Inetud. Scott Westerfeld
Читать онлайн книгу.
hõljuklauda ja peatus elegantselt, justnagu oleks ta ühel sellisel sündinud.
„See nägi väheke parem välja.”
„See ei tundunud sugugi parem.” Tally tõmbas ühe avariikäevõru ära ja hõõrus rannet. See tõmbus punaseks ja sõrmed tundusid nõrgad.
Käevõru tema käes oli raske ja kõva. Avariikäevõrud pidid sisaldama metalli, sest nad töötasid magnetitega, samamoodi nagu lauad. Alati, kui Tally jalad libisesid, muutusid käevõrud hõljuvaks ja pidurdasid ta kukkumist nagu mingi sõbralik hiiglane, kes ta ohu eest ära korjab ja keerutab, kuni ta seisma jääb.
Randmetest. Jälle.
Tally tõmbas teise käevõru maha ja mudis rannet.
„Ära anna alla. Sul peaaegu õnnestus!”
Tally laud sõitis ise tema juurde tagasi ja tonksas ta pahkluid nagu vabandust paluv koer. Tally pani käsivarred risti ja hõõrus õlgu. „Sa tahad öelda, et ma peaaegu et läksin pooleks.”
„Seda ei juhtu kunagi. Ma olen maha loksunud rohkem kui klaas piima Ameerika mägedel.”
„Klaas piima millel?
„Pole oluline. Tule, proovi veel üks kord.”
Tally ohkas. Asi polnud ainult tema randmetes. Tema põlved valutasid ränkadest kallutamistest ning kurvidest nii kiiresti läbi kihutamisest, et ta keha tundus kaaluvat terve tonni. Shay kutsus seda „kõrg-gravitatsiooniks,” mis tekib iga kord, kui kiiresti liikuv objekt muudab liikumissuunda.
„Hõljuklauatamine näib nii tore, nagu sa oleksid lind. Kuid tegelikult on see raske töö.”
Shay kehitas õlgu. „Lind olemine on tõenäoliselt ka raske töö. Tead küll, päev otsa tiibu lehvitada.”
„Võib-olla. Kas see üldse läheb paremaks?”
„Lindude jaoks? Ma ei tea. Laua peal? Kindlasti.”
„Seda ma loodan.” Tally tõmbas käevõrud randmetele ja astus hõljuklauale. See loksus veidi tema kaalule kohandudes, nagu nõtkub vettehüppelaud.
„Kontrolli oma kõhusensorit.”
Tally puudutas oma nabarõngast, millele Shay oli kinnitanud väikese sensori. See ütles lauale, kus on Tally gravitatsioonikeskpunkt ning kummale poole ta on näoga. Sensor luges isegi ta kõhulihaseid, mida, nagu välja tuli, pingutasid hõljuklauatajad pööret ette aimates alati. Laud oli piisavalt tark, et järk-järgult ära õppida, kuidas ta keha liigub. Mida rohkem Tally sõidaks, seda paremini see end tema jalge all hoiaks.
Muidugi pidi ka Tally õppima. Shay ütles kogu aeg, et kui su jalad pole õiges kohas, ei suuda ka maailma kõige targem laud sind peal hoida. Jalgealune pind oli nakkumise tarvis üleni krobeline, kuid maha libiseda oli hämmastavalt lihtne.
Laud oli ovaalne, umbes pool Tally pikkusest ning must, hõbedaste tähnidega nagu gepardil – ainsal loomal maailmas, kes suudab joosta kiiremini kui hõljuklaud lennata. See oli Shay esimene laud ning ta ei olnud seda kunagi taaskasutusse andnud. Tänaseni oli see rippunud tema voodi kohal seinal.
Tally nipsutas õhku tõustes sõrmi, painutas põlvi ja kallutas end seejärel kiirendamiseks ettepoole.
Shay ristles kaasa vahetult tema kohal, jäädes veidi tahapoole.
Puud hakkasid mööda kihutama, piitsutades Tally käsivarsi igihaljaste okaste teravate torgetega. Laud ei laseks tal millegi kõvaga kokku põrgata, kuid oksaraod ei pannud teda kuigivõrd muretsema.
„Aja käed laiali. Hoia jalad harkis!” karjus Shay tuhandendat korda. Tally lükkas vasaku jala närviliselt hooga ette.
Pargi lõpus kallutas Tally end paremale ja laud tegi pika, järsu pöörde. Ta painutas põlvi, muutudes raskemaks, ja pööras tagasi sinnapoole, kust nad olid alustanud.
Nüüd kiirustas Tally slaalomilippude poole ja kükitas lähemale jõudes. Ta tundis, kuidas tuul ta huuli kuivatas ja hobusesaba üles tõstis.
„Oh sa poiss,” sosistas ta.
Laud kihutas esimesest lipust mööda ja ta kallutas tugevasti paremale, käed nüüd tasakaalu säilitamiseks täielikult välja sirutatud.
„Vaheta!” karjatas Shay. Tally pööras keha, et lauda enda alla ja teisele poole liigutada ning lõikas ümber järgmise lipu. Kui see oli möödas, pööras ta jälle.
Kuid ta jalad olid liiga lähestikku. Jälle! Tally kingad libisesid laua pinnal. „Ei!” karjatas ta, tõmbas oma varbad konksu, püüdis pihkudega õhku ja tegi, mida suutis, et laual püsida. Tüdruku parema jala king libises laua serva poole, kuni ta varbad joonistusid puude taustal välja.
Puud! Ta oli peaaegu külili, keha maaga paralleelselt.
Slaalomilipp kihutas lähedalt mööda ning äkitselt oli kõik läbi. Laud kiikus tagasi Tally alla ning ta kurss muutus uuesti sirgeks.
Ta oli pöörde ära teinud!
Tally pöördus näoga Shay poole. „Ära tegin!” hüüdis ta.
Ja kukkus.
Tally pöördumisest segadusse aetuna oli laud üritanud pööret sooritada ning ta maha kukutanud. Tally lasi end lõdvaks, kui tema käed sirgeks jõnksatasid ja maailm tema ümber pöörles. Ta naeris, kui ta käevõrude küljes kõlkudes rohule laskus.
Shay naeris samuti. „Peaaegu tegid ära.”
„Ei! Ma sain lippudest mööda. Sa nägid ju!”
„Okei, okei. Ära tegid.” Shay naeris rohule astudes. „Kuid pärast ära tantsi niiviisi ringi. See pole üldse lahe, Kõõrdsilm.”
Tally ajas keele suust välja. Viimase nädala jooksul oli Tally aru saanud, et Shay kasutas tema inetut hüüdnime ainult tema alandamiseks. Shay käis peale, et nad kutsuksid teineteist suurema osa ajast nende tõeliste nimedega ning Tally oli sellega kiirelt ära harjunud. Tegelikult meeldis see talle. Mitte keegi, välja arvatud Sol ja Ellie – tema vanemad – ja mõned upsakad õpetajad, polnud teda varem „Tallyks” kutsunud.
„Mida iganes sa ütled, Kondikubu. See oli äge.”
Tally kukkus murule. Kogu ta keha valutas, iga lihas läbinisti väsinud. „Aitäh tunni eest. Lendamine on üldse kõige parem.”
Shay istus lähedale maha. „Hõljuklaual pole kunagi igav.”
„Ma pole ennast nii hästi tundnud alates sellest ajast, kui…” Tally ei öelnud poisi nime. Ta vaatas taevasse, mis oli imeliselt sinine. Täiuslik taevas. Nad olid alustanud alles hilisel pärastlõunal. Nende kohal olid mõned kõrgemad pilved juba roosa varjundiga, kuigi päikeseloojang oli mitme tunni kaugusel.
„Jah,” oli Shay nõus. „Mina ka. Mul hakkas juba üksiolemisest kõrini saama.”
„Kui palju sul on jäänud?”
Shay vastas kohe. „Kaks kuud ja kakskümmend kuus päeva.”
Tally jahmatas hetkeks. „Oled kindel?”
„Muidugi olen kindel.”
Tally tundis, kuidas suur ja aeglane naeratus üle tema näo rullus ja ta heitis naerdes rohu sisse selili. „Sa teed nalja. Meil on sama sünnipäev!”
„Ei või olla.”
„On küll. See on täiuslik. Me muutume koos ilusaks!”
Shay oli hetke vait. „Küllap vist.”
„Üheksas september, eks ju?”
Shay noogutas.
„See on nii lahe. Ma tahtsin öelda, et ma ei suudaks veel üht sõpra kaotada. Saad aru? Me ei pea muretsema, et üks jätab teise maha. Isegi mitte üheks päevaks.”
Shay istus sirgelt, tema naeratus oli kadunud. „Ma ei teeks seda nii ehk naa.”
Tally pilgutas silmi. „Ma ei öelnud, et sa teeks, aga…”
„Aga