Inetud. Scott Westerfeld
Читать онлайн книгу.
lendasid varemete äärealadele ning järgisid seejärel rauasoont, kuni jõudsid orust välja. Mäeaheliku lähedal hakkasid lauad vabisema ja nad tulid maha. Tally oli küll väsinud, kuid laua kandmine ei tundunud sel korral nii ilmvõimatu. Ta ei mõelnud enam lauast kui mänguasjast, nagu mõne pisikese õhupallist. Hõljuklaud oli muutunud millekski toekamaks, millekski, mis järgis omaenda reegleid ja mis võis ka ohtlik olla.
Tally oletas, et Shayl oli ühes suhtes õigus: pidevalt linnas olemine muutis kõik teatud mõttes võltsiks. Nagu hõljuktugipostidele toetuvad hooned ja sillad või katuselt benjijakiga allahüppamine, ei olnud miski seal kuigi tõeline. Ta oli rõõmus, et Shay oli ta välja varemetesse viinud. Kui seal ka muud polnud, siis tõestas roostekate jäetud segadus vähemalt, et kui sa ettevaatlik ei ole, võivad asjad kohutavalt halvasti minna.
Jõe lähedal muutusid lauad kergemaks ja tüdrukud hüppasid tänulikult nende peale.
Kui nad jalgealuse olid leidnud, Shay oigas. „Sinu kohta ma ei tea, aga mina ei tee täna öösel enam ühtegi sammu.”
„Seda kindlasti.”
Shay kallutas end ettepoole ja viis laua jõele, mässides ühikajaki kaitseks kärestike pritsmete eest õlgade ümber. Tally pööras ümber, et heita veel viimane pilk tagasi. Nüüd, kui pilved olid hajunud, võis ta siit varemeid näha.
Ta pilgutas silmi. Tundus, et seal, kus olid olnud Ameerika mäed, vilkus miski vaevu. Võib-olla oli see lihtsalt valguse pettemäng, kuuvalguse peegeldus mõnel katmata ja veel roostetamata metallitükil. „Shay?” ütles ta vaikselt.
„Kas sa tuled või ei?” hüüdis Shay üle jõe mühina.
Tally pilgutas uuesti silmi, kuid ei suutnud vilkumist enam eristada. Igal juhul olid nad liiga kaugel. Kui seda Shayle mainida, kibeleks ta lihtsalt tagasi minema. Tally polnud mingil juhul nõus uuesti sinna matkama.
Ja tõenäoliselt polnud seal midagi.
Tally hingas sügavalt sisse ja hüüdis: „Tule, Kondikubu. Sõidame võidu!” Ta sundis laua läbi külmade pritsmete lõigates jõele ja jättis naerva Shay hetkeks selja taha.
TÜLI
„Vaata neid kõiki. Millised nohkarid!”
„Kas meie nägime ka kunagi sellised välja?”
„Tõenäoliselt. Aga lihtsalt see, et meie olime kunagi nohkarid, ei tähenda, et nemad seda poleks.”
Tally noogutas, üritades meenutada, mis tunne oli olla kaheteistaastane ja milline oli ühikas tema esimesel sealviibimise päeval välja näinud. Ta mäletas, kui heidutav oli hoone tundunud. Muidugi palju suurem kui Soli ja Ellie maja ja suurem kui väikesed hütid, kus pisikesed koolis käisid, igas hütis üks õpetaja ja kümme õpilast.
Nüüd tundus ühikas nii väike ja klaustrofoobne. Valusalt lapsik oma säravate värvide ja pehmendatud treppidega. Päeva ajal oli see nii igav ja öösel oli sealt nii lihtne põgeneda.
Uued inetud hoidsid tihedalt üksteise ligi, kartes giidist liiga kaugele eksida. Nende väikesed inetud näod vaatasid üles ühika neljakorruselise kõrguse poole, silmad täis imestust ja õudu.
Shay tõmbas pea uuesti aknast sisse. „Nüüd hakkab nalja saama.”
„Sellest tuleb ringkäik, mida nad ei unusta.”
Suvi oli kahe nädala pärast läbi. Tally ühika elanikkond oli viimase aasta jooksul ühtlaselt vähenenud, kui lõpuklasside õpilased kuueteistaastaseks said. Oli peaaegu õige aeg, et uus ports nende koha üle võtaks. Tally vaatas, kuidas viimased üksikud kohmakad ja närvilised, kammimata ja koordineerimatud inetud sisse tulid. Kaksteist oli kindlasti pöördepunkt, mil sa muutusid armsast pisikesest liigsuureks, alaharitud inetuks.
See oli eluetapp, mida tal oli hea meel seljataha jätta.
„Oled sa kindel, et see töötab?” küsis Shay.
Tally naeratas. Shay ei olnud kuigi sageli ettevaatlik. Ta näitas benjijaki kaelust. „Seda väikest rohelist tulukest näed? See tähendab, et töötab. See on mõeldud hädaolukordadeks, nii et see on alati kasutusvalmis.”
Shay käsi libises jaki alla oma kõhusensorit sikutama, mis tähendas, et ta oli närvis. „Aga mis siis, kui see teab, et tõelist hädaolukorda ei ole?”
„Nii tark see ei ole. Sa kukud, see püüab su kinni. Mingeid trikke pole vaja.”
Shay kehitas õlgu ja pani jaki selga.
Jaki olid nad laenanud kunstikoolist, Inetuküla kõrgeimast hoonest. See oli keldrist pärinev tagavarajakk ning neil polnud selle kättesaamiseks vaja isegi riiulit tüssata. Tally ei tahtnud kohe kindlasti tulekahjualarmidega mässates vahele jääda, sest äkki võisid valvurid seostada teda ühe teatud juhtumiga, mis suve alguses Uute Ilusate linnas aset leidis.
Shay tõmbas ülemõõdulise spordisärgi benjijaki peale. See oli tema ühika värvides ja ükski siinsetest õpetajatest ei tundnud tema nägu kuigi hästi. „Kuidas tundub?”
„Nagu sa oleksid kaalus juurde võtnud. See sobib sulle.”
Shay kortsutas kulmu. Ta vihkas, kui teda kutsuti Raagritsikas või Põrsasilmakeseks või ükskõik, milleks inetud üksteist kutsusid. Shay väitis vahel, et talle ei lähe korda, kas talle kunagi operatsioon tehakse või ei. See oli muidugi hull jutt. Shay ei olnud just veidrik, kuid ta polnud kuskilt otsast ka sündinud iludus. Pealegi oli selliseid olnud kogu ajaloo jooksul umbes kümme. „Kõõrdsilm, kas sina tahaksid seda hüpet teha?”
„Ma olen nii selles olukorras olnud, kui ka seda teinud, Shay, juba enne kui ma sind kohtasin. Ja see oli sinu hiilgav idee.”
Shay põrnitsus hajus naeratuseks. „See on hiilgav, eks?”
„Nad ei saa kunagi teada, mis neid tabas.”
Nad ootasid, kuni uued inetud olid raamatukogus töölaudade ümber mingi orientatsioonivideo vaatamiseks laiali hajunud. Shay ja Tally lamasid kõhuli ülemisel korrusel, kus hoiti tolmuseid vanu paberraamatuid, ja piilusid käsipuude vahelt rühma poole. Nad ootasid, et ekskursioonijuht vadistavad inetud vaikima sunniks.
„See on peaaegu liiga lihtne,” ütles Shay ja joonistas kaks paksu musta kulmu oma kulmude peale.
„Sinu jaoks lihtne. Sina oled uksest väljas, enne kui keegi aru saab, mis juhtus. Mina pean trepist alla jõudma.”
„Ja mis siis, Tally? Mida nad teevad, kui meid kinni püütakse?”
Tally kehitas õlgu. „Tõsi.” Kuid ta tõmbas kulunud pruuni paruka siiski pähe.
Suve jooksul, kui viimased üksikud lõpuklasside õpilased kuueteistkümneaastaseks ja ilusaks said, olid tembud muutunud üha hullemaks ja hullemaks. Aga paistis, et kedagi ei karistata, ja näis, et Tally lubadus Perisele oli antud kunagi ammu. Kui ta kord juba ilus on, ei ole selle viimase kuu jooksul tehtud asjadel mingit tähtsust. Ta ootas ärevusega, millal ta saab kõik selle selja taha jätta, kuid mitte ilma suure lõpupauguta.
Perisele mõeldes kinnitas Tally oma näole suure plastikust nina. Nad olid eelmisel ööl Shay ühika teatriklassi rüüstanud ja neil oli terve laadung maskeeringuid. „Valmis?” küsis ta. Siis itsitas ta iniseva tooni üle, mille võltsnina tema häälele andis.
„Oota.” Shay krabas riiulilt suure ja paksu raamatu. „Okei, etendus algab.”
Nad tõusid püsti.
„Anna see raamat mulle!” karjus Tally Shay peale. „See on minu oma!”
Ta kuulis, kuidas inetud jäid all vaikseks, ja püüdis seista vastu kiusatusele alla vaadata, et nende ülespööratud nägusid näha.
„Kindlasti mitte, Kärss! Mina leidsin selle esimesena.”
„Kas sa teed nalja, Paksuke? Sa ei oska isegi lugeda!”
„Jaah? Hea küll, loe seda!”
Shay virutas raamatu kaarega Tally suunas, kes põikas kõrvale. Ta haaras selle ja viskas