Iseenda laps. Airika Harrik
Читать онлайн книгу.
nad ropendades teineteist tagusid, üritasin ma ainsa vaba jala abiga rohkem klaasi purustada, et aknast sisse mahtuda. Viga saanud jalg oli kohutavalt valus! Mehed tagusid üksteist pooleldi tuikudes, ja nii juhtuski, et pärast ränka hoopi rindu kukkus üks mulle nii õnnetult otsa, et meie mõlema raskuse järsk pealetung purustas klaasi lõplikult. Karjatades vajusin jalgupidi keldrisse, aga lakkekrantsid, kellele ma nüüd järsku uuesti meelde tulin, haarasid mu kätest ja üritasid mind juba kas või lihtsalt suurest vihast ja põhimõtte pärast välja tirida. Mu keha valutas üleni, aga leidsin endas jõudu rabeleda, ning mul õnnestus üks käsi vabaks saada. Samas tundsin, et keegi tõmbab mind kõigest väest jalgadest hoopis sissepoole. Ma ei saanud küll vaadata, kes see oli, aga igal juhul olin valmis tema poolel olema. Peale paari hoobi jagamist olid mul mõlemad käed vabad ja ma sadasin alla keldripõrandale. Keha tuikas valust. Silme ees läks mustaks.
„Sa tulid! Sa ikkagi tulid!” kostis kuskilt kahtlane ja olukorraga üldse mitte sobiv pomin, aga ma kujutasin seda endale kindlasti ette.
„Appi!” oli viimane asi, mida ma suutsin pomiseda, enne kui ära minestasin.
26. jaanuar 1993
Kui uuesti meelemärkusele tulin, ei saanud ma esmapilgul aru, kus viibin. Koht ei tulnud tuttav ette ka järelemõtlemisel. Ruum, kus ma lamasin, oli pime, tolmune ja mulle täiesti võõras.
Kui üritasin end istukile ajada, läbis valulaine mu jala. See meenutaski, mis täna juhtunud oli. Või oli see eile? Ah, keda huvitab! Hakkasin uurima ümbritsevat ruumi.
Mäletasin justkui, et see ruum, mille aknast ma sisse olin kukkunud, nägi välja veidi teistsugune, aga ma võisin ka eksida. Mingit sisselöödud akent siin küll polnud, nii et see pidi olema teine koht. Kuidas ma siis siia olin saanud, ise teadvuseta ja haavatud jalaga? Järeldus – keegi oli mu siia vedanud.
Nüüd tuli mulle meelde, et keegi oli mind jalgadest tõmmanud, kui parmudele vastu hakkasin. Küllap see oli sama „keegi”. Aga kes ta oli? Ja üldse… Kus ta oli?
Ise ma püsti ei saanud, see oli selge. Pidin istuma siin, kuni jalg paraneb, või ootama, et keegi mind leiaks (ei tea mitu aastat selleks küll kulub?). Istusin mõnda aega ja proovisin siis end ikkagi püsti vinnata. Läbi suure valu sain end kuidagi põlvili.
„Mina sinu asemel ei teeks seda, aga ega minu arvamus lähe ju kellelegi korda.”
Vaatasin hääle suunas ja mul pidi ehmatusest hing kinni jääma! Seal seisis TEMA!
Sinised juuksed, riietus, silmade värv – kõik klappis, ainult kaabu oli puudu. See oli poiss mu ema maalilt! Jäin teda suuril silmil vahtima ega saanud sõnagi suust. Poiss märkas, et ma teda jõllitan, mispeale ta vaatas üle oma õla seina poole. Seina peal oli selles kohas suur pragu ja see pani poisi muigama:
„Tüüp pole enne seinapragu näinud!” Näis, et ta ei öelnud seda mulle, vaid pigem iseendale. Olin juba korra sellist endaga rääkimist näinud ja küsisin:
„Kuule, sa oled vaim või?” Vaatasin talle otse silma, et ta näeks, et ma ikka temaga räägin. Ta jäi mulle jahmunult otsa vaatama.
„Kuidas palun?” küsis ta ebalevalt.
Niisiis ikkagi vaim. Kui kahju! Ta oleks olnud mu unistuste boyfriend.
„Ma küsisin, kas sa oled vaim, aga vastata pole vaja. Ma näen niigi, et sa oled. Inimene saaks kohe aru, kui temaga räägitakse.”
Poiss oli suhteliselt tummaks löödud, aga tegi siis lõpuks suu lahti:
„Kes sa oled? Vaim sa kindlasti pole. Oled sa Valvur? Või näen isegi mina viirastusi?”
„Ei, ja ma ei tea, kes need Valvurid üldse on.” See paistis teda segadusse ajavat.
„Sa oled siis lihtsalt inimene?”
„Nojah, kuigi ma olen viimastel päevadel päris palju müstilist läbi elanud.”
„Tõesti või?” oli ta huvitatud. „Mida siis?”
„See on päris pikk lugu.”
„Oh, mul aega juba jätkub,” teatas ta säärase rahuga, nagu olnuks tal igavesti aega. Nojah, eks tal tegelikult oligi. Ta istus ühe puukasti peale ja andis mõista, et kuulab.
„No hea küll, kuula siis…”
Ma rääkisin talle kõigest, mis minuga viimastel päevadel juhtunud oli, sissemagamisest alates. Ta kuulas huvitatult, küsis mõnes kohas paar täpsustavat küsimust ja noogutas mõistvalt saadud vastuste peale. Näis, et tema jagab asjadest rohkem kui Raimond. See andis mulle lootust midagi lõpuks teada saada.
Kui ma jõudsin kohani, kus must koer mind ehmatas, muutus ta murelikuks:
„Kas sel koeral olid sellised pikemad, koonusekujulised kõrvad ja terav koon?”
„Jah, mis siis?”
„Lihtsalt. Ütleme nii, et see pole hea märk, et üks selline linnas ringi jookseb.”
„Jah? Miks?”
Ta ainult muigas mu kannatamatuse peale ja ütles:
„Räägi enne oma lugu lõpuni, siis ma seletan sulle.”
Kuna ta oli mu ainus lootus midagi teada saada ja nägi pealegi veel häbematult hea välja, siis rääkisin edasi. Kui olin oma jutuga lõpetanud, mõtles ta hetke järele ja küsis siis:
„Oota, mis selle naise nimi oligi, kelle juures sa ööbisid?”
„Akiira.”
„Akiira? Tema majavaimu nimi oli Raimond või?”
„Jah, kust sa tead?”
„Ütleme, et ma tunnen omakandi rahvast.” Ta vaikis hetke ja jätkas siis. „Kuule, sorri, et ma sind enne viirastuseks pidasin. Sa lihtsalt meenutad mulle väga kedagi, kellega ma veidi enne surma kohtusin.”
„Jah?”
„Jah. Ta nimi oli Annika, muide. Mis on?” nägi ta minu hämmeldust.
„Minu nimi on ka Annika,” selgitasin talle. Nüüd oli tema kord imestada.
„Maailm on ikka imelikke juhuseid täis,” vangutas ta pead, aga tegi siis seejärel rõõmsama näo ja küsis: „Aga sina ei tea siis meie maailmast üldse midagi, jah?”
„Jep.”
Olin õnnelik, sest lõpuks tõotasid mu küsimused ka vastuseid saada.
„Okei, sa tahad siis ilmselt üht-teist teada saada?”
Noogutasin.
„Hea küll, ütle mulle siis lihtsalt, mida sa teada tahad, ja ma vastan sulle nii palju, kui oskan. Aga enne, kui alustame, siis…” ta sirutas käe välja. „Mina olen Martin, koolivaim.”
„Annika, inimene… vist,” vastasin. See „vist” ajas teda muigama, ka minu suunurgad kerkisid.
Ulatasin käe ja surusin seda. Ma polnud kunagi varem teadlikult vaimu puudutanud ja see tunne, mis meie käte kokkupuutel tekkis, oli uudne. Ta käsi oli algul jääkülm, aga kohe, kui minu sõrmed tema omade ümber sulgunud olid, muutus see soojaks. Pärast käe lahtilaskmist jäi nahale selline mõnus surisev-õhetav tunne, mida on raske kirjeldada. Lisaks olin ma pisut üllatunud, et minu sõrmed tema omadest läbi ei läinud. Kas vaimud ei pidanuks läbi tahkete asjade minema või midagi? Kuid ma ei jäänud sellele pikemalt mõtlema, sest Martini naeratus naelutas mu pilgu endale. See oli särav, pisut paremale suupoolele kaldu ja samas pisut ettevaatlik. Tundsin, kuidas mu süda puperdama hakkas ja olin enda peale seepärast pahane. Ma olin teda tundnud vaid viis minutit ja pealegi oli ta ju vaim!
„Niisiis, mida sa teada tahad? Ma tean meiesuguste kohta päris palju. Ma koostan juba aastaid meie kohta entsüklopeediat ja praeguseks on see juba päris paks.”
„Tõesti? Aga kuidas te kirjutada saate? Või üldse midagi käes hoida? Ma olen alati arvanud, et vaimud lähevad läbi esemete ja esemed läbi nende.”
Minu