Kodutute küla I: Ümberasujad. Erik Tohvri
Читать онлайн книгу.
neid valmis treida! Nii suure pere jaoks meil küll ruumi ei ole. Ma mõtlesin, et naine ja üks laps, siis oleks teid poisi tuppa elama pannud. Aga nii ei tule välja!” Madis pööras pettunult pilgu aknast õuele. Juhan märkas, et lauda otsaviilu külge kinnitatud pesakasti pulgal vilistas kuldnokk, isegi temal oli oma maja.
„Ega siis pole teha midagi…” Kohaotsija tõusis, hea meelega oleks ta midagi salvavat öelnud, aga surus hambad kokku. „Võib-olla oskate mingit nõu anda, kust perele peavarju saaks?”
„Jah, keeruline lugu…” Madis kortsutas kulmu, tegi, nagu mõtleks, ja siis äkki ta näoilme muutus. Mees ütles, ise oma avastusest rõõmu tundes: „Minge mõisa, seal on koolimaja! Ja juhataja on lahke mees, Aavik nimi… Minu arust on neil seal allkorrusel mitu vaba tuba, kooliteenija korteri kõrval! Küsige temalt.”
„Aitäh… Siit edasi minna, jah?”
„Edasi ja üle silla, siis näete, mõis paistab kaugele! Aga…” Madis mõtles hetke ja lisas siis kiiresti: „Tööd ma võiksin teile küll anda, eks perel on süüa vaja! Nii et – kui pere paika saate, tulge… tule tagasi!”
Juhan Käo kõndis tundmatu mõisa poole vastakate tunnetega. Teejuhatus oli talle uut lootust andnud, pealegi oli see talumees rääkinud koolimajast, mis pole kellegi eravaldus ja kus ilmselt ollakse lastega harjunud. Millega aga peaks koolijuhataja südame härdaks rääkima, et asi tõesti niimoodi sujuks, nagu seal talus oli ennustatud?
Kõik läks ometi palju libedamini, kui Juhan oli kartnud. Juhataja, vanapoolne hallijuukseline mees, kuulas tema jutu ära ja vaatas talle siis lapselikult avalate hallide silmadega pikalt otsa.
„Sõda, hea inimene, on täiesti loomuvastane asi… Kõige rohkem kannatavad sõjas just lapsed! Läheme ja vaatame, meil on seal keldrikorrusel paar ruumi…”
Keldrikorrusel? Juhan ehmus, aga juhataja järel sammudes selgus, et mõisahäärberil keldrit polegi; nii nimetati esimest korrust, mille põrand oli ümbritseva maapinna tasemel. Siin paiknesid mitmesugused abiruumid, ka kooliteenija korter ning selle kõrval…
„Selle ruumi ma võiksin teile ajutiselt kasutamiseks anda!” Juhataja sikutas koridoris ühe ukse lahti. See oli suur pliidiga tuba, kahe akna ja taladel võlvitud laega, seal oli kolm voodit, tool ja väike laud. „See on meil… noh, nagu mitteametlik internaat või… Saate aru, mõned lapsed käivad kaugelt, ja kui juhtub pakaseline või tuisune ilm olema, et teed umbes, siis jäävad siia öömajale.”
Juhan ei suutnud oma silmi uskuda. Suur tuba, isegi mingisugune mööbel sees, ja seda pakuti neile eluasemeks! Pealegi täiesti omaette…
„Aga kui teil seda vaja läheb…”
„Kevad on käes, ei sellel aastal enam! Ja tuleval aastal…” Juhataja jäi hetkeks mõttesse ja kehitas siis kimbatuses õlgu. „Mis tuleval aastal saab, seda ei tea keegi! Sõda on jälle ukse ees.”
„See et… Aitäh!” Hetke meeleliigutuses haaras Juhan Käo vana koolimehe käe ja surus seda tänulikult. Oli küll sõda, aga sellest hoolimata ei olnud head inimesed Eestimaal otsa lõppenud.
9
Eesti Laskurkorpuseks nimetatud väeosa oli Velikije Luki all karmid tuleristsed saanud. Poolteist kuud kestnud ägedates lahingutes hukkus mõlemal pool kümneid tuhandeid mehi; paljudele jäi arusaamatuks, miks pidi ümber piiratud ja omadest ning varustamisest ära lõigatud Saksa vägesid niisuguste ohvrite hinnaga hävitama. Varem või hiljem oleksid nad varude lõppemise tõttu niikuinii alistuma pidanud.
„See, kurat võtaks, on poliitika! Mida rohkem eestlasi sõjas surma saab, seda rohkem Stalini vunts kerkib!” ütles Arno Velling, läbi ja lõhki eesti poiss, kellega Mihhail Tamm oli hästi läbi saama hakanud.
„Kuss, mis sa nii kõvasti! Kuulevad!” püüdis Mihhail, keda Arno oli hakanud Mihkliks nimetama, kaaslast vaigistada. Tema tahtis mõõdukate hulka jääda ja poliitikast eemale hoida. Oli ta ju oma silmaga näinud, et võimulolijatele vastuhakkamine karmi karistuse kaasa toob – isegi Novomelnitsas, mida tol ajal veel Uueveskiks nimetati, oli revolutsiooni ajal kaks peremeest maha lastud. Kümme aastat hiljem, kolhooside loomise ajal, oli külast mitu jõukamat peret kulakuteks tunnistatud ja teadmata kuhu ära viidud. Ning jälle kümme aastat hiljem, kolmekümne seitsmendal, räägiti sõjaväe juhtkonnas toimunud suurest puhastustööst… Ei, selles riigis oli targem oma elukest vaikselt elada ja võimu lõiketeradest eemale hoida. Aga kui sakslased võidaksid, oleks kindlasti veel hullem – poliitloengutel oli alati räägitud, et siis ootab kogu nõukogude rahvast hukatus ja orjatöö.
Eesti väeosas oli Mihhail Tamm kaasvõitlejate poolt lõpuks omaks võetud, kuigi temasse oldi algul võõrastavalt ja isegi vaenulikult suhtutud. Venemaa eestlane, niisugust pidasid Eestimaal vägivaldselt mobiliseeritud vaieldamatult kommunistiks ja nuhiks. Tema kuuldes hoiduti poliitikast rääkimast; alati, kui ta mingi soldatite hulgas tekkinud juturingi lähedusse sattus, vaikis jutt sõnapealt. Ometi jõudsid tema kõrvu nii mõnedki ütlemised, mille vastu roodu politruk oleks kindlasti huvi tundnud; üks kartmatutest ja kõvematest ütlejatest oligi Arno Velling. See mees, pikakasvuline kõrend, kelle jaoks kaevikud ja jooksukraavid alati liiga madalaks jäid, seisatas kord puhkehetkel Mihhaili ees, ajas jalad harki ja küsis nii, et kõik kuulsid:
„Räägi siis, mis mees sa niisugune oled?”
„Mis mees… Mölder olen, veskimees!”
„Ohoo! Aga miks sind meie väeossa saadeti? Sa olid ju enne venelaste hulgas?”
„Öeldi, et sina oled eestlane, pead eestlaste hulka minema.” Mihhail tundis, et otsustav hetk on kätte jõudnud, selle järgi hakkab tema positsioon sõjakaaslaste hulgas kujunema, ja ta lisas: „Ega mind seal eriti õigeks meheks ei peetud, sõimati tšuhnaaks… Ja rünnakul pandi ahelikku õigete meeste vahele, hoiti silma peal!”
„Ja oled ise kohe täitsa eestlane? Kust pärit?”
„Venemaal sündinud, Tveri kubermangus, Uueveski külas.”
„Aga kui sa eestlane oled, miks sul nihuke nimi on – Mihhail?” küsis kõrvalt keegi teine. Arno ärplemisena alanud kahekõne oli kõigi lähedalolijate tähelepanu äratanud.
„Nojah, isa oli tahtnud Mihkel panna, aga vene papp ei lasknud! Seal olid ju kõik vene usku, muud ei olnudki.”
„Sa rääkisid, et oled veski peal olnud… Minu isa on ka mölder!”
„Sinu isa? Kus siis?”
„Kus… Eestis muidugi, kus mujal!” seletas lähemale astunud Eduard, keda rühmas Eediks hüüti. „Kas sa oled üldse Eestimaal käinud?”
„Ei, kus ma sinna… Piir oli vahel!” Mihhail või nüüd uuema nimega Mihkel raputas pead.
„Nüüd võib juhtuda, et saad! Oli kuulda, et meid saadetakse Pihkva kaudu Tartu peale… Ma äkki saan kodustki läbi hüpata, annaks vanadele märku, et hing sees!” oli Eedi optimistlik ja lisas siis unistavalt: „Saaks kõhu korralikult täis vitsutada!”
„Sina oled ju Läänemaalt, millal me ükskord sinna jõuame! Enne võidakse meid sada korda mättasse lüüa,” ohkas keegi vanematest meestest. „Ega teagi, mis seal üldse veel alles jääb, kui sõda on kaks korda üle käinud!”
See jutt julgustas ka Mihhaili oma seni hammaste taga hoitud murest rääkima. Mõte oli alailma Novomelnitsasse ekselnud – mismoodi ja kas seal enam üldse elatakse?
„Eks minagi mõtlesin, et äkki saan kodukülast läbi käia, aga ei trehvanud sinna kanti… Ei teagi, kuidas perel seal sakslaste all läks, on nad üldse alles,” ütles ta, aga hääles kostnud mure jõudis ka teisteni.
„Sul muidugi lapsed ka, jah?”
„Nojah, poiss ja tüdruk! Sakslased löödi sealt juba ammu minema, olen juba mitu kirja kirjutanud, aga kas need sinna…”
„Ega post siin veel ei liigu, sõda alles üle käinud! Ja näed ise, et segadus on suur, terved külad maha põletatud!”
Tõesti,