Inetud. Scott Westerfeld
Читать онлайн книгу.
seda, mida sinult eeldatakse, on alati igav. Ma ei suuda kujutleda midagi hullemat kui see, et sult nõutakse, et sul oleks lõbus.”
„Mina suudan,” ütles Tally vaikselt. „Seda, kui kunagi ei ole lõbus.”
„Kuule Tally, need kaks kuud on meie viimane võimalus teha ükskõik mida tõeliselt lahedat. Olla meie ise. Kui me muutume, on ainult uus ilus, keskmine ilus, hiline ilus.” Shay lasi käed alla ja tema laud lõpetas triivimise. „Siis surnud ilus.”
„Parem kui surnud inetu,” ütles Tally.
Shay kehitas õlgu ja avas oma jaki uuesti purjeks. Nüüd polnud nad rohelise vööndi piirist enam kuigi kaugel. Varsti saab Shay hoiatuse. Siis hakkab tema laud lobisema.
„Ja muide,” vaidles Tally, „see, et meile operatsioon tehakse, ei tähenda, et me ei võiks sedalaadi asju teha.”
„Aga ilusad ei tee neid kunagi, Tally. Mitte kunagi.”
Tally ohkas ja nihutas järgnemiseks uuesti jalga. „Võib-olla sellepärast, et neil on teha paremaid asju kui laste tembud. Võib-olla on linnas pidutsemine parem kui ajaveetmine vanade varemete hunnikus.”
Shay silmad välgatasid. „Või, võib-olla, kui nad operatsiooni teevad – kui nad ihuvad ja venitavad su luud õigesse vormi, koorivad su näo maha, hõõruvad kogu su naha ära ja torkavad sisse plastikust põseluud, nii et sa näed välja nagu kõik teised – võib-olla ei ole sa pärast kõige selle üle elamist enam lihtsalt kuigi huvitav.”
Tally võpatas. Ta polnud kunagi kuulnud, et operatsiooni nii kirjeldatakse. Isegi bioloogiatunnis, kus nad üksikasju käsitlesid, ei kõlanud see nii halvasti. „Ole nüüd, me isegi ei tea, et see toimub. Sul on kogu selle aja jooksul lihtsalt ilusad unenäod.”
„Jah, otseloomulikult.”
Tally pähe tuli hääl: „Hoiatus, keelatud ala.” Päike hakkas loojuma ja tuul muutus külmaks.
„Tule nüüd, Shay, läheme tagasi alla. On peaaegu õhtusöögiaeg.”
Shay naeratas, raputas pead ning võttis liidessõrmuse ära. Nüüd ei kuule ta enam hoiatusi. „Läheme täna öösel. Nüüd suudad sa sõita peaaegu sama hästi kui mina.”
„Shay.”
„Tee seda koos minuga. Ma näitan sulle Ameerika mägesid.”
„Mis asi on – ”
„Teine hoiatus. Keelatud ala.”
Tally peatas laua. „Kui sa edasi lähed, Shay, siis sa jääd vahele ja me ei tee täna öösel mitte midagi.”
Shay kehitas õlgu, kui tuul teda veel kaugemale tõmbas.
„Tally, ma lihtsalt tahtsin sulle näidata midagi, mis on minu meelest lõbus. Enne kui me igati ilusaks muutume ja saame osa ainult sellest, mis on lõbus teiste meelest.”
Tally raputas pead, tahtes öelda, et Shay oli talle juba õpetanud hõljuklauatamist, mis oli kõige lahedam asi, mida ta kunagi õppinud oli. Vähem kui kuu jooksul oli talle hakanud tunduma, nagu nad oleksid parimad sõbrad. Peaaegu nagu siis, kui ta pisikesena Perist kohtas ja nad kohe teadsid, et nad jäävad igaveseks kokku. „Shay…”
„Palun?”
Tally ohkas. „Okei.”
Shay lasi käed alla ja koputas varvastega, et lauda peatada. „Päriselt? Täna öösel?”
„Muidugi. Olgu siis Roostes Varemed.”
Tally üritas end lõdvaks lasta. See ei olnud tegelikult nii tähtis asi. Ta rikkus kogu aeg reegleid ning igaüks käis kord aastas varemetes kooliekskursioonil. See ei saanud olla ohtlik ega midagi.
Shay tõusis vööndi servalt tagasi tahapoole, sööstis Tally kõrval üles ja võttis tal käega ümbert kinni. „Oota, kuni sa jõge näed.”
„Sa ütlesid, et seal on vahutav vesi?”
„Jah.”
„Mis asi see on?”
Shay naeratas. „See on vesi. Kuid palju, palju parem.”
KÄRESTIKUD
„Head ööd.”
„Maga hästi,” vastas tuba.
Tally tõmbas jaki selga, kinnitas sensori nabarõnga külge ja avas akna. Õhk oli vaikne ja jõgi nii sile, et ta nägi selles peegelduva linna silueti iga detaili. Tundus, et ilusatel oli mingi üritus. Ta kuulis üle vee suure rahvahulga kära, tuhat rõõmuhüüet tõusis ja langes üheskoos. Peotornid olid peaaegu-täiskuu all tumedad ja helkivates sinistes toonides ilutulestikuraketid ronisid nii kõrgele, et nad plahvatasid vaikuses.
Linn polnud kunagi nii kauge tundunud.
„Näeme varsti, Peris,” ütles Tally vaikselt.
Katusekivid olid hilisõhtusest vihmast libedad. Tally ronis hoolikalt ühikanurgani, kus seda riivas vana mägivahtrapuu. Käetoed selle okstel tundusid usaldusväärsed ja tuttavad ning ta laskus kiirelt taaskasutaja taha pimedusse.
Kui Tally oli ühiselamu territooriumilt välja jõudnud, vaatas ta tagasi. Ühikast eemale viiv varjude muster näis nii mugav, peaaegu sihilik. Justnagu inetud peaksidki aeg-ajalt välja hiilima.
Tally raputas pead. Ta hakkab juba mõtlema nagu Shay.
Nad kohtusid tammi juures, kus jõgi jagunes kaheks, ümbritsedes Uute Ilusate linna. Täna öösel ei olnud jõeristlejaid pimedust häirimas ja kui Tally lähemale astus, harjutas Shay oma laual liikumist.
„Kas sa pead seda siin linnas tegema?” hüüdis Tally üle jõevee, mis möirgas läbi tammi väravate kihutades.
Shay tantsis, nihutades oma kaalu hõljuval laual edasi-tagasi, vältides kujuteldavaid takistusi. „Ma lihtsalt proovisin, kas see töötab. Juhuks, kui sa peaksid muretsema.”
Tally vaatas oma lauda. Shay oli selle turvaregulaatorit tüssanud nii, et see ei lobiseks, kui nad öösel lendavad või linna piiri ületavad. Tallyt ei pannud muretsema niivõrd see, kas laud nad üles annab, kui see, kas ta üldse lendab. Või kas ta laseb Tallyl mõne puuga kokku põrgata. Kuid Shay laud paistis täiesti korralikult lendavat.
„Ma lauatasin terve tee siia ja keegi ei tulnud mind kinni püüdma,” ütles Shay.
Tally pani oma hõljuklaua maha. „Aitäh, et sa selle kindlaks tegid. Ma ei tahtnud niimoodi viriseda.”
„Sa ei virisenudki.”
„Jah, virisesin. Ma peaksin sulle midagi rääkima. Sel ööl, kui sa mind kohtasid, ma enam-vähem lubasin oma sõbrale Perisele, et ei võta mingeid suuri riske. Tead küll, juhuks kui ma päriselt mingisse jamasse satun ja nad tõeliselt vihaseks saavad.”
„Kelle asi, kui nad pahaseks saavad? Sa oled peaaegu kuusteist.”
„Aga mis siis, kui nad saavad nii vihaseks, et ei teegi mind ilusaks?”
Shay lõpetas hüppamise. „Ma pole kunagi kuulnud, et seda juhtunud oleks.”
„Mina vist ka mitte. Aga võib-olla ei räägitaks sellest, kui see juhtuks. Nii ehk naa, Peris pani mind lubama, et ma võtan asja rahulikult.”
„Tally, kas sulle ei tundu, et võib-olla ta ütles seda lihtsalt selleks, et sa tagasi ei tuleks?”
„Möh?”
„Võib-olla pani ta sind lubama, et sa võtad vabalt selleks, et sa ei häiriks teda enam. Et sa kardaksid uuesti Uute Ilusate linna minna.”
Tally püüdis vastata, aga tema kurk oli kuiv.
„Kuule, kui sa tulla ei taha, on see okei,” ütles Shay. „Kõõrdsilm, ma mõtlen seda tõsiselt. Aga me ei jää vahele. Ja kui jääme, võtan ma süü enda peale.” Ta naeris. „Ma ütlen neile, et ma röövisin su ära.”
Tally astus lauale ja nipsutas sõrmi. Kui