Inetud. Scott Westerfeld
Читать онлайн книгу.
netud
I OSA
Ilusaks saamine
Kas poleks hea luua ilusaid inimesi täis ühiskond?
UUTE ILUSATE LINN
Varasuvine taevas oli kassiokse värvi.
Muidugi tuleks roosade toonide õnnestumiseks oma kassile mõnda aega ainult lõhemaitselist kassitoitu anda, mõtles Tally. Kihutavad pilved nägid natuke kalade moodi välja, kõrgel puhuv tuul oli need soomusteks säbardanud. Kui valgus tuhmus, piilusid nende vahelt öö sügavsinised augud, põhjatud ja külmad nagu kummuli ookean.
Ükskõik millisel teisel suvel oleks selline päikeseloojang olnud ilus. Kuid mitte miski ei olnud enam ilus pärast seda, kui Peris ilusaks muutus. Parima sõbra kaotamine on nõme, isegi kui see juhtub ainult kolmeks kuuks ja kaheks päevaks.
Tally Youngblood ootas pimedust.
Ta nägi Uute Ilusate linna oma avatud aknast. Peotornid olid juba särama löönud ning põlevate tõrvikute maod tähistasid läbi lõbuaedade viivaid vilkuvaid radasid. Mõned kuumaõhupallid sikutasid oma nööre tumeneva roosa taeva taustal, nende reisijad tulistasid turvalisi ilutulestikurakette teiste õhupallide ja mööduvate veovarjusõitjate suunas. Naer ja muusika hüplesid üle vee nagu täpselt õige vindiga visatud kivid ja nende servad kriipisid Tally närve just niisama teravalt.
Äärelinnade ümber, mille lõikas kesklinnast ära jõe must ovaal, oli kõik pimeduses. Kõik inetud olid nüüdseks voodis.
Tally võttis liidessõrmuse sõrmest ning ütles: „Head ööd.”
„Ilusaid unenägusid, Tally,” ütles tuba.
Ta näris ühe hambaharjatableti, soputas patju ning lükkas tekkide alla vana kaasaskantava radiaatori – sellise, mis tekitas umbes sama palju soojust kui magav, Tally-suurune inimene.
Siis roomas ta aknast välja.
Väljas, kus öö oli tema pea kohal viimaks süsimustaks muutumas, tundis Tally end kohe paremini. Võib-olla oli see rumal mõte, kuid kõik oli parem kui järjekordne magamata ja ennast haletsedes veedetud öö. Tuttaval, langenud lehti täis ja vee äärde viival rajal oli lihtne kujutleda Perist vaikselt naeru alla surudes talle vargsi järele hiilimas, valmis öö läbi uute ilusate järele luurama. Koos. Tally ja Peris olid juba kaheteistaastaselt, kui tundus, et kolmekuune erinevus nende vanustes ei saa kunagi oluliseks, välja mõelnud, kuidas nende maja lapsehoidjat ära petta.
„Parimad sõbrad kogu eluks,” pomises Tally, puudutades sõrmedega tillukest armi paremas peopesas.
Vesi läikis puude taga ning ta kuulis, kuidas mööduva jõeristleja kiiluvees tekkinud lainekesed kaldale laksusid. Ta põikas kõrvale, peites end pilliroogu. Suvi oli alati parim aeg luureretkedeks. Rohi oli kõrge, kunagi polnud külm ning järgmisel päeval ei olnud tarvis koolis ärkvel püsida.
Muidugi, Peris võib nüüd magada nii kaua, kui ta tahab. Lihtsalt üks ilusolemise eelistest.
Vana kogukas sild sirutus üle vee, selle hiiglaslik raudraam sama must kui taevas. See oli ehitatud nii kaua aega tagasi, et see hoidis oma raskust ise, ilma hõljuktugipostide toeta, üleval. Miljoni aasta pärast, kui ülejäänud linn on kokku varisenud, jääb see sild ilmselt alles nagu kivistunud kont.
Erinevalt teistest sildadest Uute Ilusate linna, ei osanud vana sild rääkida – või mis veel olulisem, kanda ette loata ületajate nimed. Kuid ka vaikivana oli sild Tallyle alati väga tark tundunud, sama vaikselt mõistev nagu mõni iidne puu.
Tally silmad olid nüüd pimedusega täielikult kohanenud ning tavapärase kivi külge seotud õngenööri leidmine võttis aega vaid mõne sekundi. Ta sikutas seda ning kuulis plartsatust, millega nöör kukkus oma peidukohast sillatugede vahel. Ta tõmbas sellest, kuni nähtamatu õngenöör muutus märjaks, sõlmedega paelaks. Teine ots oli endiselt seotud silla rauast raamistiku külge. Tally tõmbas nööri pingule ning heitis selle hariliku puu otsa.
Ta pidi end uuesti rohu sisse peitma, sest möödus veel üks jõeristleja. Selle tekil tantsivad inimesed ei märganud sillalt kaldale ulatuvat nööri. Nad ei märganud seda kunagi. Uutel ilusatel oli alati liiga lõbus, et märgata väikesi valel kohal olevaid asju.
Kui ristleja tuled olid tuhmunud, proovis Tally köie tugevust kogu oma raskusega. Ühel korral oli see puu küljest lahti tulnud ning nii tema kui Peris olid kiikunud alla, üles ja eemale üle jõe keskosa ning sadanud siis ülepeakaela külma vette. Tally naeratas selle mälestuse peale, mõistes, et ta tahaks pigem olla sellel uurimisretkel – läbimärg ja külmetav koos Perisega – kui täna öösel kuivas ja soojas, kuid üksi.
Pea alaspidi, käed ja põlved köie küljes olevaid sõlmi pigistamas, vinnas Tally end üles silla tumedale raamile, lipsas läbi selle raudse skeleti ja üle jõe Uute Ilusate linna.
Ta teadis, kus Peris elas selle ainsa sõnumi järgi, mille poiss oli vaevunud pärast ilusaksmuutumist saatma. Peris ei olnud aadressi andnud, kuid Tally teadis tempu, kuidas dekodeerida juhuslikuna näivaid numbreid kõlksu lõpus. Need viitasid mingile Garbo Villa nimelisele kohale linna künklikus osas.
Sinna jõudmine oli keeruline. Oma ekspeditsioonidel olid Tally ja Peris alati jäänud veepiirile, kus taimestik ja Inetuküla tume taust tegid peitumise lihtsaks. Kuid nüüd suundus Tally saare keskele, kus valgustatud tänavad olid öö läbi täis peovankreid ja pidutsejaid. Uhiuued ilusad nagu Peris, elasid alati seal, kus lõbutseti kõige pöörasemalt.
Tally oli kaardi meelde jätnud, kuid kui ta ühe vale pöörde teeks, oleks ta kutu. Ilma liidessõrmuseta oli ta sõidukitele nähtamatu. Nad sõidaksid temast lihtsalt üle, nagu ta oleks eimiski.
Muidugi, Tally oligi siin eimiski.
Veelgi hullem, ta oli inetu. Kuid ta lootis, et Peris ei näe asja sellisena. Ei näe teda sellisena.
Tally ei teadnud, mis juhtuks, kui ta vahele jääks. See ei ole samaväärne sellega, kui sind tabatakse sõrmuse „unustamiselt”, tundidest puudumiselt või sellelt, et panid maja pettusega mängima muusikat valjemini kui lubatud. Selliseid asju tegid kõik ja selliste asjadega jäid kõik ka vahele. Kuid tema ja Peris olid alati olnud väga hoolikad, et nendel ekspeditsioonidel mitte vahele jääda. Jõe ületamine oli tõsine asi.
Nüüd aga oli muretsemiseks liiga hilja. Mida nad temaga ikka teha saaksid? Kolme kuu pärast on ta ise ka ilus.
Tally hiilis piki jõge, kuni jõudis lõbuaeda ning libises pimedusse leinapajude rea taha. Nende varjus läks ta mööda rada, mida valgustasid väikesed vilkuvad leegid.
Üks ilus paarike jalutas rajale. Tally kangestus, kuid nad olid liiga ametis teineteisele silma vaatamisega, et näha Tallyt pimeduses kükitamas. Tally vaatas vaikselt, kuidas nad mööduvad, tundes sedasama sooja tunnet, mis tal alati tekkis ilusasse näkku vaadates. Isegi kui tema ja Peris luurasid ilusaid hämarusest, itsitades kõigi rumalate asjade üle, mida nad ütlesid ja tegid, jäid nad tahtmatult vahtima. Nende suurtes ja täiuslikes silmades oli midagi maagilist, midagi, mis tekitas sinus tahtmise tähele panna kõike, mida nad ütlesid, kaitsta neid igasuguste ohtude eest, teha nad õnnelikuks. Nad olid nii… ilusad.
Need kaks kadusid järgmise käänaku taha ning Tally raputas pead, et sentimentaalseid mõtteid eemale peletada. Ta ei olnud siin selleks, et suu ammuli vahtida. Ta oli sissetungija, hiiliv argpüks, inetu. Ja tal oli missioon.
Aed ulatus linna sisse, loogeldes musta jõena ümber säravate peotornide ja majade. Hiilinud veel paar minutit, ehmatas ta puude vahele peitunud paarikest (see oli ikkagi ju lõbuaed), kuid pimeduses ei näinud nad tema nägu ning vaid pilkasid teda, kui ta oma vabanduse pomises ja minema lipsas. Ka tema ei näinud neist kuigi palju, lihtsalt üht täiuslike jalgade ja käte pusa.
Viimaks aed lõppes, paar kvartalit eemal Perise elukohast.
Tally piilus rippuvate väätide kardina tagant välja. Ta oli kaugemal, kui ta kunagi Perisega koos oli käinud, ning nii kaugel, kui tema plaanid ulatusid. Rahvast täis heledalt valgustatud tänavatel ei olnud ühtegi võimalust end peita. Ta pani sõrmed vastu nägu, tajudes laia nina ja kitsaid huuli, liiga kõrget otsmikku ja käharjuuste sasi. Üks samm põõsaste tagant välja ja teda märgatakse. Tally nägu tundus hõõguvat,