Inetud. Scott Westerfeld
Читать онлайн книгу.
või polsterdatakse, tema ninakõhr ja põseluud kistakse välja ja asendatakse programmeeritava plastikuga, nahk lihvitakse maha ja külvatakse uuesti nagu jalgpalliväljak kevadeti? Et tema silmi lõigatakse laseriga, et ta näeks terve elu täiuslikult, silmaiirise alla pannakse peegeldavad implantaadid, et lisada nende ükskõiksele pruunile toonile sädelevaid kuldseid täppe? Tema lihased tõmmatakse öö läbi kestva elektrolüüsiga trimmi ja kogu tema lapseea rasv imetakse alatiseks välja? Hambad asendatakse keraamiliste hammastega, mis on sama tugevad kui reaktiivlennuki tiib ja sama valged kui ühika peen portselan?
Nad ütlesid, et see ei tee haiget, välja arvatud uus nahk, mis annab endast mõne nädala jooksul märku nagu väga valus päikesepõletus.
Kui operatsiooni üksikasjad tema peas ringi sumisesid, suutis ta kujutleda, miks Shay minema jooksis. See tundus ränk katsumus lihtsalt selleks, et teatud välimust saada. Kui ainult inimesed oleksid targemad ja piisavalt arenenud, et kohelda kõiki ühtmoodi, isegi kui nad näevad välja erinevad. Näevad välja inetud.
Kui ainult Tally oleks välja käinud õige argumendi, et sundida Shayd siia jääma.
Kujuteldavad vestlused olid tagasi, aga palju hullemini kui pärast Perise lahkumist. Tuhat korda oli ta Shayga oma peas sõnelenud – pikad laialivalguvad vaidlused ilust, bioloogiast, suureks saamisest. Kõigil neil kordadel varemetes oli Shay rõhutanud oma seisukohti inetute ja ilusate kohta, linna ja linnaväliste asjade kohta, selle kohta mis on võlts ja mis tõeline. Aga Tally polnud kunagi taibanud, et tema sõber võib päriselt ära joosta, loobudes elust täis ilu, glamuuri ja elegantsi. Kui ta ainult oleks õigeid asju öelnud. Ükskõik mida.
Siin istudes tundis ta, nagu ta polekski eriti püüdnud.
Tally vaatas uuele inetule silma. „Sest see kõik taandub ühele: kaks nädalat valusat päikesepõletust on väärt tervet elu imeilusana.”
Laps kratsis oma pead. „Möh?”
„Midagi, mida ma oleksin pidanud ütlema ja ei öelnud. Muud midagi.”
Haigla hõljukauto tuli viimaks, paigutudes kooliplatsile nii kergelt, et see vaevu häiris värskelt niidetud muru.
Juht oli keskmine ilus ja temast kiirgas kindlustunnet ja võimu. Mees nägi nii Soli moodi välja, et Tally oleks peaaegu oma isa nime hüüdnud.
„Tally Youngblood?” ütles ta.
Tally oli juba näinud valgusvälgatust, mis ta silmajälge luges, aga ta ütles sellegipoolest: „Jah, see olen mina.” Midagi selle keskmise ilusa juures tegi ninakas olemise raskeks. Ta oli elutarkuse kehastus, tema käitumisviis nii tõsine ja ametlik, et Tally soovis, et ta oleks end korralikult riidesse pannud.
„Oled valmis? Sul pole kuigi palju asju.”
Tüdruku õlapaun oli vaid poolenisti täis. Kõik teadsid, et uued ilusad saatsid nii ehk naa lõpuks enamiku üle jõe toodud asjadest taaskasutusse. Ta saab muidugi täiesti uued riided ja kõik uute ilusate mänguasjad, mida ta tahab. Ainus, mille ta oli alles hoidnud, oli Shay käsitsikirjutatud kiri, mis oli suvalise pahna vahele peidetud. „On piisavalt asju.”
„Tubli, Tally. See on väga täiskasvanulik.”
„Selline ma olen, härra.”
Uks sulgus ja auto tõusis õhku.
Suur haigla oli Uute Ilusate linna ühes otsas. See oli koht, kuhu kõik läksid tõsiseid operatsioone tegema: pisikesed, inetud ja isegi hilised ilusad tulid kaugelt eemalt Vanakestekülast siia elupikendamise ravikuurideks.
Jõgi sätendas pilvitu taeva all ja Tally laskis Uute Ilusate linna ilul end kaasa haarata. Isegi ilma öötulede ja ilutulestiketa särasid linna klaasist ja metallist pinnad, ning peotornide uskumatud värtnad heitsid üle saare kitsaid varje. Tally mõistis äkitselt, et see oli palju eredam kui Roostes Varemed. Võib-olla ehk mitte nii tume ja salapärane, kuid rohkem elus.
Oli aeg Shay pärast mossitamine lõpetada. Nüüdsest saab elu olema ainult üks suur pidu, täis ilusaid inimesi. Nagu Tally Youngblood.
Hõljukauto laskus ühele punastest X-dest haigla katusel ja Tally autojuht juhatas ta sisse, viies ta ooteruumi. Sanitar otsis välja Tally nime, vilgutas uuesti ta silma ja ütles, et ta ootaks.
„Saad sa hakkama?” küsis autojuht.
Tüdruk vaatas ta selgetesse, mahedatesse silmadesse, soovides, et mees jääks tema juurde. Kuid paluda tal koos temaga oodata ei tundunud kuigi täiskasvanulik. „Jah, minuga on kõik korras. Aitäh.” Mees naeratas ja läks minema.
Ooteruumis polnud kedagi teist. Tally võttis mugavalt istet ja luges laeruute. Oodates tulid tema peas toimuvad vestlused Shayga tagasi, kuid siin need ei olnud enam nii häirivad. Nüüd oli kahtlemiseks liiga hilja.
Tally soovis, et toas oleks aken, millest saaks Uute Ilusate linna vaadata. Ta oli nüüd nii lähedal. Ta kujutles homset ööd, tema esimest ööd ilusana, riietatud uutesse ja imelistesse riietesse (tema ühikavormid olid kõik taaskasutajasse topitud), vaatamas välja kõige kõrgema peotorni tipust, mille ta suudab leida. Ta vaataks, kuidas teisel pool jõge kustutatakse tuled, magamamineku aeg Inetukülas, ja teaks, et tal on ees terve öö koos Perise ja tema uute sõpradega, kõigi ilusate inimestega, keda ta kohtab.
Ta ohkas.
Kuusteist aastat. Viimaks.
Pikaleveninud tunni jooksul ei juhtunud midagi. Tally trummeldas sõrmedega, imestades, kas nad alati lasid inetutel nii kaua oodata.
Siis tuli see mees.
Ta nägi kummaline välja, teistsugune kui teised ilusad, keda Tally oli näinud. Ta oli kindlasti keskealine, aga see, kes oli tema operatsiooni teinud, oli selle tuksi keeranud. Ta oli kahtlemata ilus, aga see oli kohutav ilu.
Selle asemel, et näha välja elutark ja enesekindel, tundus mees külm, käskiv ja hirmutav nagu mõni kuninglik kiskja. Kui ta lähemale astus, hakkas Tally küsima, mis toimub, aga mehe üksainus pilk vaigistas ta.
Ta polnud kunagi kohanud täiskasvanut, kes teda sel viisil mõjutaks. Ta oli keskmiste või hiliste ilusatega näost näkku kohtudes alati austust tundnud. Kuid selle julmalt ilusa mehe juuresolekul oli austus hirmust läbiimbunud.
Mees ütles: „Sinu operatsiooniga on probleem. Tule minuga kaasa.”
Tüdruk läks.
ERIOLUKORRAD
See hõljukauto oli suurem, kuid mitte nii mugav.
Reis oli palju vähem meeldiv kui Tally esimene sõit sel päeval. Kummaline mees lendas agressiivse kannatamatusega, langes lennurea vahetamiseks kivina allapoole ja kallutas iga pöördega sama järsult kui hõljuklaud. Tally polnud kunagi õhuhaige olnud, kuid nüüd klammerdus ta istmetugede külge, tema sõrmenukid olid valged ja pilk kõvale maapinnale kinnitatud. Ta heitis ühe viimase pilgu Uute Ilusate linnale, mis nende taga taandus.
Nad suundusid allavoolu üle Inetuküla, üle rohelise vööndi ja edasi väljapoole transpordiringile, kus tehased oma pead maast välja pistsid. Hiiglasliku vormitu künka kõrval laskus auto kandiliste hoonete kompleksi, mis oli sama töntsakas kui inetute ühikad ja värvitud kuivanud rohu tooni.
Nad maandusid valusa jõnksatusega ja mees juhtis ta ühte hoonesse ning alla kollakaspruunide koridoride hämarusse. Tally polnud kunagi näinud nii palju nii vastikutes toonides ruume, justnagu oleks ehitis kujundatud selleks, et selle valdajad kerget iiveldust tunneksid.
Seal oli veel selle mehe moodi inimesi.
Nad olid kõik ametlikes mustades ja hallides toorsiidist rõivastes ja nende nägudel oli seesama külm kotkailme. Nii mehed kui naised olid pikemad kui ilusate standard ja tugevama kehaehitusega, nende silmad olid sama kahvatud kui inetutel. Seal olid ka mõned normaalsed inimesed, aga nemad taandusid ebaoluliseks nende kiskjalike kujude kõrval, kes graatsiliselt läbi saalide liikusid.
Tally imestas, kas see oli mingi koht, kuhu inimesed siis toodi, kui nende operatsioonidega midagi valesti läks, kui ilu julmaks muutus. Kuid miks oli tema sel juhul siin? Talle polnud veel operatsioonigi tehtud.