London. Edward Rutherfurd
Читать онлайн книгу.
– üks jäi üles, teine allapoole. Matriitsidele oli graveeritud kujutis ning see stantsiti – see tähendab vermiti – kettale. Julius oli kuulnud võltsijatest, kes suutsid seda protsessi täpselt jäljendada ja toota kõrge kvaliteediga võltsmünte, kuid selleks pidi oskama ise matriitse graveerida, milleni tema ja Sextuse oskused ei küündinud.
Seetõttu tegi enamik valerahategijaid asja palju lihtsamalt, aga tulemus ei olnud nii tõetruu. Nad võtsid juba olemasoleva mündi – mis võis olla kas vana või uus – ning pressinud selle mõlema külje niiskesse savisse, tegid endale kaks vormi. Need sobitati siis kokku ning jäeti serva peale väike auk, nii et kui savi oli kõvaks kuivanud, võis sulametalli läbi selle vormi sisse valada. Vorm tuli pärast jahutamist lahti murda ja täiesti rahuldav võltsmünt oligi valmis.
„Ainult sa ei tee neid muidugi ühekaupa,” oli Sextus seletanud. „Sa teed seda niimoodi.” Võtnud kolm vormi, asetas ta need kolmnurgaks kokku, nii et kõigi kolme augukesed jäid keskel oleva avause poole. „Siis paned sa nende peale niimoodi veel kolm vormi,” ütles ta ette näidates. „Siis veel ühe kihi.” Ja ta näitas Juliusele, kuidas laduda vorme üksteise otsa nii, et moodustub kõrge kolmnurkne sammas. „Nüüd pole vaja muud,” ütles ta, „kui mätsida kogu selle asjanduse ümber savi ja valada sulametall ülevalt sisse, et see voolaks kõigisse vormidesse.”
Kui Sextus esmakordselt oma noorele sõbrale ette pani seda lubamatut äri teha, oli Julius kahelnud. „Kas see pole pisut riskantne?” küsis ta. Kuid Sextus ainult põrnitses teda oma kulmude alt. „Paljud inimesed teevad seda. Kas tead, miks?” Ta irvitas. „Münte pole piisavalt.”
See oli täiesti tõsi. Juba rohkem kui sajandi koges kogu Rooma impeerium üha kasvavat inflatsiooni. Selle tulemusel ei olnud käibel piisavalt münte. Kuna inimesed neid vajasid, oligi palju valerahategijaid. Odavate pronksmüntide eraviisiline müntimine polnudki õieti õiguserikkumine, aga suure väärtusega kuld- ja hõberaha võltsimine oli raske kuritegu. Kuid isegi see ei hoidnud seadusvastast tegevust ära ning pooled ringluses olevatest hõbemüntidest olid tõenäoliselt võltsitud.
Sextus hankis ja sulatas metalli; Julius tegi vorme ja valas sulahõbeda nende sisse. Kuigi Sextus oli talle näidanud, kuidas seda teha, ei õnnestunud vanemal mehel endal need operatsioonid tegelikult eriti hästi. Ta tegi kogu aeg vigu – kas ei valgunud metall korralikult vormidesse või ei suutnud ta neid pärast puhtalt lahti murda. Mitu korda ajas ta kokkupanemisel kaks vormipoolt segi, nii et välja tulid sellised mündid, mille esikülg ei sobinud tagaküljega kokku. Oma ujunahkadega kätest hoolimata tegi Julius seda tööd täpselt ja korralikult ning tänu temale oli müntide kvaliteet järsult paranenud.
„Aga kuidas me teeme nad selliseks, et nad hõbeda moodi välja näeksid?” See oli olnud Juliuse teine küsimus, kui nad alustasid. Sellepeale näis sõbra kivine nägu nagu murenevat ja ta lausus naeru kihistades: „Nad ei peagi sedamoodi välja nägema. Ka tõelistes müntides on üsna vähe hõbedat.”
Sest püüdes varustada riiki kas või osaga vajaminevatest müntidest, tuli keiserlikel rahapadadel väärismetallidest puudus ja nad olid oma müntide koostist muutnud. Hinnalised hõbeteenarid sisaldasid neil päevil vähem kui neli protsenti puhast hõbedat. „Mina kasutan vase, tina ja tsingi segu,” ütles Sextus talle. „See näeb täitsa ilus välja.” Kuid metallide täpset vahekorda ei teinud ta kunagi teatavaks.
Nüüd vedeles nende ees laual terve hunnik münte ja iga hõbeteenar kujutas noormehe jaoks, kes elatise teenimiseks paate tühjaks laadis, tervet väikest varandust. Ettevaatlikena olid nad seni teinud peamiselt pronksmünte ja mõned üksikud hõbedased, sest äkiline rikkakssaamine võis paista kahtlane. Kuid homsetel mängudel tuleb suur kihlvedude sõlmimine ja panuste tegemine ning siis on mõne hõbemündi omamist lihtne seletada. Täna aga mõjuksid need silmatorkavalt. Julius arvestas, et tema ühest kolmandikust piisab mingisugusele väikesele ärile aluse panemiseks.
Oli ainult üks probleem. Kuidas seletada raha olemasolu oma vanematele? Nad juba kahtlustasidki Sextust. „Sa hoia temast parem eemale. Ta plaanitseb midagi,” ütles ema, kellele poja sõber oli eriti vastumeelne.
Noh, see oli probleem, mille võis hiljem lahendada. Tol hetkel oli Juliusel mõttes ainult üks asi. Kohe järgmisel hommikul enne mängude algust kavatses ta oma vastse rahaga osta tüdrukule kullast käevõru.
Ja siis? See oleneb juba tüdrukust. Too oli tema kirja kätte saanud.
Oli muide veel üks tõsisemat laadi asjaolu. See lähtus Juliuse isast Rufusest.
Juba mitu kuud oli too rõõmsameelne mees Juliuse pärast salamahti muretsenud. Alul oli ta lootnud, et poisist saab leegionär, nagu ta ise oli olnud. See oli ikkagi kõige parem ja kindlam teenistus Rooma impeeriumis. Sa lähed noorelt erru, sul on hea positsioon ja stardiraha äri alustamiseks. Kuid kui Julius selle vastu huvi üles ei näidanud, ei hakanud isa teda sundima. „Ta seltsib halbade kaaslastega nagu see Sextus,” oli naine hoiatanud, kuid tema oli sündinud pessimist. „Ta pole valmis iseseisvat elu alustama ja siin ei saa teda suurt miski ohustada,” oli isa vastanud. Kuid samal ajal hakkas südametunnistus teda piinama. Oli aeg poisi heaks midagi teha. Ta küsis endalt, mida.
Rufus oli seltsiv mees ja mitme ühingu liige. Just eelmisel päeval oli ta kuulnud ühest huvitavast võimalusest noore mehe jaoks. „Ma tunnen kaht meest,” oli ta pojale õhinal rääkinud, „kes võiksid su ehk mingi kasuliku väikese äri peale aidata. Nad on sinust ka huvitatud.” Ta oli korraldanud Juliusele samal õhtul nendega kohtumise.
Nii et hommikul oli Julius mõelnud, et nüüd saab ta oma osa võltsitavast rahast ja võib-olla ka võimaluse äri teha. Mul ei olegi siis enam Sextust vaja, ütles ta endale. See oli veel üks pooltargument, kui tüdruku järele jooksmist silmas pidada.
Lõppkokkuvõttes paistis talle, et asjad lähevad üsna hästi.
Sõdurid saabusid äkki ja ilma mingi hoiatuseta. Väljast kostis mürtsatus ja röögatus ning siis prõmmiti uksele.
Neid paistis olevat kõikjal. Julius nägi aknast kiivri välgatust. Vastust ootamata tagusid sõdurid juba mõõkadega ukse pihta. Lauad hakkasid pragunema. Julius hüppas püsti ning sattus esimest korda elus paanikasse.
Midagi sellist ta ei oodanud. Ta oli arvanud, et kui inimesed paanikasse lähevad, jooksevad nad segaduses ringi, kuid vastupidi, ta tundis just, et ei suuda paigast liikuda. Ei saanud ka õieti sõna suust; hääl oli kähe. Ta seisis abitult ja vahtis. See kestis võib-olla viis sekundit, kuid Juliusele tundus, nagu mööduks pool päeva.
Sextus aga liikus hämmastava kiirusega. Jalule hüpanud, kahmas ta tööpingilt koti ning pühkis ühe liigutusega kõik laualoleva – mündid, vormid ja muu – sinna sisse. Tormanud nurgas seisva kapi juurde, rebis ta selle lahti ja tühjendas riiulid vormidest, metallikamakatest ja müntidest, mille olemasolust Julius ei teadnudki.
Ning siis äkki tiris Sextus teda käsivarrest. Tõuganud oma oimetu sõbra tagapool asuvasse kööki, heitis ta pilgu väikesesse õue. Neil oli õnne. Leegionärid, kes olid saadetud maja tagumist külge valvama, eksisid naabertöökoja hoovi. Võis kuulda, kuidas nad seal katusekivide virna ümber ajavad ja vannuvad. Sextus pistis koti Juliusele pihku ja tõukas ta välja. „Mine! Jookse!” sisistas ta. „Ja peida see kraam ära.”
Julius toibus paanikast sama kiiresti, kui oli sellesse sattunud, hüppas üle müüri, maandus kõrvalõue ning lipsas majadetagusesse väikeste tänavate labürinti. Kott paisutas tema tuunikat, nagu oleks ta rase.
Juba enne, kui ta tänavaid mööda jooksu pistis, olid sõdurid ukse maha murdnud ja majja tormanud, kus nad leidsid eest puusepp Sextuse, kes oli ilmselt parajasti pärastlõunasest uinakust ärganud ning pilgutas nende poole hämmastunult silmi. Mingist valerahategemisest ei olnud jälgegi. Kuid tsentuurio ei lasknud end tüssata. Ta läks maja taha.
Siis tegi Julius ohtliku vea. Ta oli umbes saja jardi kaugusel tänaval, kui kuulis jämedahäälset röögatust. Heitnud pilgu selja taha, nägi ta suurekasvulist tsentuuriot, kes hoolimata oma kaalust oli roninud üles müürile ja lasi pilgul ringi käia. Näinud mööda tänavat liduvat Juliust, hakkas ta karjuma. Nüüd, kui Julius ringi pööras, nägi ta, et tsentuurio