Kodutute küla I: Ümberasujad. Erik Tohvri
Читать онлайн книгу.
polnud tavaliselt vaja palka maksta, nemad töötasid vaid söögi ja elamisvõimaluse eest.
„Et millal need…? Mõne võiksime ka Härmale võtta, kõik suvetööd tulemas ja Ülo on läinud!” arvas Madis heameelt varjamata, aga peale Minna kahtleva õlakehituse ta vastust ei saanud. Naised hakkasid midagi omavahel elavalt arutama, aga mehi peale Madise sõjapõgenike küsimus ei huvitanud. Sõda oli juba kord selline asi, et siin pidi igaüks kõigepealt iseenda ja oma pere peale mõtlema, võõra mure jagamine võis kimbatuse kaasa tuua. Võõrad kaugelt tulnud inimesed, kes nende hinge sisse näeb…
Nii istusidki Härma sünnipäevalauas neli Raudiku küla meest ja heietasid oma viinauimastes peades erinevaid mõtteid, aga mure oli kõigil üks – mis edaspidi saama hakkab. Põgenemisega seotud kahtlustest oli vaba ainult koolijuhataja Aavik; tema teadis kindlalt, et nemad naisega kuskile põgenema ei hakka, tulgu mis tuleb. Nemad jäävad Eestimaa saatust jagama.
Krause oli teistest rohkem rüübanud ja jõllitas oma sülditaldrikut, tundes, kuidas viinauim seda tarbeeset vägisi viltu kallutada tahab. Kõige mõtlikumaks oli aga jäänud Luuk – meieri äsjane mõtteavaldus oli tema senised kahtlused aina kindlamaks otsuseks vorminud: Eestimaa tolm tuleb jalgadelt pühkida, punavõim teda ja tema peret kindlasti rahule ei jäta. Hea, kui Siberiga pääseb, halvemal juhul viiakse siiasamasse metsa ja…
„Noh, külalised, mis te nukrutsete! Praegu on veel kõigil elu sees ja venelased kaugel. Võtaks veel pitsikese, ah?” Näost aina enam punetama hakanud sünnipäevalaps sirutas käe pudeli järele. Aga algul nii kuraasikalt alanud pidu oli kuidagi vaikseks ja nukrameelseks muutunud, üsna varsti tõusid kõik laua tagant, jätsid jumalaga ning hakkasid mõisa poole kõndima. Need kolm peret elasid peaaegu kõrvuti – Aavikud häärberi teisel korrusel, Kraused pargi ääres meierimajas ja Luukide elumaja oli sillalt vaid paari kiviviske kaugusel metsaserval.
7
Olga Tamme ja suurema osa Novomelnitsa küla elanikke olid sakslased rahule jätnud. Paar kõrvuti seisvat suuremat maja oli siiski tühjaks tehtud, sinna paigutati väike julgestusväeosa. Valgevenes olid partisanid sakslastele palju peavalu teinud ja niisuguste salalöökide ennetamiseks otsustas Saksa väejuhatus luua Venemaa vallutatud osas hajutatud, aga vajadusel koos tegutseva väeüksuste võrgu, mis võimalikud partisanid ja nende asupaigad välja nuhiks ja hävitaks. Algul vallutajatena käitunud sakslased püüdsid kohalikega suhteid luua ja selle põhjuseks polnud ainult külatüdrukud või mõned kanamunad, millele nad eriti maiad olid; viimased maksti külaelanikele kuivatuspaberina karedate ostmarkadega enam-vähem alati kinni.
Jutud sakslaste hirmutegudest vene külades jõudsid ka siia, kuid Novomelnitsa elanikud ei osanud neid kinnitada ega ümber lükata. Paar pahandust oli kutsumata külalistega küll olnud, paar vindist külameest olid sakslased isegi komandantuuri eskortinud ja sedamaid hakkasid liikuma jutud, et Vassili ja Jura on maha lastud, aga kui mehed kaks päeva hiljem koju jõudsid, selgus, et neid oli vaid keldris kinni hoitud. Oli küll käratsetud ja pinnitud, tahetud teada, kas kuskil on partisane, aga ei midagi hullemat. Külaelanikud omalt poolt hoidusid sakslastest eemale ning püüdsid jõudumööda jätkata sedasama kolhoosielu nagu enne sõda. Ühispõllupidamisest endisel kujul ei tulnud siiski enam midagi; rajooni masina-traktorijaama traktorid olid küll kolhoosidesse jäänud, aga polnud ei kütust ega mehi, kes masinatega ümber käia oskaksid. Hädaga otsiti välja vanad hobusahad ja äkked ning püüti nendega põldu harida. Nooremad mehed olid kõik sõjas, põllutöö jäi naiste ja vanakeste hooleks, kes pidid ka oma aiamaal kõpitsema, et sellelt võtta, mis võtta annab. See maalapike pidi perele põhilise toidu kindlustama, kolhoositööst saadav võis ainult väikest lisa anda.
Olga Tamm oli algul püüdnud veskis mehe möldritööd jätkata, aga taganevad punaväed olid kogu ümbrusest viimsegi vilja kaasa viinud, jahvatada polnud enam midagi ning ka järgmise sügise saak tõotas äärmiselt väike tulla – läheneva rinde hirmus oli vaid üksikutele põllulappidele rukist külvatud. Nisuga oli lugu veelgi hullem, kevadel ei õnnestunud kuskilt seemnevilja hankida. Nii ei jäänudki muud üle kui rohkem juurvilja kasvatada. Peedid, kapsad, kaalikad ja peatoidusena muidugi kartulid olid need, mille varal Novomelnitsa elanikud pidid talve üle elama. Olga Tammel oli lisaks küll veel saladus, mida ta isegi oma laste, kuueseks saanud Oskari ja kolmese Alma eest varjas – niisugused nimed olid Mihhail ja Olga oma lastele pannud, et nood külla aina enam juurde tulevate venelaste hulgast eestlastena eristuksid, sest kunagises eestlaste külas olid algasukad ammugi vähemusse jäänud. Olga saladus oli aga jõepõhja uputatud neli kotti jahu, mille asupaigad oli Mihhail enne minekut talle täpselt kätte näidanud. Kotid oli mees kividega jõe põhja ankurdanud, igaühel allavoolu pikk köis järel.
„Võtad selle pika ridva, näe, konks on küljes! Ja siis kraabid mööda põhja, senikaua kuni köis konksu taha jääb. Nööriga tõmbad koti kalda äärde, siis saad kivid lahti siduda!” oli Mihhail õpetanud ja seal, kus kõige parem köit püüda, leppade küljest laastu lahti löönud, et koht meelde jääks. Neid punakaspruuniks tõmbunud märke oli Olga mitmel korral silmitsemas käinud, need olid nagu tervitus mehelt, kellest ammu teateid ei olnud. Ega saanudki olla, sest rinne oli vahel.
Talv tuli lähemale ja Olga oli otsustanud ühe jahukoti veest välja sikutada ja koju viia, enne kui külm jõele jää peale tõmbab. Kuidas ja millal seda teha, et soovimatuid pealtnägijaid ei oleks, selle üle oli ta pikalt mõelnud. Päris pilkases ööpimeduses oleks ettevõtmine riskantne olnud, jõgi oli sügav, kallas järsk ja sügisvihmadest libe, päeval aga oleks keegi külaelanikest või külas paiknevatest sakslastest ettevõtmist kindlasti märganud. Ning lõpuks otsustas Olga, et teeb mõtte teoks niipea, kui mõni selge ja kuuvalge öö satub olema, siis on omajagu valgust ja ümberhulkujaid pole karta. Paraku olid sügisilmad pilvised, tihti tibutas vihma või oli udu ning november koos esimeste jõge kaanetavate külmadega oli tulekul. Õhtul magama minnes ja öösel ärgates oli tal saanud juba tavaks kõigepealt taevasse vaadata, kas pole pilvede vahele praokest tekkinud, kust kuu natuke valgust heidaks?
Oli veel teinegi mure – kas tuua üks või kohe kaks kotti? Oli päevselge, et ühest kotist nad kolmekesi kevadeni söönuks ei saa, kaks kotti sahvrisse varjule tuua oleks aga liigne risk olnud, sest sakslased korraldasid majades üsna tihti läbiotsimisi. Otsiti muidugi relvi, aga polnud sugugi välistatud, et ka toiduvarud nende saagiks langevad, eriti talvekuudel, kui lumi teed umbe tuiskab ja varustamine viletsaks jääb. Ning jahuküsimusega käis kaasas veel kolmaski mure – kas Mihhailil oli õigus olnud, et jahu niimoodi vee all säilib ja läbivettinud kördiks ei muutu?
Lõpuks tuli oodatud öö, mil ähmane kuuvalgus ümbruse nähtavaks muutis, ja Olga taipas, et nüüd on tegutsemistund tulnud. Hiljukesi, et lapsed ei ärkaks, pani ta riidesse, võttis lauda räästa alt mehe tehtud konksuga ridva ja hiilis ettevaatlikult ringi vaadates jõe poole. Minna polnud pikalt, ehk paarsada meetrit; seal oligi jõe kaldal esimene märgistatud lepp. Märk polnud pilvede tagant kumavas kuuvalguses küll nähtav, aga Olga silitas mällujäänud lepatüve ja leidis sellelt tuttava täkke.
Viiendal katsel õnnestus otsitud köis konksu otsa saada ja kaldale tõmmata, aga sellest sikutamine ei andnud mingit tulemust, kuigi Olga kogu jõust tõmbas – kas oli oodatud jahukott kuskile lootusetult kinni jäänud või ankruks pandud kivid põhjamutta vajunud? Siis sidus ta köieotsa rinna kõrgusel ümber lepatüve, ning kui ta pingul köie küljes kogu oma keharaskusega rippus, hakkas jõe põhjas midagi järele andma. Edasi oli juba lihtsam, naine sikutas koti kalda äärde ja tundis heameelt, et ta oli taibanud kodunt noa kaasa võtta, sest mudast libedaid ankrunööre poleks õnnestunud käsikaudu lahti sõlmida. Niiviisi veepiiril ukerdades lõikas Olga nöörid läbi ja igatsetud jahukott jäi veepinnale ujuma. Edasi oli juba lihtne see kaldale sikutada, aga siis oli hea nõu otsas. Kodus oli ta arvanud, et jaksab koti endale õlale punnitada ja niiviisi koju tassida, tühja sellest, kui riided märjaks saavad, aga kott oli liiga raske ja pealegi sedavõrd libe, et käed kuskilt tugipunkti ei leidnud. Jäi üle vaid lepa ümber sõlmitud köis lahti harutada ja sellest silmus teha, millega saaki kodu poole lohistada.
Jäljed jäävad… Hakatakse uurima, mida siit on veetud… See mõte tekitas hirmu, aga ettevõetut ei saanud ega tohtinudki