Inetud. Scott Westerfeld
Читать онлайн книгу.
kindlalt hammaste vahele.
„Mina ka, Shay. Ma tuleksin sind vaatama.”
„Oled kindel?”
„Jah. Päriselt.”
Shay kehitas õlgu ja heitis uuesti selili, et pilvi vaadata. „Okei. Aga tead, sa ei ole esimene inimene, kes seda lubab.”
„Jah, ma tean.”
Nad vaikisid hetke. Pilved rullusid aeglaselt päikesest mööda ja õhk läks jahedaks. Tally mõtles Perisele ning üritas meenutada, kuidas too välja nägi, kui ta veel Nina oli. Millegipärast ei suutnud ta Perise inetut nägu enam mäletada. Justkui oleksid need mõned minutid, mil ta poissi ilusana nägi, kustutanud eluaja jagu mälestusi. Nüüd suutis ta näha ainult ilusat Perist, neid silmi, seda naeratust.
„Huvitav, miks nad kunagi tagasi ei tule,” ütles Shay. „Lihtsalt külla.”
Tally neelatas. „Sest me oleme nii inetud, Kondikubu.”
TULEVIKUGA SILMITSI
„Siin on teine variant.” Tally puudutas oma liidessõrmust ja seinaekraan muutus.
See Tally oli elegantne, eriti kõrgete põsesarnadega, sügavroheliste kassilike silmade ning suure suuga, mis kõverdus teadvaks naeratuseks.
„See on, eh, hoopis teistsugune.”
„Jah. Ma kahtlustan, et see ei pruugi isegi seaduslik olla.” Tally kohendas silmade kuju parameetreid ja nihutas kulmude kaare madalamale, peaaegu normaalseks. Mõned linnad lubasid eksootilisi operatsioone – ainult uutele ilusatele – kuid siin olid võimud kurikuulsalt konservatiivsed. Ta kahtles, kas arst üldse heidaks sellele morfile teise pilgu, kuid tarkvara piire kombata oli lõbus. „Arvad, et ma näen liiga hirmus välja?”
„Ei. Sa näed välja nagu tõeline kiisu.” Shay itsitas. „Kahjuks mõtlen ma seda otseses, surnud-hiiri-söövas tähenduses.”
„Okei, liigume edasi.”
Järgmine Tally oli palju standardsem morfoloogiline mudel, mandlikujuliste pruunide silmade ja sirgete mustade juustega, milles olid pikad alt sirgelt lõigatud salgud, tumedad huuled maksimaalselt paksuks keeratud.
„Tally, see on suhteliselt tavaline.”
„Ole nüüd! Ma töötasin selle kallal tükk aega. Ma arvan, et ma näeksin sellisena väga hea välja. Praegu on kogu see Kleopatra teema.”
„Tead,” ütles Shay, „ma lugesin, et tegelik Kleopatra ei näinud isegi eriti hea välja. Ta võlus kõiki sellega, kui tark ta oli.”
„Otse loomulikult. Ja sa oled tema pilti näinud?”
„Sel ajal ei olnud neil kaameraid, Kõõrdsilm.”
„Ära sa märgi. Nii et kuidas sa tead, et ta inetu oli?”
„Sest tolle aja ajaloolased kirjutasid nii.”
Tally kehitas õlgu. „Ta oli tõenäoliselt klassikaliselt ilus ning nad isegi ei teadnud seda. Tol ajal oli neil ilu osas veidraid ettekujutusi. Nad ei tundnud bioloogiat.”
„Vedas neil siis.” Shay vaatas üksisilmi aknast välja.
„Aga kui sa arvad, et kõik mu näod on nii kehvad, miks sa siis mõnda enda oma ei näita?” Tally tegi seinaekraani puhtaks ja kallutas end voodil tahapoole.
„Ma ei saa.”
„Teed etteheiteid, aga ise ei suuda neid taluda, või kuidas?”
„Ei, see tähendab lihtsalt seda, et ma ei saa. Ma pole kunagi ühtegi teinud.”
Tally suu vajus ammuli. Kõik tegid morfe, isegi pisikesed, kes olid liiga noored, et nende näo struktuur paigas oleks. See oli hea ajaviide, mõelda välja kõiki erinevaid variante, kuidas sa välja näha võiksid, kui sa lõpuks ilusaks saad.
„Isegi ühtainsat mitte?”
„Võib-olla siis, kui ma väike olin. Kuid mu sõbrad ja mina lõpetasime seda laadi asjade tegemise tükk aega tagasi.”
„Hea küll.” Tally tõusis istuli. „Selle vea peaksime kohe parandama.”
„Ma läheksin pigem hõljuklauatama.” Shay sikutas närviliselt oma särgialust. Tally arvas, et Shay magas ka kõhusensoriga, unes hõljuklauatades.
„Hiljem, Shay. Ma ei suuda uskuda, et sul ei ole ühtegi morfi. Palun.”
„See on tobe. Arstid teevad enam-vähem seda, mida nad tahavad, ükskõik mida sa neile ütled.”
„Ma tean, aga see on lõbus.”
Shay pööritas demonstratiivselt silmi, kuid lõpuks noogutas. Ta venitas end voodilt maha ja patsatas seinaekraani ette, tõmmates juuksed näo eest ära.
Tally turtsatas. „Nii et sa oled seda enne teinud.”
„Nagu ma ütlesin, siis kui ma olin pisike.”
„Loomulikult.” Tally pööras liidessõrmust, et kuvada seinaekraanile menüü ja pilgutas silmahiirega läbi hulga valikuid. Ekraani kaameras välgatas laservalgus ja Shay näole kerkis roheline võrgustik; väikeste ruutude väli kattis tema põsesarnad, nina, huuled ja otsmiku.
Mõned sekundid hiljem ilmus ekraanile kaks nägu. Mõlemad olid Shay, kuid oli ilmseid erinevusi: üks nägi välja metsik, kergelt vihane; teisel oli eemalolev ilme nagu mõnel unistajal.
„See on veider, kuidas see toimib, on ju?” ütles Tally. „Nagu kaks erinevat inimest.”
Shay noogutas. „Jube.”
Inetud näod olid alati asümmeetrilised; kumbki pool ei näinud täpselt teise moodi välja. Nii et kõigepealt võttis morfimistarkvara kummagi poole su näost ja dubleeris selle, justnagu hoides peeglit täpselt näo keskjoonel, luues kaks täiusliku sümmeetria näidet. Mõlemad sümmeetrilised Shayd nägid juba välja paremad kui originaal.
„Nii et, Shay, kumb on sinu arvates sinu hea pool?”
„Miks ma pean olema sümmeetriline? Ma tahaks pigem nägu kahe erineva poolega.”
Tally oigas. „See on lapsepõlve stressi märk. Keegi ei taha seda vaadata.”
„Einoh, ma ei tahaks küll välja näha stressis olev,” turtsatas Shay ja näitas metsikuma ilmega näo suunas. „Okei, mida iganes. Parempoolne on parem, mis sa arvad?”
„Ma vihkan oma paremat poolt. Mina alustan alati vasakuga.”
„Nojah, hea küll, mulle juhtumisi meeldib mu parem pool. Tundub sitkem.”
„Okei. Sina oled boss.”
Tally pilgutas silmi ja parempoolne nägu täitis ekraani.
„Kõigepealt põhilised asjad.” Tarkvara võttis tegevuse üle: silmad kasvasid tasapisi, nende vahel olev nina kahanes. Shay põsesarnad liikusid ülespoole ja tema huuled muutusid õige väheke täidlasemaks (nad olid juba peaaegu ilusa suurusega). Kõik iluvead kadusid ja tema nahk muutus veatult siledaks. Kolju liikus vaevumärgatavalt näojoonte all, otsmik kaldus tahapoole, nägu muutus kindlajoonelisemaks ja lõug tugevamaks.
Kui see tehtud oli, Tally vilistas. „Ohoh, see on juba küllaltki hea.”
„Suurepärane,” oigas Shay. „Ma näen ilmselgelt välja nagu iga teine uus ilus kogu maailmas.”
„Hästi, aga me alles alustasime. Kuidas sulle juuksed sobiksid?” Tally klõpsutas kiiresti läbi menüüde, valides huupi ühe stiili.
Kui pilt seinaekraanil muutus, kukkus Shay naeruhoos põrandal ümber. Kõrge soeng troonis tema kitsa näo kohal nagu narrimüts, heleblondid juuksed ei sobinud põrmugi tema oliivikarva nahaga.
Tally suutis läbi naerupahvaku vaevu rääkida. „Okei, võib-olla mitte see.” Ta sirvis veel läbi hulga stiile ja jäi tavapäraste, tumedate ja lühikeste juuste juurde. „Teeme kõigepealt näo korda.”
Ta