid kooruva värviga pruunid. Valgust andis ruumile… hmm… ma ei saanudki aru, mis.
Vaatasin toas otsivalt ringi, aga ei leidnud ühtegi lampi ega küünalt või midagi muud, mis tuba valgustanuks.
„Kuule, sa püsi natuke siin, ma lähen toon ühe asja ära,” ütles Martin, kui olin toaga tutvuda jõudnud. Taas kord astus ta minu nähes silmagi pilgutamata läbi seina. Pidin sellega veel harjuma, sest paistis, et näen terve edasise elu vaime.
Kui Martin teisele poole seina kadunud oli, toimus ruumis muutus. Nimelt läks kõik kottpimedaks. Ah, et sealt see valgus siis tuligi! Martin – nii uskumatult, kui see ka ei kõla – kiirgas valgust! Mitte nagu lamp, et valgus on tema ümber tugev ja muutub kaugenedes tuhmimaks. Oi ei. Muidu oleksin seda ju märganud. Tema valgustas ruumi oma kohalolekuga igalt poolt võrdselt.
Nojah, nüüd sain ma aru, miks kõigis neis keldriruumides pühapäeva öösel nii valge oli olnud. Ma polnud selle peale lihtsalt veel mõelda jõudnud.
Istusin seal nagu kotis ja üritasin asendit vahetada, sest praegune asend hakkas juba valu tegema. Kuigi olin oma haiget jalga pöörates ettevaatlik, õnnestus mul siiski see millegi kõva vastu ära lüüa. Karjusin valust, kuidas kõri võttis, sest keegi ei kuulnud mind niikuinii, ja nii sain kuidagi välja elada seda ängi, mis minu sisse nende paari päeva jooksul oli kogunenud.
Päris kuuldamatuks ma siiski ei jäänud, sest kohe pistis Martin oma sinise pea läbi mu ees oleva seina, muutes ruumi jälle valgeks.
„Mis juhtus, kas peaksid endale kiirabi kutsuma?” muretses ta. Nägin, et talle on nüüd ka tema halliruuduline kaabu pähe tekkinud.
„Ma lõin jala vastu kappi ära,” selgitasin ma õnnetult, sest nagu ma nüüd nägin, oli just kapp mu jalale ette jäänud.
„Kuidas siis? Kas magamatus hakkab juba silmanägemise peale?” kuulsin tema hääles lõõpimisnooti. Ta astus tervenisti läbi seina sisse.
„Sa helendad, tead seda?” mainisin ma.
Ta turtsatas.
„Mis mõttes? Kas väsimus tahab selge mõistuse ka ära võtta?” itsitas ta. Sain tema peale pisut pahaseks.
„Noh,