Isa naine. Teekond tõeni. Angela Hofberg
Читать онлайн книгу.
ei tundnud end selles olukorras sugugi nii kindlalt kui tema uus mees.
„Saa tuttavaks, Anu, see on Olaf. Ja ta elab nüüd meil,” ütles ema ja nägi välja nagu süüteoga hakkama saanu, kes ei suuda seda kuidagi üles tunnistada.
Muidugi, esikunagis rippuvad meesteriided olid kohe silma torganud, nüüd märkas Anu ka suurt radioolat, mis siia koos uue asukaga oli ilmunud ja uhkeldas nende vana aparaadi asemel, mille rohelise silma pilk oli neid emaga hilisõhtutel sõbralikult paitanud.
„Loodan, et te saate sõpradeks ja…” Muidu nii söakas ja jutukas ema ei leidnud korraga õigeid sõnu ning pööras pilgu Anust eemale.
„Muidugi, mis siis häda peaks olema! Anu ju suur tüdruk juba, saab aru, et ema vajab meest. Ja mis sul minu vastu peaks olema?” Olaf vaatas Anule äkki tungivalt, isegi ähvardavalt silma.
Harril olid olnud suured käed, mis last esmapilgul olid heidutanud. See mees siin oli üleni must ja kogukas, tugeva turja ja jämedate käsivartega, mida katsid tumedad säbrus karvad. Tihe karvastik paistis ka avatud särgikaelusest. Suur oli isegi mehe pea, mille küljes oli jõuline lõug, ülemäära tihedad paistsid kulmupuhmadki. Kõige võõrastavam aga oli lillakas ebamäärase kujuga laik põse servas, otse kõrva juures, haarates osaliselt ka nibu. Anu oli vahel sellise laiguga inimesi tänaval näinud ning alati oli teda läbinud veider judin, segu hirmust ja vastikusest. Nüüd oli selline otse nende kodus!
Olaf oli ebameeldiv. Lisaks õudsele plekile oli Anu meelest kõike tema juures liiga palju, ainult tundeid näis nappivat. Aga seda vaid esmapilgul, järgnenud aastad tõestasid hoopis vastupidist. Ja paraku kõige hullemal moel.
Anu oli juba leppinud, et perekonda tal olema ei saa ega tule talle ka väikest venda või õde. Ta oli harjunud emaga kahekesi elama, oli harjunud oma kodu rahu ja turvalisusega, rääkimata iseseisvusest ja vabadusest. Sellel elul oli nüüd lõpp. Nende ellu oli tunginud võõras, kes allutas ema endale ja tahtis seda teha ka Anuga. Tüdruku tõrksus võis temas ootamatult vallandada agressiivse rahulolematuse.
Ema allus Olafile lepliku alandlikkusega. Näis, et mehe jõnk olek ja võimukus talle isegi meeldis. Miks ta muidu õnnelikuna ümber koju saabunud mehe tiirles, püüdis igati mehe heakskiitu ja sulas ta puudutustest.
Anu oli seesmiselt raevus, kui nägi, millise vabadusega Olaf tema juuresolekul ema käperdas, ta rindadest haaras ja tagumikku silitas – häbenemata ja varjamata. See oli vastik ja ässitas veelgi rohkem Olafi vastu üles, kes omakorda vihastas Anu pahuruse peale. Sõpru neist ei saanud ja Olaf ei paistnud sellest üldse hoolivat. Ta näis Anu üksnes taluvat, sõltuvalt tujust kas vähem või rohkem. Ja kui ta oli pahuras tujus, katsus Anu ta silma alt kaduda, varjudes neil puhkudel kiiresti naabrite või Kati juurde.
Anu meelest oli ainus hea asi Olafi juures tema töö. Mees oli pikamaa autojuht, kelle sõidud teistesse liiduvabariikidesse viisid ta sageli ära mitmeks nädalaks. Siis said nad emaga jälle vabalt ja mõnusasti kahekesi olla ning Anu ei pidanud pelgama Olafi – ta keeldus meest teisiti kui nimepidi kutsumast – äkilisust ja tusatujusid ega armukadetsema ema pärast, keda selle mehega jagada tuli. Olaf käitus emaga hoopis teisiti kui Valter ning esimesel korral, kui Anu öösel kapi tagant ema oigeid kuulis, tardus ta õudusest, kartes, et emal on hirmus valus või ta hakkab koguni surema. Ta kargas kušetilt maha ja jooksis voodi juurde, kuid Olaf ajas ta tigedalt minema, öeldes, et emal pole häda midagi ja ärgu ta kunagi enam nende voodi juurde tulgu.
„Su emal on väga hea olla,” ühmas mees ähkides ja ehkki oli pime, nägi Anu, et Olaf oli ema peal. Võib-olla oli emal ikkagi valus ja ta lihtsalt ei julgenud Olafile vastu hakata? Sest ema oli täitsa vait. Edaspidi, kui Anu nende voodist hääli kuulis, püüdis ta meeles pidada, mis mees oli öelnud – su emal on väga hea olla. Küllap oligi, sest päeval paistis ema olevat õnnelik ja rahul.
Nende elu läks rahalises mõttes hoopis kergemaks. Olaf teenis väga hästi ja alimendid, mida ta oma pojale maksis, suurt ta sissetulekut ei mõjutanud. Pealegi tõi ta oma pikkadelt reisidelt sellist kraami, mis nende elu hoobilt jõukamaks tegi. Ema sai uue serviisi ja oma elus esimese kasuka, tuppa ilmus igatsetud televiisor ja esikusse koguni külmkapp.
Olafi poeg Artur oli Anust noorem ja Olaf tõi ta kohe algul ühel pühapäeval tutvustamiseks nende juurde. Kuigi ema oli küpsetanud rosinatega kohupiimakoogi ning püüdis Arturiga väga sõbralik olla, põrnitses poiss neid altkulmu ega tahtnud sugugi rääkida. Otsekui oleks nemad emaga talt isa ära võtnud! Olaf oli ometi juba mitu aastat enne tema emaga tutvumist Arturi emast lahku läinud ning vahepeal mingi Renatega elanud, teadis Anu ema juttudest Elfiga. Poiss ei sulanudki üles ning lahkus sama vimmakalt, kui oli nende juurde saabunud.
Pärast seda äpardunud tutvumisvisiiti Olaf oma poega enam nende juurde ei toonud, nad said kusagil mujal kokku. Võib-olla käis mees koguni oma endises kodus poega vaatamas?
Anu kohtumised isaga olid muutunud veelgi harvemaks. Isa uus ülemus ei soovinud, et mehed töö ajal millegi muuga tegeleksid, nende lõunapausi ajaks Anu tavaliselt koolist tagasi aga ei jõudnud. Pärast tööd oli isal alati kiire koju või Astale tööle vastu, nii et ta täidis näpistada lapsele vaid napid minutid töö juures koridoris rääkimiseks.
Anul oli seega põhjus Arturit kadestada – harva küll, kuid ikkagi oli tal isa olemas ja ilmselt oli Olaf oma pojaga lahkem ja hoolivam kui elukaaslase tütrega.
Isa hoolis temast kindlasti ka, kuid selle ilmutamiseks tal võimalust ei olnud. Raha ta küll andis, nii emale üleandmiseks kui Anule taskurahaks, aga hoopis rohkem vajas ja igatses tüdruk isa lähedust. Kõik nende jutud olid põgusad ja pealiskaudsed, rutakad ja rabedad. Isa tundus alati pinges ja sulgunud, otsekui painaks teda mingi mure või koguni hirm. Anu jutu Olafi ilmumisest nende koju oli ta algul vastu võtnud huvitult ja osavõtmatult, mõne aja pärast oli aga siiski ema ja nende nüüdse eluolu kohta pärinud. Anu ei tahtnud isale tunnistada, kui muutunud on kogu nende elu, veel vähem selle üle kurta. Miski tema sees pani seda häbenema, otsekui oleks selles midagi vääritut ja alandavat.
Abielluda ema ja Olaf vist ei plaaninud. Anu oli seda kord emalt pärinud, kuid ema oli õlgu kehitanud ja öelnud, et ei veel.
„Mis meil niigi viga? Või sa tahaksid seda?” oli ta siis pisukese pausi järel küsinud ja lisanud: „Sulle ju Olaf ei meeldi.”
„Ei meeldi jah ja ei taha ka. Aga isa juba küsis.”
Ema tegi suured silmad.
„Kas tõesti? Mis ta veel küsis?”
„Noh, et kuidas te Olafiga läbi saate ja kas me oleme nüüd eluga rahul ja üldse…”
„Ja sina?” Ema oli silmatorkavalt elevil, isegi erutunud.
„No ma ütlesin, nagu on. Et mulle ta ei meeldi, aga sina oled õnnelik. Ja et meil on nüüd kõiksugu asju ja rahapuudust enam pole ja üldse…”
„Siis on hästi, just nii,” ohkas ema kergendatult. „Meil ongi ju kõik hästi, tütreke! Küll teie ka omavahel toime tulete. Ega midagi hullu ju pole, ta ainult on vahel na äkiline, aga ega ta siis paha pärast. Lihtsalt iseloom on selline järsk.”
Olaf oli teinekord lausa vägivaldne, eriti lõi see välja, kui ta oli joonud, ning viimast juhtus pärast pikka tööreisi sageli. Vaba nädal, mis Olaf kodumail paigal oli, kulus enamasti mahalaadimisele, nagu väsinud sohver oma purjutamisperioodi nimetas. Algul ta siiski end lääbakile ei joonud, ei kakerdanud ringi ega norinud tüli, muutus üksnes tavalisest veelgi ärrituvamaks ning kiuslikuks, eriti ema suhtes.
Esimest korda nägi Anu mehe jõhkrust umbes pooleaastase kooselu järel, mil ema ja Olaf olid ühelt sünnipäevalt naasnud. Kui Olaf oma sõitudelt tagasi jõudis, oli neil ikka tavaks nädalavahetusel kusagil seltskonnas lõbutsemas käia, kas sünnipäevadel või niisama olengutel. Ema suur sõpruskond polnud sugugi vähenenud ning nüüd olid lisandunud ka mõned Olafi semud.
Ehkki aeg oli sügavas öös, oli Anu veel ärkvel ja luges, nagu tal kombeks oli, käsipõsakil voodis, kuigi ema oli teda korduvalt keelanud pikali lugeda, et mitte silmi rikkuda.
See oli olnud mõnus laupäevaõhtu.