Isa naine. Teekond tõeni. Angela Hofberg
Читать онлайн книгу.
oli neil perekond, meesterahvas kodus toeks, ehkki Anule oli ta võõrasisa.
Ema ei sundinud Valterit isaks kutsuma, ei teinud seda ettepanekut ka mees ise. Ta oli vaikne ja liikus nii hääletute sammudega, et jäi sageli lihtsalt nähtamatuks. Seetõttu oli tema olemasolu nende juures elatud aasta jooksul peaaegu märkamatu. Pühapäeviti käis Valter sageli sõbraga kalal ja siis läks ema omakorda sünnipäevale või niisama külla, lubades Anul ööseks Kati juurde jääda.
Anule meeldis Valter endiselt, tal polnud mehe vastu kõige vähematki okast hinges. Ta ei tundnud kadedust, nagu oli tundnud Harri puhul, kes röövis temalt ema armastust ja tähelepanu. Ta tajus täie selgusega, kui vähe ema Valterist hoolib. Anu ei kuulnud riide ega arveteklaarimisi, polnud märgatavaid hõõrumisigi, sest ema ei norinud – kõik lihtsalt kulges argipäevast rõõmutut rada, kuni ühel nädalavahetusel olid mehe asjad pakitud ja auto maja ees. Ega Valteril suurt kraami olnudki, uue vaiba jättis ta neile, ja hiljaaegu ostetud köögikapi samuti. Anu kuulis, et ema pakkus neid talle kaasa, aga Valter rehmas kibedalt: jäägu minust mälestuseks.
Ema sirutas käe ja ütles, hääles kerge kahetsus: „Ära siis halvasti meeles pea, ega ma paha taha.”
„Mis teha, ei tuld see asi meil välja,” ütles Valter kätt andes ja pöördus esikusse tulnud Anu poole: „Ole siis ikka emale hea laps ja kasva tubliks inimeseks.”
„Valter!” hüüatas ema. „Anna andeks, ma ei tahtnud…”
Aga Valter keeras järsult selja ja läks. Sellest uksest ta enam kunagi sisse ei astunud, haihtudes nende elust igaveseks.
Sel õhtul jõi ema poole ööni Galiina ja Elfiga köögis veini, päris mitu pudelit.
Anu märkas ema olekus pingelangust, kunagise kergluse õrna virvet, nagu ta mäletas kaugest lapsepõlvest oma ilusat, reibast ja lustlikku ema. Kas tõesti oli elu Valteriga teda muserdanud ja surunud? Miks ta siis temaga üldse elas?
Just nii ta järgmisel päeval emalt küsiski.
„Vaata, üksi pole ka kerge. Sina mul oled muidugi, aga naisel peab ikka mees ka olema. Ja ma ei tahtnud üksi jääda, kui su isa abiellus.”
„Aga miks siis teie Valteriga ei abiellunud?”
„Ma ei armastanud teda niimoodi. Aga sina, laps, sellest veel aru ei saa. Ükskord tuleb see aeg ka, millal sa taipad, mis asi armastus on ja mis ta inimese eluga teeb.”
„Mis ta siis teeb? Lõhub pered ära?”
„Jäta mu hing rahule,” ütles ema tülpinult.
„Aga kas isa siis kohe sugugi meist ei hooli?” väänas Anu edasi. Nüüd, kus Valter oli läinud, algas uus eluetapp, tekkisid uued võimalused ja ehk saaks uuesti isa tagasi kutsuda?
„Kuidas ta siis sust ei hooli? Vaata, kui tihti sa Venes tema juures käid, ta annab raha ja teeb sinu jaoks igasuguseid asju, mis küsid. Hoolib ikka.”
„Aga miks me niimoodi salaja kokku saama peame? Miks ta minuga kuhugi ei lähe? Miks ma tema juurde koju minna ei saa?”
„Ei ole see tema otsustada. Kui Asta ei taha, siis nii see on. Aga mis sul sinna nende juurde asja peakski olema. Sul on oma kodu ja minuga saad käia kinos ja teatris ja Kadriorus, ainult ütle, kuhu sa tahad minna. Minul on aega küll.”
Mõnda aega käisidki nad emaga palju koos, pühapäeviti muuseumides ja näitustel, nukuteatris, vaatasid kõrvalmajas asuvas kinos ära enamiku seal jooksnud filmidest, ja ema oli hästi kodune.
Aga tasapisi hakkas ta laupäeviti pärast töölt tulekut end üha sagedamini külla seadma ning Anu jaoks jäi vähem aega. Ema laskis vanamammal õmmelda kaks uut kleiti, tegi jälle lokid ja jäi mõnikord ka öösiti ära, olles enne küll Anu ette hoiatanud. Hommikuks oli Anule nisutangupuder köögitaburetil padja ja vana kasuka all alati pehmeks haudunud ja võileivadki valmis, ahjukütmise oli Valter Anule ka selgeks õpetanud, nii et abituna ta end ei tundnud. Pealegi oli Anul Kati, kelle juures oli ta alati oodatud ja kus võis end tunda ütlemata hubaselt, segi kodusemalt kui mõnikord nende oma korteris. Ema muretses küll, kas ta Kati juures tolle vanematele liiga tülikaks ei muutu, aga kui ta kord tänaval Kati isalt seda päris ja too ta maha rahustas, jäi ta süda ilmselt rahule ja rohkem ta sellest enam juttu ei teinud.
Anu nautis Kati kodus olemist, ööseks jäämist ja hiliseid voodisosistamisi, mis tundusid hoopis põnevamad kui päevavalgel aetud jutud. Eriti aga meeldis talle seal vannis käia. Kati juures oli nimelt vanalinnakorterite haruldus, gaasiahjuga avar vannituba, mille sai mõnusalt kuumaks kütta ning pärast naudiskleda vanas nagisevas korvtoolis, pehme vannirätik ümber, ja juua tumepunast krüšooni, mida Kati isa oli laupäevaõhtuks alati varunud.
Tõesti, need õhtud Viru väravatornide kõrval olid Anu jaoks kodususe tipp. Mis aga peamine – Kati juures oli perekond, kokku hoidvad ema ja isa, kes oma tütart õrnuse ja andumusega kasvatasid ja iga ta sammu mureliku tähelepanelikkusega jälgisid. Mõnikord tundus iseseisvusega harjutatud Anule see hool ja jäägitu pühendumus küll liigsena, kuid siiski kadestas ta oma pinginaabrit. Kati isa saatis tütart muusikakooli, kandis tema akordioni ja sussikotti, ema lõikas viimase kui palukese tütrele taldriku peal valmis, nii et tol oli vaja vaid kätt sirutada. Ema oleks tahtnud lapsele ilmselt toitu suhugi tõsta. Anu pidi kõike ise tegema, ja oskas ka. Aga ikkagi – küll tahtnuks vahel lasta end hellitada ja ümmardada, nagu Kati ema seda oma lapsega tegi.
Ega ta ise kaugeltki hooletusse jäetud ei olnud, ema armastas teda kindlasti. Anu tajus seda ema sagedastest tundepuhangutest, ta kallistustest ja puudutustest; ema muretses ja hoolis küll, ainult teda paelusid ka paljud muud asjad ja teised inimesed, keda oli ta ümber alati palju. Kati kodus käis haruharva külalisi, sünnipäevadel, kus Anugi lauas istus, moodustasid seltskonna ikka vaid sugulased. Ka väljas käisid Kati vanemad harva. Hoopis teisiti oli alati olnud Anu kodus.
Nüüd lendas ema jälle ringi, kus ja kellega ta aega veetis, polnud Anul aimugi. Kodus näis ema rahutu ja ärevil, otsekui otsiks midagi või kedagi, justkui kannustaks teda mingi kummaline sundus või salapärane aje.
Vahel küsis ema isa järele, kui Anu talle kuuraha ulatas, kuid too ei osanud midagi rääkida. Anule tundus, et tasapisi hakkasid nad isaga siiski võõrduma ja et tema pidevad käigud isa töö juurde valmistasid isale ebamugavust. Võimalik, et uus ülemus, kes mõnda aega tagasi tööle oli asunud ja keda tsehhi mehed näisid pelgavat, oli teinud mingi märkuse. Isa midagi Anule ei öelnud, kuid tüdruk tajus isa sagedast kimbatust, kui ta kohale jõudis, ja püüdis harvemini Vene tänavale minna. Muidugi soovis ta hoopis rohkem isaga koos olla, kuid endiselt ei teinud isa mingit ettepanekut pühapäeval kokku saada ja kuhugi koos minna, ehkki oli tookord öelnud – vaatame edaspidi. See „edaspidi” oli ammu käes, päris mitu aastat oli mööda läinud…
Jah, ema küsis isa järele, aga isa vältis ema teemat. Anu jutust oli ta nagunii aru saanud, et meest nende majas polnud. Ta ju võinuks nüüd…
Vahel tundis Anu end väga üksikuna, eriti siis, kui oli Katiga riidu läinud. Ja seda juhtus sageli, sest pinginaaber oli üpris isekas. Ainsa, ärahellitatud lapsena teadis Kati, et tema sõna jääb peale, ta oli harjunud oma tahtmist saama ja end maksma panema. Anu andis sageli alla ja leppis Kati ninakusega, aga mõnikord hakkas siiski vastu ja siis läksid sõbrannad solvunult lahku. Riiuaeg oli tavaliselt lühike – kui järgmisel päeval või pärast nädalavahetust taas koolis ühes pingis kokku saadi, läks leppimine ludinal. Ehkki egoistlik, oli Kati siiski pehme südamega ja Anu omakorda leplik, nii et ruttu mindi riidu ja kiiresti andestati. Kuni järgmise korrani. Kuigi Anu suhtles lisaks naabrilastele – koolipõlves oli ta neist küll kaugenenud, sest käidi eri koolides – veel lähikonnas elava Eha ja klassiõe Karmeniga, oli tal neil riiupuhkudel olemine ikkagi hale ja kurb. Siis näis talle, et keegi ei hooli temast, et ta on hüljatud ja tõrjutud tüdruk, kelle elu on üks häda ja viletsus ja kes on määratudki õnnetuks saama. Pole tal õiget peret, isa ega õde-venda, ta kodu on vaene ja armetu, kus pole televiisorit ja telefoni. Ta ei käi muusikakoolis, suvitamas ega sõida reisidele, nagu mõned – tõsi, üksnes õige vähesed – koos oma vanematega said teha.