Kodutute küla I: Ümberasujad. Erik Tohvri
Читать онлайн книгу.
välja, ridamisi ja halastamatult süüdati kõik majad. Tulles olid sakslased üleolevalt heatahtlikud, kohati lausa suuremeelsed olnud, lastele vahel isegi kommi jaganud; põgenedes olid maskid langenud, püüti võimalikult palju hävitada ja Mihhail Tamm pidi paratamatult mõtlema, et politrukkidel oli õigus, kui nad sakslastest kui orjastajatest rääkisid. Sakslane oli vaenlane, ja kui oma esimestes lahingutes oli Mihhail üritanud rohkem huupi paugutada, sest inimese tapmine on ikkagi loomuvastane tegevus, siis Velikije Luki all oma kaaslaste langemist nähes hakkas ka tema täpsemalt sihtima ja vastase langemisel rõõmuvälgatust tundma.
Pärast Velikije Lukit anti mõned päevad aega end koguda ja hõredaks jäänud ridasid täiendada, siis läks marss edasi Pihkva suunas. Kohati olid sakslased kiiresti taganenud ja pealetung kujunes lihtsalt teed puhastavate soomusvägede järel liikumiseks. Lahingutes vintsutatud mehed tundsid sellest vaid heameelt.
„Mihkel! Kui nii edasi läheb, siis jõuame varsti Eestimaale!” seletas Eedi Mihhail Tammele. Mihkel… Mees hakkas algul võõrana kõlanud nime pikkamisi omaks võtma.
Eestimaa oli Mihhailile võõras ja hoomamatu. Tema oli pärit juba kolmandast Venemaal sündinud põlvkonnast, isegi tema vanavanematel polnud kunagisest kodumaast omaenda mälestusi pajatada. Polnud siis ime, et Eestimaa oli muutunud justkui müütiliseks kohaks, peaaegu sama haaramatuks nagu taevariik või kauged lõunamaad, kus pidavat leib lausa puu otsas kasvama ja talvel polevat vaja ahju kütta. Õigupoolest oli väikesest naaberriigist mõnikord ka ajalehtedes juttu tehtud, aga need artiklid rääkisid enamasti sellest, kui vilets elu seal on ja kuidas töörahvast taga kiusatakse. Siis, aasta enne sõja algust, levitati rõõmusõnumit, et ka Eesti on vennalike liiduvabariikide rüppe tulnud, kuid seegi teade oli Mihhaili külmaks jätnud, sest tema oli harjunud Novomelnitsas elama ega oleks ilmaski kuskile mujale, liiatigi võõrale Eestimaale kippuma hakanud.
Sõjaajal elab sõjamees vaid päev korraga. Liiga palju on ümberringi surma, häda ja viletsust, ning see ei lase unustada, et seesama surm kogu aeg kõrval kõnnib. Sedamööda kuidas kaitsvad instinktid välja arenevad, sõjas pidevalt ähvardava ohuga kuigivõrd harjutakse, aga terve mõistusega inimene ei jõua teadliku eneseohverdamiseni kunagi; on tõenäoline, et suurem osa niiviisi tagantjärele ülistatud kangelastegudest on ajendatud meeleheitest või hetkelisest meeltesegadusest.
Pärast Velikije Luki positsioonivõitlusi ja veriseid rünnakuid kulges sõda Mihkel Tamme jaoks hoopiski rahulikumalt. Punaarmee edasitung kujunes enamasti rännakuks, mille käigus tuli vaid üksikuid sakslaste tõkkelahinguid tõrjuda. Pealetungijate edus hakkasid järjest suuremat osa etendama Ameerika päritolu maastikuautod, millega vägesid ja varustust kohale toimetati ja ründavate tankide järelväena uutele positsioonidele veeti. Moskva lähistel oli jalavägi vaid omil jalul edasi liikunud, nüüd õnnestus juba kümnete kilomeetrite kaupa autodel edasi liikuda.
Algul, esimeste lahingute ajal, oli Mihkel Tamme haaranud lootusetus ja kartus, et tappev kuul varem või hiljem talle osaks saab. Mõttes oli ta eluga juba lõpparve teinud, vaenlane näis liiga võimas, et sõjaõnn pöörduda võiks. Nüüd, kui lahingud olid juba Pihkva alla jõudnud, oli temas tekkinud järjest suuremaks paisuv lootus, et äkki õnnestub sõjast siiski elusana pääseda; vaenlane taganes kohati lausa ülepeakaela ja võit ei tundunud enam sugugi võimatu olevat. Nii eksles mehe mõte aina enam Novomelnitsasse ja ta kujutles, kuidas seal pärast sõda edasi elama hakata. Kui maja on maha põletatud, tuleb uus ehitada, veski jälle korda teha…
Pärast seda, kui Pihkva jäi seljataha, hakkas ümbruses midagi muutuma. Kõigepealt kadusid Venemaale tüüpilised ridakülad, talud olid üksteist nagu pelgama hakanud, igaüks omaette mõne metsatuka kaenlasse või hoopiski künkaharjale põgenenud. Maantee, mida mööda neid jupiviisi edasi viidi, oli küll hiljutistest tankiroomikutest ja autojälgedest kirju, aga ometi kruusane ja mõõtmatult siledam kui see, mida mööda nad Venemaal olid sadu kilomeetreid marssinud. Veel torkas silma, et iga kilomeetrit sellel maanteel tähistas valgeks lubjatud kilomeetripost, mille mustale nelinurgale oli maalitud number.
„Noh, Mihkel, tere tulemast Eestimaale!” ütles möldri poeg Eedi, kes oli talle oma isa ameti tõttu peaaegu nagu sugulane.
Tõesti, siin oli kõik teistmoodi kui Venemaal, ja iga läbitud kilomeetriga see mulje süvenes. Talumajad oli teistsugused, tihti punaseks või kollaseks värvitud, aknaraamid valged, mitte venepäraselt sinised… Kas niisugune ongi see maa, kust tema esivanemad kunagi Venemaale rändasid, et seal paremaid elamistingimusi otsida?
Siis jõudsid pealetungijad jõe äärde, mis oli palju laiem ja sügavam kui Novomelnitsa külje all voolav ja veski vesiratast ringi ajav jõeke.
„See on Emajõgi!” teadis keegi, ja harjumuspäraselt tõlkis Mihkel selle ka vene keelde: mat-reka… Ainult et mat-reka ei näidanud kaugelt sõjaga tulnud poegade vastu sugugi üles emaarmastust – teiselt kaldalt võeti saabujaid lausa turmtulega vastu. Vesitõke katkestaski edasitungi nädalateks ja alles siis, kui sügis ennast juba tunda andis, tuli kõrgemalt poolt käsk jõgi mis tahes hinnaga forsseerida. Mihkel Tammele oli aga ka seninähtust küllalt, et algul üsnagi võõrast mõtet omaks võtta – Eestimaal oleks palju ilusam elada kui senises aina venepärasemaks muutuvas Novomelnitsas.
10
Sakslased olid taandudes Novomelnitsa küla inimestest tühjaks teinud, nähtavasti lootes end kohaliku jõe kallastel kindlustada ja punaväe pealetung kui mitte just lõplikult peatada, siis seda vähemalt mõnevõrra aeglustada. See lootus osutus aga tühiseks nagu kõik muudki tõkkelahingud, millega pealetungijaid takistada üritati; hiiglaslik sõjamasin oli Venemaa sisemuses mingi tohutu vedru äärmuseni kokku surunud, nüüd oli see vabanenud ja kogu monstrumi hoopiski vastassuunas, idast läände veerema pannud, ning see rullus nagu inertsi mõjul aina kiiremini edasi.
Olga Tamm oli koos lastega kümmekonna kilomeetri kaugusel Gribovo külas naabrite kaugelt sugulase Davõdovi tares peavarju leidnud. Gribovo asus teedest eemal metsade vahel, suur sõda oli tulles küla terveks jätnud ja elanikud lootsid, et nüüd läheb see samuti õnneks. Sõjakärin ja tulekahjude veiklemine öötaevas kostis ja paistis siiagi kätte, aga õnneks peale hirmu midagi kaasa ei toonud. Toiduga oli võõras kohas muidugi veel kitsam kui kodus; üht-teist oli kaasa võetud, seitsmeaastane Oskar ja neljane Alma olid samuti kotid selga ja pakid käe otsa saanud, aga kartulid jäid paratamatult keldrisse. Veel rohkem valutas aga Olga süda jahukottide pärast, mis jõejää all väljatõmbamist ootasid.
Siis, pärast rinde üleminekut, tuli suust suhu ränk sõnum, et sakslased on Novomelnitsa küla maha põletanud. Kõik, viimse majani… Seda oli esialgu isegi raske uskuda, sest Saksamaalt tulnud vallutajad olid külaelanikesse rahumeelselt suhtunud, isegi külanoorikutega tantsu keerutanud. Olga oli mitmele Saksa ohvitserile pesu pesnud ja selle eest suhkrut, lastele kommi ja muudki suupärast saanud, rääkimata sellest, et pesemisest ülejäänud seep tema majapidamisse jäi. Kas tõesti olid needsamad sakslased kogu küla hävitanud?
„Ma pean minema vaatama, kuidas seal on,” ütles Olga, tõrjus tagasi kõik Oskari palved teda kaasa võtta ja läks, ühtaegu kartlik ja murelik. Sõnumitooja jutu järgi pidid majad olema maha põletatud, aga tõenäoliselt on kartulid keldris alles. Need, ja mis veelgi tähtsam – jõkke uputatud leivajahu oli vaja päästa. Sõda müdistas juba kümneid kilomeetreid eemal, sakslaste tagasitulekut polnud enam vaja karta, aga ainuüksi mõte sellest, milline pilt teda Novomelnitsas vastu võtab, ajas Olgale hirmu peale. See oli nagu lähedase inimese matusele minek, võib-olla isegi veel rängem, sest oma kodust ilmajäämine oli kogu senisel elul jalad alt löönud. Aga minema pidi ja Olga läks, aeg-ajalt kartlikult ringi vaadates, valmis sedamaid metsatukka või põõsatagusesse lohku peituma, kui midagi kahtlast või ohtlikku märkab. Õnneks valitses igal pool täielik vaikus, äsja üleveerenud sõda oleks nagu kõik elusa surmanud või kaasa viinud. Alles mõni kilomeeter enne Novomelnitsa teeharu märkas ta kahte inimest vastu tulevat ning hoolsa silmitsemise järel tundis ära oma küla elanikud, kümmekond aastat tagasi külla elama asunud Raissa ja tema tütre Serafima. Lähemale jõudes hakkas Raissa silmi pühkima ja lõpuks lausa kukkus Olgale kaela, ühetooniliselt halades:
„Olga, milaja, vsjo propalo! Ära