Iseenda laps. Airika Harrik
Читать онлайн книгу.
nagu see tüdruk mu ema fotodelt. Ja nüüd, kus ta oli peaaegu staadionile jõudnud, nägin ma, et see ta oligi: surfilauaga tüdruk fotodelt. Ei tea, mis emal temaga, pistmist oli? Ja üldse, miks ta Martinit maalinud oli? Mis tal temaga pistmist oli?
Juba jõudiski Valvur meie juurde. Ta tiirutas paar korda meie ees ja meie ümber, tehes sealjuures igasugu järske pöördeid ning isegi ühe salto. Märkasin, et kogu tema riietus ja varustus oli musta-punase-valge-kirju. Pluusi peal olid tal punased numbrid – 82 – ja kaelas rippus tal lühike ja suhteliselt jäme kett. Ta hõikas:
„Tšau, Külmsõrm! Üritad jälle õpilasi jälitada? Kes see õnnelik teadmatu siis seekord on?”
Korraga tundus mulle, et olen seda häält või temaga sarnast varem kuulnud.
„Tšau, A! Ta muide näeb sind!” hõikas Martin talle vastuseks. A? Mul tekkis halb eelaimus.
Martini vastuse peale jäi tüdruk koos oma lauaga seisma, hüppas selle pealt vette, mis kattis kogu maapinda tema lainelaua ümbruses. Ta vaatas mulle näkku ja paistis jahmunud.
„Mida tema siin teeb?” osutas ta näpuga mulle.
„See pidi tema jaoks üllatus olema,” kostis Martin pealtnäha rõõmsalt, aga samal ajal aimdus ta toonist ka nukrust. Paistis, et Valvurit see ei rahuldanud.
„Seda ma usun jah, aga kuidas ta siia sai? Kuidas ta sind näeb?”
Martin ei teinud Valvuri kahtlustavast ilmest väljagi ja ütles lõdvalt:
„Ah, tead, ta lihtsalt kukkus keldri aknast sisse ja miks ta mind näeb, ma ei teagi… Ta näeb Kuuhunte ja sind ka.”
Valvur turtsatas.
„Seda, et sa aknast sisse kukkusid usun ma jah,” naeris ta endamisi. „Kas see on sul mingi hobi, igalt poolt alla kukkuda?”
Talle paistis see nalja tegevat, aga mina uurisin lähemalt tüdruku nägu, kaht suurt hallikassinist silma, pakse kulme, veidi püstise otsaga nina ja keskmisest suuremaid põski. Ka juuksevärv ning see endaga rahulolev, veidi sarkastiline hääletoon – kõik sobis. Ma lihtsalt pidin, seda küsima:
„Akiira, sina või?”
„Mina jah! Alles nüüd tundsid ära?” muigas ta juba tuttavalt.
Ma ei suutnud uskuda, et minu ees seisis inimene, kes oli üleöö umbes viisteist aastat nooremaks jäänud (vähemalt teadsin ma nüüd, kuidas need noorendavad kreemid, mida telekas nii agaralt reklaamitakse, mõjuma peaksid…).
Akiira, lubanud end mõne hetke imetleda, jätkas minu küsitlemist.
„Kas sa ainult teeskled või ei tea sa päriselt ka midagi? Sa tundusid mulle kohe kahtlane! Või tema kukkus trepist alla! Häh, vaevalt! Igavene teeskleja selline!”
Pidin selle peale juba midagi parajalt sapist ütlema, aga Martin jõudis minust ette:
„Ta ei teeskle, see on ju näha! Sa rahune õige maha!”
„Ja kust sina tead?” võttis Akiira tuure üles.
„Ma saan ju aru, noh, kui inimene teeskleb. Ma olen temasuguste keskel juba aastaid elanud, ma tunnen neid.”
Akiira paistis rabatud, aga tegi ikka suu lahti.
„Või sina tunned neid! Kuule, kas ma olen sulle vähe deemonitest rääkinud!? Sa ju ikka tead, et nad on võimelised kehastuma kelleks tahes! Ja nende „siirus” on isegi Sadasid ära petnud!”
„Kuule, lõpeta ära! Sa lähed ikka tõesti üle piiride! Annika pole ju mingi deemon! Tal on ju vari!”
See argument paistis Akiirale teatud mõju avaldavat, aga ta ei kavatsenud veel alla anda. Ei tea, mis „sadadest” jutt üldse käis?
„Noh, vari või mitte, tänapäeval pole ju erilist vahet! Nad seal põrgus arenevad ju ka edasi!” Martin pööritas selle peale vaid silmi.
„Mis sinuga juhtunud on, et sa teda niimoodi kaitsed? Varem sa küll inimestest ei hoolinud!” võttis Akiira Martini põhjalikumalt ette.
Paistis, et ta tabas valusat punkti, sest Martin ei öelnud enam midagi ja põrnitses pahaselt enese ette maha. Akiira paistis selle peale üha võidukam:
„No näed, mis ma ütlesin!” venitas ta õelalt. „Ta on sinuga midagi teinud ja see lõhnab väga deemoni järele.”
„Akiira, ta TÕESTI ei ole deemon.”
Ma võpatasin, sest arvasin, et oleme tribüünil ainult kolmekesi. Vaatasin otsivalt ringi, aga ei leidnud hääle tekitajat.
„Oled sa kindel, Ax?” küsis Akiira kelleltki. Vaatasin sinna, kuhu temagi vaatas, ent nägin ainult tema lainelauda, mille ümber vesi endiselt vahutas.
„Täiesti kindel, emand,” vastas hääl. Appi! See laud tõepoolest rääkis – ja mitte mingi multikaroboti häälega, vaid tavalise mehehäälega, millel oli eriline sügav kõla.
„Kui sa nii ütled,” oli Akiira küll pettunud, aga andis siiski alla.
„Kuidas see laud rääkida saab?” tahtsin ma teada.
„Ära küsi, see on iidvana maagia, mida keegi seletada ei oska,” vastas Martin tema eest.
„Aitab nüüd sellest! Minust räägime hiljem. Ma tahan kuulda iga pisikest detaili sellest,” rõhutas ta, „mis sinuga vahepeal juhtunud on!”
„Olgu, ma räägin sulle, aga midagi deemonlikku seal kindlasti pole,” pidasin vajalikuks teda hoiatada, et ta liiga palju ei loodaks.
„Hei, läheks parem sisse, Annikal võib siin külm hakata. Pealegi – tal on ju jalg haige.”
„Davai, kui sa nii arvad,” vastas Akiira, olles ise samal ajal sellise kas-te-tõesti-arvate-et-ma-ei-saa-aru-mis-siin-toimubilmega.
„Läksime sama teed pidi tagasi ja istusime Martini toas võrkkiigele (Akiira istus oma laua peal, mis hõljus umbes meetrikõrgusel õhus), ning mina muudkui jutustasin. Kui olin jõudnud musta-koera-kohani, oli Akiira (nagu ma ette arvasin) nii suures hämmingus, et tal vajus õuduses lausa suu lahti.
„Mida?! See pole võimalik! Kuidas see koer ikka täpselt välja nägi?”
Kirjeldasin talle, Martin toetas mind noogutustega. Ta küsis Akiiralt murelikult:
„Ei tea, kas nad plaanitsevad jälle midagi?”
„Ma ei tea, ma ei tea… Niikuinii plaanitsevad! Jumal küll, miks nad ei võiks sinna kuu peale lihtsalt jäädagi?!”
„No kurat, ega mina ka ei tea! Ma olen ainult majavaim!”
„Sellise suhtumisega sa küll kaugele ei jõua! See mida Bard ja tema alamad plaanitsevad, puudutab igaüht!”
„Esiteks – ma ei saa siit krundilt väljagi! Teiseks – te olete selles ise süüdi! Teie ju kihutasite nad kuu peale. Teie ajasite nad minema. Teie tembeldasite nad alamaks rassiks!”
„No sorri, ega mina seda ei teinud, ma käisin siis alles lasteaias! Mul polnud siis mingitest Valvuritest ega Kuuhuntidest aimugi! Ja, muide: see, et sa siit krundilt välja ei julge minna, on sinu enda probleem!”
Kuulasin seda vaidlust ja püüdsin nende keeruliste mõttekäikudega kaasas püsida. Oli tõesti veel nii palju asju, mida ma ei teadnud. Näiteks – kes oli Bard? Ei, nii see ei jätku! Ma nõuan kohe, siin ja praegu vastuseid, otsustasin ma.
„Mis värk teil nende Kuuhuntidega siis üldse on? Sa ju ise ütlesid, Akiira, et see puudutab igaüht. Ma tahan ka teada!”
„Sa räägi mulle enne oma päev lõpuni, siis ma seletan sulle, sest paistab, et see tõesti puutub sinusse,” ta rõhutas kahte viimast sõna eriti tugevalt ja minu arust ka pisut õelalt.
Ma jutustasin talle kõigest, mis minuga kahe päeva jooksul juhtunud oli, ja jälgisin tema näoilmet. Kui ma jõudsin kohani, kus Martin mind aknast sisse tõmbas ja mulle oma entsüklopeediat näitas, oli ta esmalt üllatunud, siis aga kissitas silmi ja vahetas