London. Edward Rutherfurd
Читать онлайн книгу.
ainult paarisaja jardi kaugusel.
Kappava ratsaväe rünnakut on hirmus vaadata. Isegi ruudukujuliselt rivistunud kogenud jalaväelased värisesid harilikult seda nähes. Korrapäratu meestehulk pani aga ründavate ratsanike eest alati plehku. Pole siis ime, et poiss, kes äkki taipas, et kogu armee liigub tema poole, leidis end nii hirmul olevat, et ei suutnud edasi minna. Ta hakkas taganema. Siis lasi aga jalga.
Neli nädalat oli Segovax ette valmistanud. Öö läbi oli ta sõudnud allajõge, et isaga koos olla. Ja siin ta nüüd oli, ainult mõnisada jardi temast eemal, kuid ei suutnud tema poole joosta.
Ta seisis veel kaks tundi värisedes jõepervel. Temast allpool, mudasele kaldale tõmmatud, seisis väike kaluripaat, millesse ta oli valmis hüppama, kui lahing lähemale jõuab. Ta oli hirmust kaame ja tal oli kole külm. Päev kumises kõrvus nagu õudusunenägu. Vahtides teispool aasa käivat suurt lahingut, mõistis ta kohkudes: ma olen vist argpüks.
„Kui isa mind nüüd ainult sellise arana ei näeks,” palus ta jumalaid.
Kuid seda polnud vaja karta. Roomlaste kolmanda pealetungi ajal oli tema isa, mõõk käes, langenud, nagu jumalad olid ette kuulutanud.
Segovax jäi sinna kogu päevaks. Pärastlõunaks oli lahing läbi. Keldi vägi, mis oli brutaalselt purustatud, põgenes põhja suunas, jälitatuna mõni aeg rooma ratsaväelastest, kes lõid halastamatult maha kõik, keda said. Õhtu hakul rajasid võitjad veidi ida poole Londinose küngaste lähedusse laagri. Lahinguväli – tohutu suur maa-ala, mis oli üle külvatud katkiste sõjavankrite, mahajäetud relvade ja surnukehadega – oli tühi ja jubedalt vaikne. Viimaks söandas Segovax sinna hüljatud väljale minna.
Varem oli ta ainult paar korda näinud inimese surma. Seepärast polnud ta valmis nägema neid kummaliselt hallikstõmbunud ja kangestunud surnukehasid. Mõned olid õudselt moonutatud, paljudel puudusid jäsemed. Surma lõhn hakkas kõikjale tungima. Koolnuid oli igal pool – aasal, vaiade ja pihttara juures ning druiidi saare ümber vees. Kuidas ta nende seast isa üles leiab, kui too üldse seal on? Kas on võimalik, et ta ei tunne teda äragi?
Päike oli juba punane, kui poiss vee ääres lõpuks isa peale sattus. Ta nägi teda kohe, sest isa lebas selili, tema leebe kõhn nägu vahtis taeva poole ja suu oli pärani lahti, mis andis talle haletsusväärse ilme. Surnu ihu oli sinakashall. Lühike lai rooma mõõk oli raiunud küljesse hirmsa haava.
Poiss laskus isa kõrvale põlvili. Tundus, et kurku tõuseb kuum punane klomp, mis lämmatab ja täidab silmad tuliste pisaratega. Ta sirutas käe ja puudutas isa habet.
Ja siis hakkasid teda piinama nuuksed ning ta ei märganudki, et pole enam üksi.
See oli väike salk Rooma sõdureid koos tsentuurioga. Nad olid tulnud langenud roomlaste relvi otsima. Näinud üksildast kogu, astusid nad tema poole.
„Raipesööja,” sõnas üks leegionär vastikustundega. Mehed olid ainult kahekümne jala kaugusel, kui poiss, kuulnud nende turvise kõlksumist, ümber pööras ja hirmunult nende poole vaatas.
Rooma sõdurid. Õhtupäike kiiskas nende rinnaplaatidel. Nad tulid teda tapma. Või vähemalt vangi võtma. Segovax vaatas meeletuna ringi. Polnud kuhugi joosta. Tema selja taga oli ainult jõgi. Kas ta peaks sinnapoole sööstma? Püüdma minema ujuda? Nad võtaksid ta enne kinni, kui ta jõeni pääseb. Segovax vaatas maha. Isa mõõk lebas tema kõrval. Poiss kummardus, tõstis selle üles ja pööras näo läheneva tsentuurio poole.
Kui ta mind tappa kavatseb, otsustas ta, võin ka mina võidelda.
Mõõk oli raske, kuid ta hoidis seda kindlalt ja tema noor nägu oli otsustav. Tsentuurio, kes edasi tulles kergelt kulmu kortsutas, näitas talle, et ta mõõga käest paneks. Segovax raputas pead. Tsentuurio oli nüüd väga lähedal. Rahulikult tõmbas ta oma lühikese mõõga. Segovaxi silmad läksid pärani. Ta valmistus võitlema, teades ise vaevalt, mida teha. Ja siis tsentuurio lõi.
See käis nii kähku, et poiss seda vaevu nägi. Kostis metallikõlks ja tema üllatuseks oli isa mõõk tal käest läinud ning vedeles jälle maas, samal ajal kui ranne ja käsi tundusid olevat nagu välja väänatud. Tsentuurio nägu oli rahulik. Ta astus veel ühe sammu edasi.
Nüüd tapab ta mu ära, mõtles poiss. Ma suren ikkagi isa juures. Kuigi nüüd, kui ta nägi enda kõrval halli surnukeha, polnud sellises surmas enam midagi ahvatlevat. Igatahes suren ma võideldes, ütles ta endale. Ning püüdis uuesti mõõka haarata.
Oma õuduseks suutis ta seda vaevu kergitada. Ranne oli nii valus, et läks vaja kahte kätt. Metsikult mõõgaga vehkides tajus ta vaid ähmaselt, kuidas tsentuurio rahulik nägu teda jälgib. Ta viibutas uuesti relva ja lõi, aga ei tabanud. Ja siis kuulis ta naeru.
Poiss oli tsentuurioga nii ametis, et ei märganudki ratsanike lähenemist. Neid oli pool tosinat ja nad vahtisid uudishimulikult seda väikest stseeni. Nende keskel oli pikakasvuline kogu kiila pea ja karmi targa näoga. See oligi tema, kes oli naernud. Ta ütles midagi tsentuuriole ja kõik naersid koos temaga.
Segovax läks näost punaseks. Mees oli rääkinud ladina keeles, nii et poisil polnud aimugi, mida ta öelnud oli. Mingi julm nali võib-olla. Pole kahtlustki, et nad tahavad näha, kuidas ta sureb. Tohutu pingutusega viibutas ta jälle isa mõõka.
Kuid tema üllatuseks oli tsentuurio oma mõõga tuppe pistnud. Roomlased hakkasid minema. Nad jätsid ta koos isa surnukehaga sinnapaika.
Segovax oleks olnud üsna üllatunud, oleks ta teadnud, mida Julius Caesar äsja ütles.
„Siin on üks vapper noor kelt. Ta ei mõtlegi alla anda. Jäta ta parem rahule, tsentuurio, muidu tapab veel meid kõiki!”
Segovax nägi, et isa tuunika külge oli kinnitatud sõlg, mille Cassivelaunus talle oli andnud. Aupaklikult võttis ta selle koos mõõgaga kaasa ja hakkas minema, peatudes ainult korraks, et viimast korda isa nägu vaadata.
Jõe ääres toimunud kokkupõrkele järgnevatel kuudel ei vallutanud Caesar Britannia saart. Pole senini selge, kas ta üldse kavatses seda okupeerida, ja tema omalt poolt oli liiga kaval, et seda otsekoheselt välja öelda.
Briti pealikud pidid tooma rohkesti andameid ja andma pantvange. Caesar ise väitis, et teda saatis triumfaalne edu. Kuid sügiseks oli ta koos oma leegionidega tagasi Gallias, kus küpsesid rahutused. Tõenäoliselt mõistis Caesar, et tema vallutused olid olnud liiga kiired ja ulatunud liiga kaugele, ning otsustas enne saare vallutamist kindlustada oma võimu Gallias. Elu saarel pöördus vahepeal vähemalt ajutiselt harilikesse roobastesse.
Järgmisel kevadel võis seetõttu vaevu oodata, et Caesar või roomlased tagasi tulevad. Samuti suvel.
Kuid kord ühel suvepäeval nägid külaelanikud varasel hommikul veidrat vaatepilti. Tõusu ajal lähenes jõge mööda laev, mis ei sarnanenud ühegi seninähtuga.
See polnudki tõtt-öelda väga suur, kuid külarahvale paistis ta küll tohutu. Tegu oli masaja purjelaevaga, mis oli umbes kaheksakümmend jalga pikk, kõrge ahtri, kuid madala vööriga, ning keskkohas paiknevas mastis rippus tal suur nelinurkne lõuendist puri, mille külge olid õmmeldud rõngad, kust käisid läbi köied, millega puri kokku tõmmati. Teine, väiksem mast ulatus viltu üle käila, ning sellele oli kinnitatud veel üks väike kolmnurkne puri. Aluse küljed olid siledad, tehtud laudadest, mis olid raudnaeltega ribide külge löödud. Laeva juhiti kahe tüüriga, mis paiknesid mõlemal pool ahtrit.
Lühidalt öeldes oli see antiikmaailma tüüpiline kaubaalus. Tema tõmmunahalised madrused ja rikkad roomlastest omanikud olid uudishimust aetuna söandanud jõge mööda üles sõita.
Võõrad sõudsid küla lähedal kaldale ning pöördusid viisakalt elanike poole. Nad tegid selgeks, et tahavad näha paika, kus oli toimunud lahing, kui see ligiduses peaks asuma. Pärast mõningat kõhklust olid kaks meest nõus neile näitama koolmekohta ja druiidi saart, mida külalised hoolega uurisid. Seejärel, leidmata Londinoses midagi muud huvitavat, lahkusid nad mõõna ajal, tasudes külarahvale tülitamise eest hõbemüntidega.
Sellel külaskäigul ei olnud mingit ajaloolist tähendust. See oli palju suurema ajaloo lainetel purjetava laeva