Iseenda laps. Airika Harrik
Читать онлайн книгу.
asja käes hoida või selle vastu toetuda, siis me keskendume sellele tahtmisele ega lähe asjast või asjadest läbi. Ja tähtis on teada, et erinevad asjad nõuavad erinevat tahtejõudu. Näiteks on põrandal kõndimine või voodil lamamine väga lihtsad, pea kõik vaimud saavad sellega hakkama. Samas on asjade käeshoidmine, seinale toetumine, millegi loopimine palju raskemad ja kõigil vaimudel polegi nii palju keskendumisvõimet, et hakkama saada. Muide, kirjutamist peetakse kõige raskemaks asjaks, mida vaim teha võib – peale jalgrattasõidu ja kitarrimängu – ning ainult vähesed saavad sellega hakkama. Mina,” siinkohal naeratas ta nukralt, „teen seda juba aastaid.”
Niisiis ma aina küsisin ja küsisin Martinilt kümneid küsimusi, mis juba mitu päeva mu peas olid keerelnud. Tema vastas, kuidas suutis. Iga uue vastusega kaldusin ma üha enam oma algsetest küsimustest kõrvale, sest uut infot oli nii palju. Siin on valik olulisematest küsimustest, mida ma Martinile esitasin:
„Miks ma siis ikkagi ajas rändasin?”
Ta mõtles hetke ja vastas siis ebakindlalt:
„Ma ei tea põhjust, miks sa ajas rändasid, võin vaid oletada, miks see juhtus. Sa ütlesid, et see mustlasnaine andis sulle suhkruvett, millel oli kummaline järelmaitse. Ma arvan, et ta võis sinna midagi sisse segada, mis nägi välja nagu suhkur. Mis see oli, pole mul aimugi. See on meie maailmas täitsa uudne juhtum.” Ta peatus hetkeks. „Aga tead, mis? Mõni Valvur oskaks seda sulle tõenäoliselt selgitada.”
Nähes mu masendunud näoilmet, ta itsitas. „Hei, ma tean, et sa ei tea, kes need Valvurid on, aga sa saad teada! Üks mu parimaid sõpru on Valvur ja ta peaks mulle täna külla tulema.”
Ossa! Lõpuks ometi näen üht Valvurit! Olin rõõmus ja samas ka ärevil, sest ei teadnud, mida oodata.
„Kes need Valvurid siis ikkagi on? Kuidas nad välja näevad?” Martin silmitses mind kulmukergitusega ja ütles siis muiates:
„Tead, ma võiksin sulle mitu tundi nendest rääkida, aga sa ei saaks ikka täit pilti kätte. Ma parem jätan nende välimuse sulle üllatuseks, aga kui sa tahad teada, kes nad on, siis seda võin sulle öelda küll. Nad on meie maailma korrahoidjad.
Kõige võimsamad olevused siin planeedil, aga kui mitu teist liiki nende vastu ühinevad, jäävad nad ilmselt kaotajaks.”
See vastus andis mulle jälle hulganisti mõtlemis- ja küsimisainet.
„Vaata, sa räägid kogu aeg mingist „meie maailmast”. Et nagu… mis maailm see siis on?”
„Noh…vaata, ma olen oma uurimustega küll rohkem vaimudele pühendunud, aga põhitõdesid tean ikka. Vaimud, Valvurid, Kuuhundid – nad kõik kuuluvad Vanasse Maailma. See on selline maailm, mis tekkis enne kui teie oma või enamik teisi. Vana Maailm on siinmail säilinud ainult üksikute olevuste kujul, aga nendegagi hakkama saamine on parajalt raske. Kunagi oli meid siin muidugi rohkem, aga kui inimesed endale ristiusu välja mõtlesid, lasi enamik meiesuguseid siit jalga. Need vähesed liigid, kes jäid, muutusid inimsilmale nähtamatuks, ja need vähesed inimesed, kes meid ka näevad, veedavad oma päevi hullumajades. Praeguseks on Vana Maailma liikidest siia jäänud ainult Vaimud, Mõõkhambulised Maod, Tulekerad, Kuuhundid ja kusagil on veel vist paar Amfiibinimest järel. Liigid hoiavad aga kõik rohkem omaette ja pole tihtipeale teineteise vastu just sõbralikult meelestatud. Selleks ongi vaja Valvureid. Nemad kannavad hoolt selle eest, et Vanas Maailmas säiliks rahu, et säiliks tasakaal Vana ja teie pärismaailma vahel. Ja…” ta tegi väikese pausi, „nad on ka ainsad, keda inimesed näevad, kuigi sedagi mitte alati. Inimesed näevad neid siis, kui nad on oma loomulikul kujul, aga kui nad võtavad mõne loodusseadustele vastu käiva kuju või lihtsalt ei taha nähtavad olla, muutuvad nad inimsilmale nähtamatuks. Aga samas…” ta peatus uuesti, et rõhutada seda, mis järgmiseks tulema pidi, „võivad nad oma tohutute maagiliste võimete abiga teha nii, et inimesed näeksid neid – ükskõik mis kujul nad parajasti on.”
Vau! Oli veel nii palju asju, mida ma ei teadnud. Oli nii palju asju, mida terve inimkond ei teadnud ja mis eksisteerisid nende endi kõrval.
Mu küsimused aga jätkusid:
„Olgu, sa ütlesid, et tavainimesed ei näe Vana Maailma olendeid, aga MINA ju näen. Miks?”
Ta ainult naeris selle peale vaikselt ja ütles:
„Sa ei ole vist ikka veel aru saanud, et sa oled ka osake Vanast Maailmast. Sa ju rändasid ajas?”
„Jaa.”
„Sa näed Vaime ja Kuuhunte? Need on need mustad koerad.”
„Jaa, aga…”
„Pole siin mingit aga. Tavainimene ei rändaks ajas ega näeks meid kõiki.” Ta naeratas mulle ja muutus uuesti tõsiseks. „Aga…vaata, on üks legend või isegi mingil määral ettekuulutus. Kas Raimond rääkis sulle sellest?”
„Jaa, ta ütles jah, et midagi sellist on olemas, aga ta ütles, et see on juba rohkem sõnakõlks.”
Martin tegi selle peale halvustava grimassi.
„Ükskõik milline ettekuulutus muutub pikema aja jooksul naljaks. See on lihtsalt paratamatu ühiskonna probleem. Mina aga ei usu, et see oleks nali. Mul on selle täpne sõnastus isegi üles kirjutatud. Tahad näha?”
„Mhmh.”
„Olgu, aga ma pean selleks oma raamatu tooma. Ole siin.”
Tjah, nagu mul olnuks siit oma jalaga kuhugi minna! Minu silme ees astus Martin läbi vasakpoolse seina sellise kartmatuse ja kergusega, et olin isegi veidi kade. Kui inimesed kah seda oskaksid! Palju mugavam ja huvitavam oleks! Aga juba oligi Martin tagasi, käes paks vanaaegne kaustik, mille kaanele oli natuke väriseva käega kirjutanud: „Suur vaimuelu entsüklopeedia”.
„Vau!” oli kõik, mis ma öelda suutsin.
„Meeldib, jah?” oli ta rõõmus. „Ma olen seda juba 24 aastat kirjutanud. Näe, kaustik on trükitud aastal 1969. Siis ma alustasingi.”
Ta lappas lehekülgi, millel olev käekiri oli algul väga konarlik, aga muutus iga leheküljega aina kenamaks. Viimasel täiskirjutatud leheküljel oli käekiri juba kenam kui mõnel hooletul koolipoisil. Mõistsin, kui palju vaeva võis selle kõige kirjutamine talt nõuda. Eriti veel, kui ma nägin, kuidas tal tekkis raskusi lehekülgede pööramisega, sest sõrmed kippusid tihti lehtedest läbi minema. Ja kui palju lehekülgi ta oli juba täis kirjutanud! Pluss – kaustik oli A4-formaadis ja mitmetes kohtades olid tekstile lisaks joonistatud skeemid ja tabelid.
Kui olin terve kaustiku ära näinud, läks ta vaevaliselt tagasi ühele leheküljele, kus kõige muu seas paistis olevat mingi luuletus, aga tegelikult seisid üksteise alla paigutatuna mitu punkti teksti. Kuna ma kohati käekirjast aru ei saanud, luges Martin need mulle ette.
Saja ettekuulutus
1. Rändur tuleb müstilisest tulevikust.
2. Ta sõlmib SURMAGA kokkuleppe.
3. Ta õpib Reeturi käe all.
4. Ta abiellub Mõrtsukaga.
5. Ta sõlmib Kuradiga kokkuleppe.
6. Ta muudab kolme saatust.
7. Ta sünnitab iseenda.
8. Ta on võimsam kui keegi teine.
Kui see loetud sai, olin täis vastakaid emotsioone. Kas mina olin see müstiline „Rändur”? Absurd! See polnud lihtsalt võimalik! Ent kui olingi? Siis olin ma seni küll ainult esimest punkti täitnud. Ja üldse, kuidas pidanuks mina iseennast sünnitama või Kuradiga kokkulepet sõlmima? Mina, kelle suurim kuritegu seni on olnud lasteaias ühe nuku varastamine, mida ma pärast kohutavalt kahetsesin ja mitu päeva nutsin! Ei, see ei saanud olla mina… ja samas… oli siis keegi teine ajas rännanud? Üldse kunagi?
Kui ma seda Martinilt küsisin, siis raputas ta pead ja ütles, et küsigu ma homme Valvurilt, sest tema küll ei tea.
„Aga kuule, kas sina usud, et see, kellest seal räägitakse olen mina?” tahtsin ma teada. Martin vaatas mulle pikalt otsa ja kordas:
„Ma