Iseenda laps. Airika Harrik
Читать онлайн книгу.
kõige tähtsam ja ma loodan, et ta ei pea seda valikut kahetsema. Ja …” vaatas Akiira teravalt direktorile silma, „kui ma kuulen, et minu tütart koheldakse siin halvasti, siis tuleb teil veel minuga tegemist teha!”
See viimane ähvardus mõjus härra Kanarbikule vist kõige rängemalt, sest ta kinnitas:
„Ei-ei, proua. Teie tütrel ei teki mingeid probleeme, pole põhjust muretseda.”
„Seda ma tahaksin loota küll, aga nüüd on meil aeg lahkuda. Nägemiseni, härra direktor, ja ma loodan, et me ei pea veel niipea kohtuma.”
„Nägemiseni, proua Vainu.”
Martin, kes pulli pärast veel veidikeseks kabinetti jäi, rääkis meile hiljem, et direktor oli enesele öelnud:
„Ma loodan ka, et me ei pea niipea kohtuma,” ning seejärel: „no on vast naine!”
Seda oli ta veel mitu korda korranud. Seejärel oli ta aga avanud ühe väikese seinakapi ukse ja sealt viinapudeli välja tõmmanud, ning ühe pitsitäie valget viina ühe sõõmuga ära joonud. Pärast seda oli ta lihtsalt laua taha istunud ja enese ette vahtinud, korrates aeg-ajalt heitunult:
„Mida ta endale lubab!”
27. jaanuar 1993
Issand jumal, mu esimene koolipäev osutus täielikuks košmaariks! Õppeained olid ju lihtsalt üle mõistuse rasked! Ma ei saanud pooltest asjadest aru! Nad õppisid siin vist üheksanda klassi materjali järgi või midagi, nii et ma olin teistest täiesti maas! Olgu, eesti keeles ja muusikas sain ikka kuidagi hakkama, aga matemaatika! Ja füüsika! Ja keemia! Ütleme nii, et kui ma omas ajas nendes ainetes peamiselt neljasid olin saanud, siis nüüd tõotasid mul küll ainult kahed tulla. Pidin Akiirat paluma, et ta mulle tarkust pähe tekitaks – või siis vähemalt fotograafilise mälu või midagi. Lisaks olin koolipäeva alustades pisut magamata, sest voodi tundus vaatamata oma pehmusele ikkagi ebamugav.
Päris kõik muidugi kehvasti ei läinud, sest klassikaaslased paistsid suhteliselt normaalsed (kuigi – oi, kui vanamoodsalt nad riides käisid!). Kui ma hommikul garderoobi jõudsin, oli meie boksis juba keegi ees. See oli mingi tüüpiliste kartulikooreblondide juustega poiss, kes tutvustas end hiljem kui Ragnar, sõprade jaoks Raks.
„Mingi uus oled vä?” tervitas ta mind.
„Jah, sinu uus klassiõde, Annika,” tutvustasin end. Ka tema tegi seda ja vaikis siis. Riietusime siis vaikides lahti, ja ta sai enne mind valmis. Arvasin, et ta läheb nüüd lihtsalt kohe üles, kuid ta peatus veel korra ja ütles:
„Soovitus – hoia Jaanusest eemale!”
Ning läinud ta oligi.
Mul ei õnnestunud talt midagi täpsemat seletuseks küsida, sest esimene tund oli tööõpetus ja see toimus meil eraldi ruumides. Esimese tunni lõpuks olin juba kõigi klassiõdedega tuttav (olin neist igaühest juba midagi kuulnud) ja ka poiste kohta räägiti üht-teist. Suurimaks õnneks avastasin, et käin Lauraga ühes klassis. Temalt ma kõigi kohta selgitusi saingi, sest ta oli esimene tüdruk, kes pärast mind kohale jõudis.
Nähes, et mingi tundmatu tüdruk nõjatub just tööõpetuse klassi juures vastu aknalauda, tuli ta kohe mu isikut kindlaks tegema:
„Hei! Kas sa oled meil uus või?”
„Mhmh. Annika,” ulatasin talle terekäe. Ta nägi samasugune välja nagu minu ajal, ainult poole noorem. Oli näha, et ta on tõsine kooliaktivist. Tema juuksed olid sätitud hobusesabasse ja meik puudus tema näost absoluutselt.
„Kas sa kolisid siiakanti kusagilt mujalt või?” päris ta uudishimulikult. Otsustasin kindlaks jääda loole, mille eelmisel õhtul Akiiraga kokku panime. Akiira keelas Martinil mulle mu klassikaaslastest rääkida, sest nagu ta väitis: „Muidu pole tal homme üldse põnev.”
„Jah, ma kolisin siia Koerust. Mu perel sai maaelust kõrini,” seletasin ma Laurale.
„Maaelust? Su ema ei näinud eile küll just maainimese moodi välja.”
„Sa nägid eile mu ema?” tundsin sisemist rahutust ja piinlikust.
„Kuule, halloo, pool kooli nägi teda! Ta on praegu meil kuumim teema,” imestas Laura mu naiivsuse üle.
„Ma usun jah; talle on alati meeldinud muljet avaldada,” luuletasin vastuseks.
„See tal ka õnnestus! Poisid tahavad tema telefoninumbrit teada! Aga, muuseas, mina olen Laura Padrik, klassivanem. Tahad, istume täna koos, ma aitan sul teistega tuttavaks saada?”
„Oleks tore küll, sest ma ei tunne siit mitte kedagi,” rõõmustasin ma siiralt.
„Kokkulepitud. Sa kindlasti kohtasid juba Ragnarit, eks ole?” Noogutasin.
„Kust sa teadsid?” Ta muigas:
„Ta elab kuskil Kalamajas ja ronib siis alati kõige esimesena kooli, kuna bussid ei käi muidu. Aga iseloomult on ta muidu tagasihoidlik ja ta eelistab igal pool tahaplaanile jääda. Kusjuures,” tasandas ta häält ja vaatas mulle vandeseltslaslikult otsa, „pooled tüdrukud meie klassis ja noh, terve seitsmes klass vähemalt on temasse armunud.”
See pani mind veidi imestama, sest mina ei leidnud Ragnaris küll midagi nii erilist, et mul kohe põlved nõrgaks oleksid läinud.
„Ja keda siis ülejäänud pool klassi armastab?” üritasin lõõpida.
„Tarmot, loomulikult,” muigas Laura kaasa. Nähes minu küsivat ilmet, selgitas ta:
„Tarmo on meie klassi sporditäht, ta on jalkameeskonnas väravavaht.”
„Noo jah, siis pole ka ime,” noogutasin ma kaasa. Äkki tuli mul vallatu mõte küsida:
„Ja, kumma poole alla sina siis kuulud?”
Mõtlesin algul, et äkki ma nüüd solvasin teda või midagi, aga ta vastas lihtsalt:
„Tarmo poole alla ikka. Me käime.”
„See on täiega… lahe! Soovin õnne.” Mida muud mul öelda oligi?
„Aga räägi mulle palun teistest klassikaaslastest. Ma tahaksin nende kohta midagigi teada, enne kui neid kohtan,” palusin ma.
„Okei. Ma alustan tüdrukutest,” oli ta rõõmus, et saab rääkida, „Merilin on klassi megatibi, tal on sellised pikad sirged blondid juuksed – sa tunned ta kindlasti kohe ära. Katrin ja Reelika on tema ustavad alamad, kes üritavad ka välja näha ja käituda sama lahedalt nagu tema. Nendega koos üritab jõlkuda ka Helina, aga Merilini omad ei hooli temast tegelt absoluutselt. Siis on meil veel kaksikud Pille ja Sille, kes on kooli parimad võrkpallitüdrukud, ja Liisa, kes on kooli ujumisvõistkonnas. Üle jäävad veel meie nii-öelda tuupurid Triin, Evelin ja Sandra, ning Brita, kes ei tee nagu eriti midagi. Mina olen, nagu ma juba ütlesin klassivanem, ja ma aitan üldse tihtipeale üritusi korraldada ja nii.
Aga nüüd poistest – Jaanus on kõige suurem ja kõige lollim, aga ta kamandab kõiki ja kõik kuulavad ka tema sõna. Riho on Jaanuse parem käsi ja üks kooli suuremaid ilueedisid, aga ta pingutab sellega üle ja läheb rohkem kuuendikele peale. Sander ja Pets ehk Peeter on klassi lõuapoolikud; neil seda plära juba jätkub. Ragnar on selline vaikne nunnupoiss, keda kõik tahavad, aga kes ise kedagi ei taha, tõeline pohhuist. Ma ei tea isegi, millega ta üldse vabal ajal tegeleb. Tarmo on jalgpallur ja ma ütlen sulle – Merilin on oi-oi kui kade, et me Tarmoga käime. Ta solvab mind pidevalt ja näägutab mu kallal, kus aga saab. Soovitus sullegi – ignoreeri teda. Siis, Leo on meie muusikageenius, ta mängib nii kitarri kui ka klaverit, aga välimus pole tal just suurem asi. Kaspar, Markus ja Risto on meie korvpallurid, täiesti omaette punt. Jäävad üle veel Egert, Taavi, Aivar ja Raigo, meie esisuitsetajad. Nad alustasid sellega juba mingi üheksa-aastaselt või nii, ja nad räägivad pidevalt sellest, kui kõvad naistemehed nad on, kuigi tegelikkuses pole nad sedasamust vist unes ka teinud. Ainsad, kes poistest hästi õpivad, on Leo ja Sander, aga nendegi seisud kõiguvad vahel päris kõvasti. Küsimusi on?”
„Ei,” valetasin ma, sest ma ei suutnuks iialgi korraga kogu seda infot