Inetud. Scott Westerfeld
Читать онлайн книгу.
olnud teda veel näinud. Kui Tally ootab piisavalt kaua, liigub valvur võib-olla edasi.
Ta ootas liikumatult lõputuid minuteid. Kogu ei nihkunud paigast. Nad pidid teadma, et aiad olid ainus pime tee Uute Ilusate linna ja sealt välja.
Tally käsivars hakkas värisema, lihased kurtsid nii pikalt paigalolemise üle. Kuid ta ei julgenud oma raskust teisele käele ümber paigutada. Üheainsa oksarao praksatus annaks ta välja.
Ta hoidis end paigal, kuni kõik tema lihased karjusid. Võib-olla oli see valvur lihtsalt valguse tekitatud silmapete. Võib-olla kujutas ta seda ette.
Tally pilgutas silmi, üritades kogu haihtuma panna.
Kuid see oli ikka veel seal, joonistudes jõe virvendavate tulede taustal selgelt välja.
Oks murdus ta põlve all – Tally valutavad lihased olid ta viimaks reetnud. Kuid kogu ei liikunud ikka veel. Ta pidi seda ju kuulma…
Valvur oli heasüdamlik ja ootas, et ta ise end välja annaks. Lasi tal alla anda. Õpetajad tegid vahel seda koolis. Panid sind mõistma, et sa ei saa põgeneda, kuni sa kõik üles tunnistasid.
Tally köhatas kurgu puhtaks. Peenike, hale hääl. „Palun vabandust,” ütles ta.
Kogu tõi kuuldavale ohke. „Oh, huh. Hei, pole midagi. Ma ilmselt ehmatasin sind ka.” See tüdruk kallutas end ettepoole, krimpsutades nägu, nagu oleks tal samuti valus nii pikalt paigal olemisest. Ta näole langes valgus.
Tüdruk oli ka inetu.
Tema nimi oli Shay. Tal olid pikad patsikestesse seotud tumedad juuksed ning ta silmad olid üksteisest liiga kaugel. Ta huuled olid piisavalt täidlased, kuid ta oli isegi kõhnem kui mõni uus ilus. Ta oli ise Uute Ilusate linna uurimisretkele tulnud ning oli end siin jõe ääres tund aega peitnud. „Ma ei ole kunagi midagi sellist näinud,” sosistas ta „Valvurid ja hõljukautod on igal pool!”
Tally köhatas kurgu puhtaks. „Ma arvan, et see on minu süü.”
Shay paistis kahtlevat. „Kuidas see sul õnnestus?”
„Seda et, ma olin üleval keset linna, peol.”
„Sa läksid peole kontvõõraks? See on napakas!” ütles Shay, tasandades hääle uuesti sosinaks. „Napakas, aga äge. Kuidas sa sisse said?”
„Ma kandsin maski.”
„Tohoh. Ilusat maski?”
„Eh, rohkem nagu põrsamaski. See on pikk jutt.”
Shay pilgutas silmi. „Põrsamaski. Okei. Las ma arvan, keegi puhus su maja ümber?”
„Möh? Ei. Nad olid mind kätte saamas, nii et ma nagu… käivitasin tulekahjualarmi.”
„Osav võte!”
Tally naeratas. See oli tegelikult päris hea lugu, nüüd, kui tal oli seda kellelegi rääkida. „Ja ma olin katusel lõksus, nii et ma haarasin benjijaki ja hüppasin alla. Ma hõljuk-hüplesin pool teed siia.”
„Ei või olla!”
„Hea küll, igatahes osa teest siia.”
„Päris äge.” Shay naeratas, aga siis muutus ta nägu tõsiseks. Ta hammustas sõrmeküünt, mis oli üks neist halbadest harjumustest, mille operatsioon välja ravis. „Nii et, Tally, kas sa olid sellel peol… et kedagi näha?”
Nüüd oli Tally kord rabatud olla. „Kuidas sa sellest aru said?”
Shay ohkas, vaadates oma sakilisi küüsi. „Mul on ka siin sõpru. See tähendab, et nad olid sõbrad. Vahel ma luuran nende järele.” Tüdruk tõstis pilgu. „Tead, ma olin alati kõige noorem? Ja nüüd – ”
„Sa oled täiesti üksi.”
Shay noogutas. „Kõlab küll nii, et sa tegid rohkem kui lihtsalt luurasid.”
„Jah. Ma pigem nagu ütlesin tere.”
„Tohoh, see on hull. Su poiss-sõber või midagi?”
Tally raputas pead. Peris oli teiste tüdrukutega käinud ja Tally oli sellega toime tulnud ning üritanud sedasama teha, kuid nende sõprus oli alati mõlema elus peamine olnud. Ilmselt siis enam mitte.
„Tead, kui ta oleks mu kallim olnud, siis ma vist ei oleks seda teha suutnud. Ma ei oleks tahtnud, et ta minu nägu näeks. Aga kuna me olime sõbrad, siis ma mõtlesin et äkki…”
„Jah. Aga kuidas sellega läks siis?”
Tally mõtles hetkeks, vaadates virvendavat vett. Peris oli olnud nii ilus ja nii täiskasvanuliku väljanägemisega ja ta oli öelnud, et neist saavad jälle sõbrad. Siis, kui Tally on ka ilus… „Põhimõtteliselt oli see nõme,” ütles ta.
„Seda ma arvasin.”
„Välja arvatud põgenemine. See osa oli väga lahe.”
„Kõlab nii jah.” Tally kuulis Shay hääles naeratust. „Väga nutikas.”
Nad olid hetkeks vait, kui üks hõljukauto ülal möödus.
„Aga, tead me ei ole veel päriselt minema pääsenud,” ütles Shay. „Järgmine kord, kui sa otsustad tulekahjuhäiret anda, teata mulle ette.”
„Palun vabandust, et ma sinu siia lõksu jätsin.”
Shay vaatas teda ja kortsutas kulmu. „Mitte seda. Ma lihtsalt mõtlesin, et kui ma pean ärajooksmises osaline olema, siis võiksin ma sama hästi ka lõbust osa saada.”
Tally naeris pehmelt. „Okei. Järgmisel korral annan sulle teada.”
„Palun tee seda.” Shay silmitses jõge. „Õhk paistab natuke puhtam. Kus su laud on?”
„Minu misasi?”
Shay tõmbas põõsa alt välja hõljuklaua. „Sul on ju laud, eks? Või mida sa tegid, ujusid üle?”
„Ei, ma… hei, oota. Kuidas sa panid hõljuklaua sind üle jõe tooma?” Kõigel lendaval olid igal pool jälgimisseadmed küljes.
Shay naeris. „See on ju kõige vanem nipp. Ma oletasin, et sa tead sellest kõike.”
Tally kehitas õlgu. „Ma ei lauata kuigi palju.”
„Noh, see siin kannab meid mõlemat.”
„Oot, kuss.”
Järjekordne hõljukauto oli vaatevälja ilmunud, risteldes piki jõge täpselt sildade kohal.
Tally ootas ja luges pärast selle möödumist kümneni, enne kui ta rääkima hakkas. „Ma arvan, et tagasi lendamine ei ole hea mõte.”
„Aga kuidas sa siis üle said?”
„Tule minu järel.” Tally tõusis kükist üles kätele ja põlvedele ja roomas veidi edasi. Ta vaatas tagasi. „Kas sa saad seda asja kanda?”
„Ikka. See ei kaalu palju.” Shay nipsutas sõrmi ja hõljuklaud triivis ülespoole. „Tegelikult ei kaalu see midagi, kui ma talle ei ütle, et ta peaks.”
„See on mugav.”
Shay hakkas roomama ning laud hüples tema järel nagu mõne pisikese õhupall. Tally ei näinud siiski ühtegi nööri. „Niisiis, kuhu me läheme?” küsis Shay.
„Ma tean üht silda.”
„Aga see annab meid välja.”
„Mitte see sild. See on vana sõber.”
KUSTUTAMINE
Tally kukkus maha. Jälle.
Kukkumine ei teinud seekord nii palju haiget. Hetkel, mil ta jalad hõljuklaualt maha libisesid, laskis ta ennast lõdvaks, nagu Shay tal korduvalt oli teha käskinud. Juhitavuse kaotamine ei olnud palju hullem sellest, kui sa olid väike ja su isa sind randmetest kinni hoides ringi keerutas.
Kui su isa juhtus olema üliinimlik veidrik ja üritas su käsi liigestest lahti rebida.
Kuid