Inetud. Scott Westerfeld
Читать онлайн книгу.
Nad olid pisikesest saadik kõik päevad koos veetnud ja nüüd… mitte midagi. Kui nad saaksid vaid paar minutit rääkida, lõpetaks tema aju võib-olla kujuteldava Perisega vestlemise. Kolmest minutist võiks piisata, et ta kolm kuud rahulikult vastu peaks.
Tally vaatas tänaval ühele ja teisele poole, otsides kõrvalisi hoove, kust läbi hiilida ning pimedaid ukseavasid, kuhu end peita. Ta tundis end nagu mägironija sileda kalju ees, otsides pragusid ja kumerusi, kust tuge leida.
Liiklus hakkas veidi hõrenema ning ta ootas, hõõrudes armi paremas peopesas. Viimaks Tally ohkas, sosistas „parimad sõbrad igavesti” ning astus sammu valgusesse.
Paremalt paiskusid valjud helid ning ta hüppas tagasi pimedusse, komistades väätidele ja maandus raskelt põlvili pehmesse mulda, mõneks sekundiks kindel, et ta on vahele jäänud.
Kuid see kakofoonia organiseeris end tuksuvaks rütmiks. See oli trummimasin, mis liikus kohmakalt mööda tänavat. See oli majalaiune ning helkis, kui kümned mehaanilised käed kõikvõimaliku suurusega trumme tagudes liikusid. Sellele järgnes kasvav hulk pidulisi, kes tantsisid selle rütmi järgi, jõid ja viskasid õhku tühje pudeleid, mis purunesid vastu hiiglaslikku kurti masinat.
Tally naeratas. Pidutsejad kandsid maske.
Masin loopis tagaotsast kõrge kaarega maske välja, püüdes sellele improviseeritud paraadile rohkem järgijaid meelitada: kuradinäod ja hirmsad klounid, rohelised koletised ja hallid suurte ovaalsete silmadega tulnukad, kassid ja koerad ja lehmad, kõverate naeratuste või hiiglasuurte ninadega näod.
Protsessioon möödus aeglaselt ja Tally tõmbus tagasi põõsastesse. Mõned pidulised möödusid nii lähedalt, et nende pudelitest kerkiv imalmagus lõhn talle ninna tungis. Minut hiljem, kui masin oli poole tänava kaugusele veerenud, hüppas Tally välja ja korjas tänavalt üles äravisatud maski. Mõne sekundi eest masina sees vormi vajutatud plastik ta käes oli pehme, alles soe.
Enne kui ta maski näole vajutas, sai Tally aru, et see on sama värvi kui see kassiokse-roosa päikeseloojang, pika kärsa ja kahe väikese roosa kõrvaga. Nutikas liim liibus tema naha ümber vastu, kui mask end ta näole seadis.
Tally trügis purjus tantsijate vahelt rongkäigu teisest otsast välja ning jooksis, seanägu ees, mööda kõrvaltänavat Garbo Villa poole.
PARIMAD SÕBRAD IGAVESTI
Garbo Villa oli mahukas, hele ja valjuhäälne.
See täitis paari peotorni vahelise ruumi, töntsakas teekann kahe sihvaka šampanjaklaasi vahel. Kumbki torn seisis ühelainsal sambal, mis ei olnud laiem kui lift. Kõrgemal paisusid tornid viieks ümmarguste rõdudega korruseks, mis olid täis uusi ilusaid. Tally ronis künkast üles ehitiste kolmiku poole, üritades läbi maski silmaaukude seda vaatepilti haarata.
Keegi hüppas või visati ühest tornist alla, ta karjus ja vehkis kätega. Tally neelatas, sundides end vaatama kogu teekonda alla välja, kuni benjijakk noormehe mõned sekundid enne lömaks plärtsatamist kinni püüdis. Noormees hõljuk-põrkus naerdes mõned korrad rakmetes, enne kui ta pandi õrnalt maha nii Tally lähedal, et tüdruk kuulis närvilisi luksatusi, mis tema itsitusi katkestasid. Poiss oli olnud sama hirmul kui Tally.
Tally värises, kuigi hüppamine polnud sugugi ohtlikum kui siin nende ähvardavalt kõrguvate tornide all seismine. Benjijakk kasutas samasuguseid tõstemehhanisme kui hõljuktugipostid, mis pikki ja peenikesi ehitisi üleval hoidsid. Kui kõik need ilusad mänguasjad millegipärast töötamise lõpetaksid, sajaks Uute Ilusate linnas enam-vähem kõik kolinal alla.
Villa oli täis uhiuusi ilusaid – neid kõige hullemaid, nagu Peris alati ütles. Nad elasid nagu inetud, sadakond või rohkem ühes suures ühiselamus koos. Kuid selles ühiselamus polnud mingeid reegleid. Kui need reeglid polnud just „Tehke lollusi,” „Lõbutsege” ja „Lärmake.”
Katusel oli hulk ballikleitides tüdrukuid, kes karjusid täiest kõrist, hoidsid serva peal tasakaalu ja tulistasid ohutuid ilutulestikurakette maa peal olevate inimeste suunas. Oranž leegikera põrkas Tally kõrvale, jahe nagu sügistuul, ning ajas pimeduse tema ümbert minema.
„Hei, seal all on üks siga!” karjus keegi ülevalt. Nad kõik naersid ja Tally kiirendas sammu villa täielikult kaitseta ukse poole. Ta trügis sisse, pööramata tähelepanu kahe väljatuleva ilusa üllatunud pilkudele.
Kõik oli üks suur pidu, täpselt nii, nagu alati lubati. Inimesed olid täna uhkelt riides, pikkades kleitides ja mustades pikkade kuuesabadega ülikondades. Näis, et kõik pidasid tema seamaski küllaltki naljakaks. Nad näitasid näpuga ja naersid ning Tally liikus edasi, andmata neile aega millekski muuks. Muidugi, siin naersid kõik kogu aeg. Erinevalt inetute peost ei tekiks siin kunagi kaklusi ega isegi vaidlusi.
Ta trügis nägusid eristada püüdes toast tuppa, laskmata end segada nendest suurtest ilusatest silmadest või tekkida tundel, et ta ei kuulu siia. Tally tundis end iga sealveedetud sekundiga üha inetumana. Et kõik, keda ta kohtas, tema üle naersid, ei aidanud sugugi. Kuid naer oli parem kui see, mida nad teeksid, kui tema õiget nägu näeksid.
Tally kahtles, kas ta Perise üldse ära tunneks. Ta oli poissi pärast operatsiooni näinud ühe korra, ning ka siis haiglast lahkumisel, enne kui paistetus oli taandunud. Kuid Tally tundis ta nägu nii hästi. Hoolimata sellest, mida Peris alati öelda tavatses, ei näinud kõik ilusad tegelikult välja täpselt ühesugused. Oma retkedel olid nad Perisega vahel märganud ilusaid, kes tundusid tuttavad nagu inetud, keda nad olid tundnud. Mõneti nagu mingid vennad või õed – vanemad, enesekindlamad, palju ilusamad vennad ja õed. Sellised, kelle peale sa oleksid terve elu kade, kui sa oleksid sündinud sada aastat tagasi.
Peris ei saa olla nii palju muutunud.
„Kas sa seda notsut oled näinud?”
„Et siis mis asja?”
„Üks notsu on lahti pääsenud!”
Itsitavad hääled kostsid korrus altpoolt. Tally peatus ja kuulatas. Siin trepil oli ta täiesti üksi. Ilmselt eelistasid ilusad lifte.
„Kuidas ta julgeb põrsaks riietatuna meie peole tulla! See on pidulik üritus!”
„Ta on valel peol.”
„Tal ei ole mingeid kombeid – selline välja näha!”
Tally neelatas. Mask ei olnud kuigi palju parem tema enda näost. Nali hakkas juba kuluma.
Ta sööstis trepist üles, jättes hääled selja taha. Võibolla nad unustavad ta, kui ta lihtsalt edasi liigub. Jäänud oli vaid kaks Garbo Villa korrust ning seejärel katus. Peris pidi kusagil siin olema.
Kui ta just polnud maja taga murul või õhupalliga sõitmas või peotornis. Või kellegagi koos kusagil lõbuaias. Tally peletas viimase kujutluspildi minema ning jooksis mööda koridori edasi, tegemata välja samadest naljadest tema maski kohta ja riskides vaadata ükshaaval tubadesse.
Ei midagi peale üllatunud pilkude, osutavate sõrmede ja ilusate nägude. Kuid ükski neist ei tulnud tuttav ette. Perist polnud kusagil.
„Hei, põssa, põssa! Hei, seal ta on!”
Tally põgenes viimasele korrusele, astudes kaks astet korraga. Tema raske hingamine oli soojendanud üles maski sisekülje, tema laup higistas, liim roomas ringi, püüdes kinni püsida. Nad järgnesid nüüd talle hulgakesi, naersid ja komistasid trepil üksteise otsa.
Seda korrust ei olnud aega läbi otsida. Tally vaatas koridoris ühele ja teisele poole. Nagunii polnud siin üleval kedagi. Uksed olid kõik kinni. Võib-olla tegid mõned ilusad tõepoolest oma ilu-uinakut.
Kui ta läheks Perist üles katusele otsima, oleks ta lõksus.
„Hei, põssa, põssa!”
Aeg joosta. Tally tormas lifti poole ja libises külg ees, kuni peatus. „Esimene korrus!” nõudis ta.
Ta ootas, kiikas ärevalt koridori ja hingeldas maski kuuma plastikusse. „Esimene korrus!” kordas ta. „Sulge uks!”
Midagi ei juhtunud.
Ta