Isa naine. Teekond tõeni. Angela Hofberg
Читать онлайн книгу.
Katit, joonud naistepunateed, mida mamma neile alati linna kaasa pakkis ja mis pani küll kõhu kinni, aga oli põnevat värvi ja erilise maitsega. Anu oli isegi söandanud tüdrukutele pakkuda Olafi reisilt kaasa toodud uhkest šokolaadikarbist värvilistesse hõbepaberitesse pakitud kompvekke. Nad olid innukalt klatšinud, lobisenud oma kooli poistest, eriti Avost, kes oli klassi tüdrukute lemmik ja kelle sümpaatiaks peeti Anu, maalinud lennukaid tulevikupilte oma abieludest. Tüdrukud olid end sel õhtul tundnud suurte ja tähtsatena. Ees ootas uhke aeg, mil ollakse vabad ja iseseisvad, elatakse kaunis kodus ja kasvatatakse koos ilusate pikkade brünettide meestega andekaid ja kuulekaid lapsi. Kõik oli suurepärane. Anu ei puistanud südant. Ta ei kurtnud Katilegi, vaid harva vihjas, et ei tunne end Olafiga hästi. Sulgus endasse ikka selle sügavasse surutud häbi pärast.
„Sa oled ikka veel üleval!” hüüdis ema esikust, aga ta hääl polnud sugugi pahane, pigem ülevoolavalt lõbus.
„Ma loen ainult selle lehekülje veel lõpuni,” riskis Anu vastata, lootes, et ehk on Olafki heas tujus ega kuku temaga riidlema.
Ema astus rõõmsalt tuppa ega teinudki Anule etteheiteid.
„Kuidas su nohu elab? Soolvett tilgutasid? Kas tüdrukud käisid?” küsis ta ja istus hetkeks Anu kušetiveerele ja puudutas pehmelt tütre nina. Ema lõhnas nii hästi! Anu vaatas teda imetlusega – kui elav, energiast pulbitsev ja noor ta ikka oli! Tema ema oli nii ilus, kõige ilusam! Ei saanud võrreldagi näiteks Kati vana emaga, kelle juuksed hakkasid juba halliks minema ning kes ei astunud kunagi sellise julge, vetruva kõnnakuga nagu tema ema. Karmeni ema oli küll noor, aga piitskõhn ning tundus, et riided lausa ripuvad tal seljas. Tal oli vist mingi haigus küljes, sest ta alati virila näo nahk oli kollakashall ja hääl vinguv… Aga tema ema oli ikka rõõmus ja lihtsalt torkas silma – ta säras!
„Nii… Mis liini sa selle Atsiga ajad, äh?” küsis äkki kušeti ette ilmunud Olaf.
Ema tõusis kiiresti püsti ja läks kapi juurde kleiti seljast võtma, Olaf kannul.
„Jäta nüüd, sa kujutad lihtsalt ette! Laps tahab ka magama jääda, öö juba käes,” ütles ema, sirutas käed Olafi poole ja püüdis teda emmata.
„Ei nihvelda siin midagi!” Olaf tõukas ema eemale. „Vasta!”
„Maga ennast enne kaineks. Sa räägid ju täitsa lolli juttu.”
Ema silmad särasid ikka veel rõõmsalt. Äkitselt rebis Olaf ema kaelast kee ja kümned pärlmutrised helmed veeresid kõrinaga üle põranda laiali. Ema lemmikpärlid! Isa oli need kunagi kinkinud, Anu sünnipäevaks.
Anu võpatas.
Ema tardus, Anu märkas, et ta lõug hakkas kergelt värisema.
„Palun, ära tee! Laps näeb ja…”
„Mis laps ta enam on, see vaatab juba poisse, nii nagu sina mehigi! Vana lits! Anu, kas sa tead, et su ema on lits?”
Ema kiirustas toast välja, tige Olaf järel, ja tõmbas ukse kõvasti kinni. Anu kuulis ikkagi, kuidas riid köögis hoogu üles võttis ja hääled tugevnesid. Sõneluse sisu ta küll ei kuulnud. Kostis Olafi kume hääl ning ema kõrgenenud toon, ilmselt oli ka ema ägestunud. Ehkki ta oli loomult rahulik ja kannatlik, oli Anu ema mõnel korral näinud ka enesevalitsust kaotamas, kui pinge seda põhjustas. Et seda edaspidi üha sagedamini juhtuma hakkab, Anu siis veel ei teadnud. Jõhkrust ja viha oli Anu sellisel kujul senini näinud ainult kinos. Ka mamma ja papa polnud kunagi laste ees suhteid klaarinud – kui neil üldse pahandusi oligi – ja ema-isa polnud Anu iial sõnelemas kuulnud isegi ajal, mil nende pereelu kokku hakkas varisema. Ema suhted olid ka Harri ja Valteri ajal olnud hillitsetud ning vaoshoitud.
Anu oli vapustatud. Tema väike maailm, millele nagunii oli laskunud Olafi häiriv vari, vabises, ta tundis end abitu ja ohustatuna. Kuidas oleks ta nüüd vajanud oma isa lohutust ja kaitset! Miks ometi pidi siin vallatsema see võõras kuri mees ja miks ema sellega leppis? Kuidas saab ta Olafile sellist jõhkrust üldse andestada? Ehk nüüd ometi…
Ema ja Olaf riidlesid köögis ikka edasi. Viimaks jäi Anu murest ja kurbusest vaevatuna magama. Kui ta öösel kolme joodud teetassi mõjul ärkas, et kempsu minna, kuulis ta kapi tagant ema oigeid. Nüüdseks oli Anu juba nii targaks saanud, et taipas – ema oli Olafiga leppinud.
Jah, leppis siis ja hiljemgi. Sest see oli alles algus.
Armukadedus kuulus Olafi loomusesse ning tööst tingitud pikad eemalviibimised kodunt olid kiivuse kasvuks soodne pinnas. Anu ei kuulnud meest küll enam ema otsesõnu litsiks sõimamas, kuid Olaf näis elavat teadmisega, et Evil on kindlasti teisi mehi, kellega ta teda kohe petab, kui tema auto suuna Eestist välja võtab. Reisilt naasnuna kompas ta naist küsimustega, üritades teda salatud teolt või muult valelt tabada, koos seltskonnast koju tagasi minnes saagis ta pikalt Evi kallal, heites naisele ette koketeerimist, väljakutsuvat käitumist ja liigset vabadust. Algul püüdis ema end õigustada ja hakkas südilt vastu, aga õhutas sellega vaid Olafi tigedust takka. Hiljem talus ta mehe haiglasi ettekujutusi vaikse kannatlikkusega. Sest kiivusluul see puhtalt oli. Ei olnud tarvis emal flirtida ega edvistada, ta oli selletagi silmatorkav ja pilkupüüdev nii oma nägususe kui lõbusa ja lahke loomu poolest. Ta lihtsalt meeldis kõigile, nii meestele kui naistele, ja sümpatiseerimiseks polnud tal vaja muud kui lihtsalt olla tema ise – siiras, vahetu, heatujuline; ikka soe ja südamlik, vastutulelik ja abivalmis. Naabrinaised ning ema parim sõbranna Helgagi olid vahel Anule öelnud: küll sinu ema on hea ja tore inimene. Anu arvas ise samamoodi. Ema oli igas seltskonnas keskpunkt, temperamentne ja lauluhimuline, nagu ta oli, kergejalgne, väsimatu tantsija. Polnud lihtsalt midagi parata, kui meeste pilgud tal peatusid ning talle teistest naistest rohkem tähelepanu pöörati, ja see kehtis ka sõbrannade meeste puhul. Ei ahvatlenud ega võlunud Evi kedagi tahtlikult, veel vähem üritas kedagi üle lüüa. Naised seda juba teadsid, Olaf küllap mitte. Või talle lihtsalt meeldis vastupidist uskuda ja oma kiivust üles kütta, et tunded ikka lõõmaksid. Sest kui järjekordne skandaal sai ära klaaritud, oli leppimine tavaliselt ikka kuum ja kirglik. Olaf viis ema Gloriasse või Du Nordi, ja palangut jätkus tükiks ajaks.
Üks Olafi armukadeduse allikaid oli ta oma vend Erlend, noor lesk kahe lapsega.
Olafi omastega puutusid Anu ja Evi esmakordselt kokku järgmisel suvel, mil sõideti nädalaks koos Viljandisse puhkama. Just sealt Mulgimaa pealinnast oligi Olaf pärit, jokkis peaga viskas ta ikka lamedat nalja: mina olen pealinna poiss! Seal, järveäärsel nõlval rohelusse uppuva kõrge viilkatusega maja esimesel korrusel elaski Olafi ema oma noorema poja ja tolle viieaastaste kaksikutega.
Anu tajus ema pinget, tema närveerimist ja kohmetust, ehkki ema peitis seda kerglase lõbususe taha. Ikkagi esimene kohtumine kõrgelt haritud ämmaga, kel liiatigi oma vanema pojaga tolle jutu põhjal eriliselt tugev tundeside. Muidugi oli tähtis head muljet jätta ja meeldida.
Anu ise oli reisist Viljandisse üsna elevil – ometi vaheldus üksluistele maasuvedele, ja mis peamine, võimalus vett nautida ja ujuma õppida, mida ta seni polnud saanud teha. Polnud ju mamma juures lähikonnas ainsatki veekogu, kus ujuda – kui mitte arvestada kuivenduskraavi, mis raba äärest mitme kilomeetri pikkuselt läbi põldude oli kaevatud. Seal sai küll supelda, ent ühel suvel olid lapsed kraavist hankinud vastiku nahalööbe ja nüüd arvati, et targem on sealset arvatavasti kemikaale täis vett vältida. Sel suvel võis Anu ometi supelda, kui aga himu oli. Nii et ees ootas tore aeg.
See maja, see kodu võlus Anu esimesest hetkest, kuigi temagi tundis end seal ebakindlalt. Kõik oli soliidne ja väärikas ning kandis kunagise jõuka elu pitserit. Ehkki ruumides oli rohke vanamoelise mööbli tõttu kitsas, mõjus see kodu Anule piduliku ja vägevana.
Maja alumine korrus, mis oli jäetud pärast hoone riigistamist selle endise omaniku pere käsutusse, koosnes köögist ja kolmest toast, lisaks avar veranda. Seal saidki saabunud suvitajad end sisse seada, aga ööseks tehti Anule ase elutoa diivanile. Ühes toas elas oma tüdrukutega Erlend, kes oli ema juurde tagasi kolinud pärast naise surma.
Anu lemmikpaigaks sai kabinet kõrgete tumepruunide klaasitaguste raamaturiiulitega ning nädala jooksul veetiski ta sealses lummuses peamise osa oma ajast lugedes ja entsüklopeediaköiteid lehitsedes. Ta polnud