Inetud. Scott Westerfeld
Читать онлайн книгу.
ütles Shay. „Keegi ütles mulle.”
„Aga kuidas ta teadis?”
„See tüüp teab paljusid asju. Tempe, asju varemete kohta. Ta on väga lahe.”
Miski Shay hääles pani Tally pöörduma ja tal käest kinni võtma. „Aga ma oletan, et ta on nüüd ilus.”
Shay tõmbus eemale ja hammustas sõrmeküünt. „Ei. Ta ei ole.”
„Aga ma sain aru, et kõik su sõbrad – ”
„Tally, kas sa lubad mulle üht asja? Tõeline lubadus.”
„Ma arvan, et ikka. Missugune lubadus?”
„Sa ei tohi kunagi kellelegi rääkida sellest, mida ma sulle kohe näitan.”
„Selle juurde ei kuulu vabalangemine, või kuidas?”
„Ei.”
„Hüva, ma vannun.” Tally hoidis üleval kätt, millel oli tema ja Perise tehtud arm. „Ma ei räägi kunagi kellelegi.”
Shay vaatas hetkeks uurivalt talle silma sisse, siis noogutas. „Hüva. Ma tahan sind kellegagi tuttavaks teha. Täna öösel.”
„Täna öösel? Aga me ei jõua tagasi linna enne kui – ”
„See poiss ei ole linnas.” Shay naeratas. „Ta on siin väljas.”
DAVIDIT OODATES
„See on nali, eks?”
Shay ei vastanud. Nad olid tagasi varemete südames, ümbruskonna kõrgeima hoone varjus. Ta vaatas selle poole üles, näol hämmeldunud ilme. „Ma arvan, et ma mäletan, kuidas seda teha,” ütles ta.
„Mida teha?”
„Tule siia üles. Jah, siin see on.”
Shay nihutas oma lauda edasi, põigates kõrvale, et läbida auk mõranevas seinas.
„Shay?”
„Ära muretse, ma olen seda enne teinud.”
„Shay, ma arvan, et ma olen tänaseks ööks juba oma initsiatsiooniriituse saanud.” Tallyl polnud Shay järjekordse nalja jaoks tuju. Ta oli väsinud ja linna tagasi oli pikk tee. Ja ta oli homme ühika koristustoimkonnas. See, et oli suvi, ei tähendanud, et ta saab terve päeva magada.
Kuid Tally järgnes Shayle läbi augu. Vaidlemine võtaks ilmselt kauem aega.
Nad tõusid otse õhku ja nende lauad kasutasid ronimiseks ehitise metallskeletti. Seespool olla oli jube, vaadata tühjadest akendest välja teiste hoonete sakiliste kogude poole. Justnagu ta oleks roostekateaegne kummitus ja jälgiks, kuidas linn sajandite jooksul kokku variseb.
Katust ei olnud ja neile avanes ülal hämmastav vaatepilt. Pilved olid hajunud ja kuuvalgus tõi varemed teravalt esile, hooned nagu katkiste hammaste read. Tally nägi, et see, mida ta Ameerika mägedelt märkas, oli tõesti ookean. Siit ülevalt säras vesi kuuvalguses nagu kahvatu hõbepael.
Shay tõmbas õlakotist midagi välja ja rebis selle pooleks.
Maailm lahvatas leekidesse.
„Ai! Pimesta mind jah, miks ka mitte!” karjus Tally silmi kattes.
„Ah jah. Vabandust.” Shay hoidis turvalist säraküünalt endast eemal. See särises varemete vaikuses täisvõimsuseni, heites varemetesse võbelevaid varje.
Viimaks sai ilutulestik otsa. Tally pilgutas silmi, üritades silmade eest laike minema peletada. Tema pimedas nägemise võime oli rikutud, nii et ta nägi vaevu midagi muud peale taevas oleva kuu.
Ta neelatas, mõistes, et säraküünalt oli igale poole orgu näha. Võib-olla isegi merele. „Shay, kas see oli märguanne?”
„Jah, oli küll.”
Tally vaatas alla. Pimedad ehitised all olid täis viirastuslikke valgusvälgatusi, ta silmi sööbinud säraküünla kajasid. Äkitselt väga teadlik sellest, kui pime ta on, tundis Tally, kuidas külma higi piisk mööda selgroogu alla roomas. „Kellega me üleüldse kohtume?”
„Tema nimi on David.”
„David? See on imelik nimi.” See tundus Tallyle väljamõelduna. Ta otsustas uuesti, et see kõik on mingi nali. „Nii et ta lihtsalt tuleb siia? See tüüp ei ela ju tegelikult varemetes, või kuidas?”
„Ei. Ta elab siit suhteliselt kaugel. Kuid ta võib ligidal olla. Ta käib vahel siin.”
„Sa tahad öelda, et ta on teisest linnast?”
Shay vaatas teda, kuid pimedas ei suutnud Tally tema näoilmet lugeda. „Midagi sinnapoole.”
Shay pööras pilgu uuesti silmapiirile, otsekui oodates oma signaalile vastust. Tally mässis end jaki sisse. Paigal seistes hakkas ta aru saama, kui külmaks oli läinud. Ta murdis pead, kui hilja võiks juba olla. Ilma liidessõrmuseta ei saanud ta seda lihtsalt küsida.
Peaaegu-täiskuu oli taevast laskumas, nii et kesköö pidi olema möödas, mäletas Tally astronoomiast. Üks asi, mis linnast väljas küll juhtus, oli see, et kogu koolis õpetatud loodusevärgist näis palju rohkem kasu olevat. Ta mäletas nüüd, kuidas vihmavesi langes mägedele ja imbus maasse ning kerkis siis koos mineraalidega uuesti pinnale. Seejärel rajas see endale tee tagasi merre, lõigates sajandite jooksul maapinda jõesänge ja kanjoneid. Kui sa elaksid siin, saaksid sa hõljuklaual mööda jõgesid sõita, nagu vanadel aegadel enne roostekaid, mil mitte-niiopakad eel-roostekad reisisid väikestes puudest tehtud paatides.
Tema pimedas nägemise võime hakkas tasapisi tagasi tulema ning ta vaatles silmapiiri. Kas seal võiks tõesti olla teine signaalrakett, vastus Shay omale? Tally lootis, et mitte. Ta ei olnud kunagi kohanud kedagi teisest linnast. Ta teadis koolist, et mõnes linnas rääkisid nad teisi keeli või ei muutunud ilusaks enne kaheksateistaastaseks saamist ja muid sarnaseid veidraid asju. „Shay, võib-olla me peaksime kodu poole liikuma.”
„Ootame veel natuke.”
Tally hammustas huulde. „Vaata, võib-olla see David ei ole täna öösel siinkandis.”
„Jah, võib-olla. Tõenäoliselt. Aga ma lootsin, et ta on siin.” Tüdruk pööras näo Tally poole. „See oleks tõeliselt äge, kui sa teda kohtaksid. Ta on… teistsugune.”
„Kõlab nii jah.”
„Ma muide ei mõtle seda välja.”
„Hei, ma usun sind,” ütles Tally, kuigi kõiges Shayd puudutavas ei olnud ta kunagi täiesti kindel.
Shay pööras näo uuesti silmapiiri poole, närides sõrmeküünt. „Hüva, ilmselt ta ei ole siinkandis. Me võime minna, kui sa tahad.”
„Lihtsalt, on väga hilja ja tagasi on pikk tee. Ja mul on homme koristustoimkond.”
Shay noogutas. „Mul ka.”
„Aitäh, Shay, et sa mulle kõike seda näitasid. See kõik oli täiesti uskumatu. Aga ma arvan, et veel üks lahe asi tapaks mu.”
Shay naeris. „Ameerika mäed sind ei tapnud.”
„Peaaegu.”
„Oled sa selle mulle juba andeks andnud?”
„Eks ma annan siis teada, Kondikubu.”
Shay naeris. „Hüva. Aga jäta meelde, et sa kellelegi Davidist ei räägiks.”
„Hei, ma ju lubasin. Shay, sa saad mind usaldada. Päriselt.”
„Hea küll. Ma usaldan sind, Tally.” Shay painutas põlvi ja tema laud hakkas laskuma.
Tally heitis viimase pilgu ümberringi, silmitsedes nende ette laotunud varemeid, mustavaid metsi ja helendava mere poole sirutuva jõe pärlendavat riba. Ta imestas, kas tõesti seal kusagil oli keegi või oli David lihtsalt mingi lugu, mille inetud olid üksteise hirmutamiseks välja mõelnud.
Kuid Shay ei paistnud kartvat. Ta paistis olevat siiralt pettunud,