Inetud. Scott Westerfeld
Читать онлайн книгу.
teda ei näeks. Järgmised tagaajajad tulid üles, turtsudes ja puhisedes nagu tüüpilised vormist väljas ilusad. Tally sai neid jälgida lifti tagaseinas olevast peeglist.
Mis tähendas samuti, et nad võivad ka teda näha, kui nad taipavad sinnapoole vaadata.
„Kuhu notsu läks?”
„Põssa, siia!”
„Võib-olla katusele?”
Keegi astus vaikselt lifti, vaadates lõbustatult tagasi otsingurühma poole. Kui ta Tallyt nägi, võpatas ta. „Heldeke, sa ehmatasid mind!” Noormees volksutas oma pikki ripsmeid ning vaatas tüdruku maskis nägu, kiigates seejärel allapoole omaenda sabakuube. „Armas aeg. Kas see polnud mitte õhtuülikonna-pidu?”
Tallyl jäi hing kinni ning ta suu muutus kuivaks. „Peris?” sosistas ta.
Poiss vaatas teda lähemalt. „Kas ma…”
Tüdruk hakkas kätt välja sirutama, kuid talle tuli meelde tagasi seina vastu tõmbuda. Ta lihased karjusid kikivarvul seismisest. „Peris, see olen mina.”
„Siia, notsu, notsu!”
Poiss pööras end koridorist kostva hääle poole, kergitas kulme ning vaatas uuesti tüdruku poole. „Sulge uks. Püsi paigal,” ütles ta kiirelt.
Uks libises kinni ja Tally komistas ettepoole. Ta tõmbas maski peast, et poissi paremini näha. See oli Peris: tema hääl, tema pruunid silmad, viis, kuidas ta segadusse sattudes lauba kipra tõmbas.
Kuid nüüd oli ta nii ilus.
Koolis nad seletasid, kuidas see sind mõjutab. Polnud oluline, kas sa teadsid evolutsioonist või mitte – see toimis ikka. Kõigi puhul.
Oli olemas teatud liiki ilu, nägusus, mida igaüks nägi. Suured silmad ja täidlased huuled nagu lapsel, sile, puhas nahk, sümmeetrilised näojooned ja tuhanded teised väikesed vihjed. Kusagil mõttes otsisid inimesed alati neid tähiseid. Kõik nägid neid paratamatult, ükskõik, kuidas nad üles kasvatati. Miljon aastat evolutsiooni oli teinud sellest inimaju osa.
Suured silmad ja huuled ütlesid: ma olen noor ja haavatav, ma ei saa sulle haiget teha ja sa tahad mind kaitsta. Ning ülejäänu ütles: ma olen terve, ma ei tee sind haigeks. Ning ükskõik, kuidas sa ka mõnda ilusasse suhtusid, mõtles üks osa sinust: kui me saaksime lapsi, oleksid nad samuti terved. Ma tahan seda ilusat inimest…
See on bioloogia, öeldi koolis. Kui sa näed sellist nägu, usud sa kõiki neid asju niisama paratamatult, nagu lööb sinu süda. Kui sa näed ilusat nägu.
Nägu nagu Perisel.
„See olen mina,” ütles Tally.
Peris astus sammu tagasi, tema kulmud kerkisid. Poiss vaatas tüdruku riideid.
Tallyle meenus, et ta kandis oma väljaveninud musta retkevarustust, mis oli mööda köisi ja läbi aedade roomamisest ning väätide keskele kukkumisest porine. Perise ülikond oli sügavmustast sametist, tema särk, vest ja lips kõik säravvalged.
Tüdruk tõmbus eemale. „Oi, vabandust. Ma ei tee sind poriseks.”
„Mida sa siin teed, Tally?”
„Ma lihtsalt – ,” kogeles ta. Nüüd poisiga vastakuti olles ei teadnud ta, mida öelda. Kõik kujutletud vestlused olid sulanud poisi suurtesse mahedatesse silmadesse. „Ma pidin teadma, kas me oleme ikka…”
Tally sirutas välja parema käe, armiga peopesa üleval, higine mustus käejooni esile toomas.
Peris ohkas. Ta ei vaadanud tüdruku kätt ega talle otsa. Ka mitte tema kõõrdi, üksteisele liiga lähedal asuvatesse, igavalt pruunidesse silmadesse. Eikellegi silmadesse. „Nojah,” ütles ta. „Kuid, tähendab – kas sa poleks saanud oodata, Kõõrdsilm?”
Tüdruku inetu hüüdnimi kõlas ilusa suust kummaliselt. Muidugi oleks olnud veel veidram poissi Ninaks kutsuda, nagu ta varem sadu kordi päevas tegi. Tüdruk neelatas. „Miks sa mulle ei kirjutanud?”
„Ma üritasin. Aga see tundus kuidagi võlts. Ma olen nüüd nii teistsugune.”
„Aga me oleme…” Ta osutas oma armile.
„Vaata, Tally.” Poiss sirutas enda käe välja.
Nahk tema peopesas oli sile ja veatu. See oli käsi, mis ütles: ma ei pea kuigi kõvasti töötama ning ma olen liiga taibukas, et sattuda õnnetustesse.
Arm, mille nad olid koos teinud, oli läinud.
„See võeti ära.”
„Muidugi võeti, Kõõrdsilm. Kogu mu nahk on uus.”
Tally pilgutas silmi. Ta polnud sellele mõelnud.
Poiss raputas pead. „Sa oled ikka alles päris laps.”
„Lift telliti,” ütles lift. „Üles või alla?”
Tally võpatas masina hääle peale.
„Palun püsi paigal,” ütles Peris rahulikult.
Tally neelatas ja pigistas käe rusikasse. „Kuid sinu verd ei vahetatud. Mis ka ei juhtuks, me jagasime seda.”
Peris vaatas viimaks tüdrukule otse näkku ja ta ei võpatanud, nagu tüdruk oli kartnud. Poiss naeratas kaunilt. „Ei, seda ei tehtud. Uus nahk, kah asi. Ja kolme kuu pärast saame selle üle naerda. Kui just…”
„Kui just mida?” Tüdruk vaatas üles poisi suurtesse pruunidesse silmadesse, mis olid nii murelikud.
„Lihtsalt luba mulle, et sa ei tee rohkem rumalaid tempe,” ütles Peris. „Nagu siiatulek. Midagi, mis tekitab sulle pahandusi. Ma tahan sind ilusana näha.”
„Muidugi.”
„Nii et luba mulle.”
Peris oli vaid kolm kuud vanem kui Tally, kuid silmi maha lüües tundis tüdruk end uuesti nagu pisike. „Hea küll, ma luban. Ei mingeid rumalusi. Ja mind ei saada ka täna öösel kätte.”
„Okei, võta oma mask ja…” poisi hääl sumbus.
Tally pööras pilgu sinna, kuhu see oli kukkunud. Äravisatud plastikmask oli end taaskasutanud, muutudes roosaks tolmuks, mida liftivaip juba filtreeris.
Nad vaatasid teineteist vaikides.
„Lift telliti,” käis masin peale. „Üles või alla?”
„Peris, ma luban, et mind ei saada kätte. Ükski ilus ei suuda joosta nii kiiresti kui mina. Lihtsalt vii mind alla – ”
Peris raputas pead. „Üles, palun. Katus.”
Lift hakkas liikuma.
„Üles? Peris, kuidas ma saan – ”
„Otse ukse taga suures riiulis – benjijakid. Seal on terve hunnik tulekahjude puhuks.”
„Sa mõtled, et ma hüppan?” neelatas Tally. Kui lift peatus, käis tal kõhust jõnks läbi.
Peris kehitas õlgu. „Ma teen seda kogu aeg, Kõõrdsilm.” Ta pilgutas silma. „Sulle hakkab see meeldima.”
Poisi ilme pani ta ilusa näo veelgi enam särama ja Tally astus edasi, et Perisel ümbert kinni võtta. Vähemasti tundus poiss ikka samasugune, ehk veidi pikem ja saledam. Kuid ta oli soe ja tahke ja ikka Peris.
„Tally!”
Tüdruk komistas tahapoole, kui uksed avanesid. Ta oli jätnud porijäljed tervele Perise valgele vestile. „Oh ei! Ma – ”
„Mine juba!”
Poisi ahastus tekitas Tallys uue tahtmise teda kallistada. Ta tahtis jääda ja Perise ära puhastada, teha nii, et ta näeks peo jaoks täiuslik välja. Ta sirutas käe. „Ma – ”
„Mine!”
„Aga me oleme parimad sõbrad, eks ju?”
Poiss ohkas, tupsutades üht pruuni plekki. „Muidugi, igavesti. Kolme kuu pärast.”
Tüdruk