Inetud. Scott Westerfeld
Читать онлайн книгу.
nende katkistest seintest esile nagu kondid ammusurnud loomast. Tally meenutas, et roostekad ei kasutanud hõljuktugiposte; kõik ehitised olid jässakad, tahumata ja massiivsed ning vajasid rauast karkassi, et need laiali ei laguneks.
Ja mõned neist olid nii hiiglasuured. Roostekad ei pannud oma tehaseid maa alla ning kõik nad töötasid mitte kodus, vaid üheskoos nagu mesilased tarus. Siin olid ka kõige väiksemad varemed suuremad kui Inetuküla kõige suurem ühikas, isegi suuremad kui Garbo Villa.
Nüüd, kus Tally nägi varemeid öösel, tundusid need talle palju tõelisemad. Kooliekskursioonidel kirjeldasid õpetajaid roostekaid alati nii rumalatena. Sa suutsid vaevu uskuda, et inimesed elasid nõnda, põletasid maa puhastamiseks puid, põletasid kütteks ja energiaks naftat ja panid atmosfääri oma relvadega põlema. Kuid kuuvalguses suutis ta kujutleda, kuidas inimesed kokkuvarisevast linnast pääsemiseks üle leegitsevate autode ronisid, paaniliselt põgenesid sellest elamiskõlbmatust metalli ja kivide hunnikust.
Shay hääl kiskus Tally mõtiskelust välja. „Tule, ma tahan sulle midagi näidata.”
Shay ristles ehitiste servale ja seejärel üle puude eemale.
„Oled sa kindel, et me saame – ”
„Vaata alla.”
Allpool nägi Tally puude vahel metalli läikimas.
„Varemed on palju suuremad, kui välja paistab,” ütles Shay. „Nad lihtsalt hoiavad linna seda osa kooliekskursioonideks ja muuseumitäidiseks püsti. Kuid see jätkub igavesti.”
„Hulga metalliga?”
„Jah. Tonnidega. Ära muretse, ma olen siin igal pool lennanud.”
Tally neelatas, otsis pilguga all varemeid ja rõõmustas, et Shay liikus kena, aeglase tempoga.
Metsast kerkis esile mingi kogu, pikk selgroog, mis tõusis ja langes nagu jäätunud laine. See kulges neist eemale pimedusse.
„Siin see on.”
„Hüva, aga mis asi see on?” küsis Tally.
„Seda kutsutakse Ameerika mägedeks. Mäletad, ma ütlesin sulle, et ma näitan seda.”
„See on ilus. Aga mille jaoks see mõeldud on?”
„Lõbutsemiseks.”
„Mitte mingil juhul.”
„Jah, päriselt. Ilmselgelt roostekad ikkagi lõbutsesid. See on nagu rada. Nad kinnitasid selle külge maa-autosid ja sõitsid nii kiiresti, kui suutsid. Üles, alla, ringiratast. Nagu hõljuklauatamine ilma hõljumata. Ja nad tegid selle mingist eriti mitteroostetavast terasest – küllap turvalisuse pärast.”
Tally kortsutas kulmu. Ta oli kujutlenud roostekaid ainult hiiglaslikes kivitarudes ja sellel viimasel kohutaval päeval pakku pääsemiseks rabelemas. Mitte lõbutsemas.
„Teeme seda,” ütles Shay. „Sõidame Ameerika mägedel.”
„Kuidas?”
„Hõljuklauaga.” Shay pöördus näoga Tally poole ja ütles tõsiselt: „Kuid sa pead kiiresti sõitma. See on ohtlik, kui sa piisavalt ei liigu.”
„Miks?”
„Küll sa näed.”
Shay pöördus eemale ja kihutas Ameerika mägedest alla, lennates vahetult raja kohal. Tally ohkas ja kallutas end karmilt talle järele. Vähemasti oli see asi metallist.
Selgus ka, et see oli vägev sõit. See oli nagu tahke hõljuklauaväljak, täis kitsaid, kaldega pöördeid ja järske tõuse, millele järgnesid pikad langused, isegi silmuseid, mis keerasid Tally pea alaspidi ja aktiveerisid tema avariikäevõrud, et teda laua peal hoida. See oli hämmastav, kui heas korras see oli. Roostekad olid ilmselt ehitanud selle millestki erilisest, täpselt nagu Shay oli öelnud.
Rada läks palju kõrgemale kui hõljuklaud iseseisvalt minna suutis. Ameerika mägedel oli hõljuklauatamine tõesti nagu linnu kombel lendamine.
Rada lookles laias, aeglases kaares ja pöördus ringiga tagasi sinnapoole, kust nad olid alustanud. Raja viimane lõik algas suure tõusuga.
„Võta see osa kiiresti!” karjus Shay üle õla, ise edasi kihutades.
Tally järgnes talle tippkiirusel ja sööstis mööda pikka ja kitsast rada üles. Kauguses nägi ta varemeid: katkised mustad tornitipud puude taustal. Ja nende taga kuuvalguse helk, mis oleks võinud olla meri. See oli tõesti kõrgel!
Tippu jõudes kuulis ta rõõmukarjet. Shay oli kadunud. Tally kallutas end ettepoole, et kiirendada.
Äkitselt kukkus laud tema alt ära. See lihtsalt pudenes tema jalgade küljest ja jättis ta õhku lendama. Rada oli tema alt kadunud.
Tally pigistas käed rusikasse ja ootas, millal avariikäevõrud rakenduvad ning ta randmetest üles tõmbavad. Kuid need olid sama kasutud kui laud, lihtsalt rasked terasribad, mis teda maa poole tirisid. „Shay!” karjatas ta musta pimedusse langedes.
Siis nägi Tally eespool Ameerika mägede raamistikku. Vaid lühike jupp oli puudu. Korraga tõmbasid avariikäevõrud teda ülespoole ja ta tundis hõljuklaua kindlat pinda tagasi jalge alla kerkimas. Hoog oli ta teisele poole tühimikku kandnud! Laud oli neil kohutavatel vaba langemise sekunditel ilmselt tema jalgadest veidi allpool temaga kaasa liuelnud.
Ta sõitis mööda rada allapoole, kus Shay teda ootas. „Sa oled peast segane!” karjus ta.
„Päris lahe, või mis?”
„Ei!” karjus Tally. „Miks sa ei öelnud, et see on katki?”
Shay kehitas õlgu. „Sest nii on lõbusam?”
„Lõbusam?” Tüdruku süda lõi kiiresti ja tema pilk oli kummaliselt selge. Ta oli täis viha ja kergendust ja… rõõmu. „Võib-olla veidi. Aga sina oled nõme!”
Tally astus laualt maha ning kõndis värisevate jalgadega üle rohu. Ta leidis katkise kivi, mis oli istumiseks piisavalt suur ja laskus hädiselt sellele istuma.
Shay hüppas laualt maha. „Hei, palun vabandust.”
„Shay, see oli kohutav. Ma kukkusin.”
„Mitte kaua. Umbes viis sekundit. Ma mõtlesin, et sa ütlesid, et sa oled maja katuselt benjit hüpanud.”
Tally jõllitas Shayd. „Jah, seda küll, aga ma teadsin, et ma ei plärtsata lömaks.”
„Tõsi. Kuid, tead, esimesel korral, kui keegi mulle Ameerika mägesid näitas, ei rääkinud ta mulle sellest august. Ja ma mõtlesin, et see oli päris lahe, niiviisi teada saada. Esimesel korral on kõige parem. Ma tahtsin, et sina ka seda tunneksid.”
„Sa mõtlesid, et kukkumine on lahe?”
„Hea küll, võib-olla ma olin algul päris vihane. Jah, päris kindlasti olin.” Shay naeratas laialt. „Aga ma sain sellest üle.”
„Anna mulle selleks natuke aega, Kondikubu.”
„Ära kiirusta.”
Tally hingamine aeglustus ja süda lõpetas aegamisi katsed end tüdruku rinnust välja peksta. Kuid tema mõistus jäi sama selgeks, kui see oli olnud nende vaba langemise sekundite jooksul, ning ta mõtiskles, kes oli Ameerika mäed esimesena leidnud ning kui palju teisi inetuid oli sellest ajast saadik siin käinud. „Shay, kes sulle seda kõike näitas?”
„Sõbrad, minust vanemad. Meiesugused inetud, kes üritavad aru saada, kuidas asjad toimivad. Ja kuidas neid tüssata.”
Tally vaatas üles Ameerika mägede iidse, vonkleva kogu poole, mille karkassi ümber roomasid ronitaimed. „Ma tahaksin teada kui kaua on inetud siin käinud.”
„Ilmselt kaua. Teadmisi antakse edasi. Tead küll, üks inimene mõtleb välja, kuidas hõljuklauda tüssata, järgmine leiab kärestikud, ülejärgmine jõuab varemeteni.”
„Siis saab keegi piisavalt julgeks, et hüpata üle Ameerika mägedes oleva