London. Edward Rutherfurd
Читать онлайн книгу.
peale käis, hakkas miski temas liigutama. Võib-olla oli see erutus, võib-olla aga tahtis ta lihtsalt oma kurbusele lõppu teha, kuid aegamööda lasi ta sellel mõttel kuju võtta. Kas ka tema ei võiks endale armukest leida?
Siis oligi Julius talle mõttesse tulnud.
See polnud mitte ainult Juliuse poisikeselik ilme, tema säravad sinised silmad ja ilmne kehaline vahvus. See oli poisi nõrk soolakas lõhn, tema noorte tugevate õlgade paindumine töö juures ja higi, mis läikis käsivartel. Kui tüdruk oli kord lubanud sellel mõttel end vallata, tundis ta peaaegu valusat iha lasta poisil end omaks teha. Ma võtan tema nooruselt värskuse, ütles ta endale naeratades. Ta õrritas poissi kavalalt, lähenes alul ja siis teeskles eemaletõmbumist, flirtides samal ajal kergelt Sextusega. Ta leidis, et tunneb isegi sellest mängust tohutut naudingut.
Kui saabus Juliuse kiri, pomises tüdruk: „Ta on minu.” Kuid nüüd, kui see hetk oli lõpuks käes, tundis ta ka hirmu. Mis siis, kui ta tabatakse? Kapten maksab kahtlemata kätte. Kas ta tõepoolest tahab selle poisi pärast kõigega riskida? Seetõttu oli ta päikeseloojangul hulk aega üle jõe vaadanud ja mõelnud, mida teha, enne kui viimaks otsustas.
Kapten oli ära. Õhtu rauge nukrus oli Martinale mõjunud. Ma ei suuda rohkem kurb olla, ütles ta endale. Homme läheb ta sillale.
„Sinu kord.”
Julius ärkas võpatades oma unelusest. Kas isa vaatab tema poole veidral pilgul? Poiss püüdis keskenduda enda ees olevale mängulauale ja tegi aeglaselt käigu.
Ta oli tervena kodus. See oli rõõmustavalt õdus vaatepilt. Ta nägi, kuidas ema ja õde valmistavad homsete mängude puhuks naabritele piduroogi. Tema istus isaga nagu tavaliselt nende tagasihoidliku maja elutoas kokkukäival järil ning mängis oma õhtust kabepartiid. Kuid kogu aeg mõtles ta sellele, kas sõdurid tulevad.
Ta heitis pilgu köögi poole. Ta polnud saanud õega pärast seda rääkida, kui ta sõdurite eest ära jooksis. Mida see paks tüdruk näinud oli?
Köögi seinal rippus paar parti. Puhtaksküüritud laual seisis briti soosituim toit – veise küljetükk, suur kauss jõest püütud austritega ning ämber tigudega, keda oli toidetud piima ja jahuga ning kes homme õlis ja veinis ära küpsetatakse. Laial madalal vaagnal tardus pehme juust. Selle kõrval olid vürtsid kastme jaoks. Toidud, mida roomlased olid Britannias tutvustanud, olid tõepoolest isuäratavad: faasan ja kabehirv, viigimarjad ja mooruspuuviljad, Kreeka pähklid ja kastanid, petersell, münt ja tüümian, sibulad, redised, naerid, läätsed ja kapsad. Keltide saarel oli õpitud toiduks kasutama ka tigusid, pärlkanu, konni ja mõnikord isegi vürtsitatud unihiiri.
Ema ja tütar töötasid vaikides. Vanem, tasane ja nalja mitte mõistev naine valmistas roogasid. Paks tüdruk püüdis süüa, ema aga kaitses pere toitu tüdrukule vahetevahel ilma näoilmet muutmata ja tööd katkestamata laksu andes. Julius nägi, et ema läheb angerjate kausi juurde. Laks.
Neid uurinud, ütles ta tüdrukule paar sõna; too läks kapi juurde ja tuli siis valmiva kastme poole tagasi. Laks. Siis läks ema hetkeks akna juurde. Paksul tüdrukul õnnestus tükk värsket leiba suhu pista. Laks. Tüdruk mugis rahulolevalt.
Kas õde oli sõdureid näinud? Kas ta teab, mis Sextusega juhtus? Kas ta oli vanematele rääkinud? Kõike seda oli võimatu ära arvata. Julius oletas, et midagi tüdruk vist teab. Millal ta temalt küsida saab?
Viimased tunnid olid olnud tõeline piin. Niipea kui Julius jälitajate käest minema pääses, püüdis ta olukorda hinnata. Et see oli tema ja mitte Sextus, kelle tõttu neile kahtlus langes, see ei tulnud talle kordagi pähe. Kas tema sõber on vahistatud? Ta ei söandanud veel vaatama minna. Kas Sextus teda ka asjasse mässis? Ta liikus ettevaatlikult kodu poole. Kui Sextus oli ta üles andnud, tulevad sõdurid kindlasti sinna.
Talle tundus, et kõige kindlam on oodata kuni hommikuni ning kohtuda siis Sextusega tänaval teel mängudele. Senini tuleks tal käituda nii, nagu poleks midagi juhtunud.
Aga kuhu peita kott? See oli probleem. Kuhugi kindlasse kohta, mida ei saaks temaga seostada. Mõnda sellisesse kohta, kust ta selle hiljem kergesti kätte saaks. Ta vaatas ringi, kuid ei leidnud midagi.
Kuid siis, kui ta möödus läänepoolsest künkast, kus seisis Diana tempel, jäi talle pilgu ette üks potissepaahi. Selle kõrval oli jäätmehunnik, mis koosnes minemavisatud pottidest ja muust rämpsust, mida polnud ilmselt juba mõnda aega puututud. Oodanud, kuni kedagi läheduses ei ole, lonkis Julius hunniku juurde, torkas koti kiiresti rämpsu alla ja läks kähku minema. Keegi ei näinud teda. Ta oli selles kindel. Siis läks ta koju.
Kuid ta ei saanud rahu. Ning vaadanud veel kord isa rõõmsat nägu ja siis ema oma, teadis ta, miks.
Sest kui Rufus oli lõbus ja punase näoga ja armastas laulda, oli tema naine sellistest asjadest ilma jäetud. Tema juuksed, mis nüüd ei olnud ei blondid ega hallid, olid seotud tihedasse krunni. Silmad olid tal hallid ega säranud kunagi. Nägu, mis oli lapsepõlvest saadik muutumatuks jäänud, oli loid ja kahvatu nagu tainas enne küpsetamist. Ta oli üsna lahke ja Julius uskus, et ta armastab neid kõiki, kuid ta rääkis vähe, ning kui tema abikaasa nalja tegi, ei naernud naine kunagi, vaid ainult põrnitses. Sageli paistis, et ta kannab endaga mingi sünge mälestuse koormat nagu tüütut, kuid harjumuspärast kohustust.
Keltide mälu oli pikk. Ainult kaks sajandit oli möödunud ajast, kui kuninganna Boudicca maad vallutavate roomlaste vastu mässu tõstis, ning ema perekond oli kuulunud kuninganna Boudicca hõimu. „Minu vanaisa sündis keiser Hadrianuse valitsemisajal, tolle, kes ehitas müüri,” nentis ta, „ja tema vanaisa sündis suure mässu aastal. Ta kaotas oma vanemad.” Emal oli ikka veel ühes kõrvalises maakolkas kaugeid sugulasi, kes harisid maad samal viisil, nagu nende keldi esivanemad olid teinud, ning ei rääkinud sõnagi ladina keelt. Ei möödunud peaaegu ühtegi päeva, ilma et ta poleks pomisenud mõnd sünget hoiatust.
„Need roomlased on kõik ühesugused. Lõpuks saavad nad su kätte.” See oli kostnud nagu litaania kogu Juliuse lapsepõlve.
Klõps. Terav heli, mis kostis kabelaualt, katkestas need mõtisklused. Rida klõpse ja võidukas lajatus.
„Tegin tal laua puhtaks.” Isa punane nägu naeratas laialt tema poole. „Kas unistad naistest või?” Ta hakkas nuppe kokku korjama. „Mõne aja pärast on aeg minna,” lisas ta tõsisemalt ja kadus siis magamistuppa, et end valmis panna.
Julius ootas. Õhtune kohtumine templis isa sõpradega oli tähtis. Väga tähtis. Ta peaks katsuma unustada päevased sündmused ning end ette valmistama. „Näita ainult, et sa oled asjalik ja õpihimuline. See on kõik, mida sa tegema pead,” oli isa talle nõu andnud.
Ta püüdis keskenduda, kuid see oli raske. Kindlasti olid kõik ettevaatusabinõud tarvitusele võetud. Kuid üks asi tegi talle ikkagi muret.
Kott. Nüüd ta taipas, et see oli tal kogu õhtu meeles mõlkunud ja teda vaikselt painanud. Alguses kartis ta nii väga sõdurite tulekut, et oli rõõmus, et kott on peidetud kohta, kus seda temaga seostada ei saa. Aga nüüd oletas ta, et sõdurid barakkides ja kõikjal linnas valmistuvad mängudeks, ning talle tundus üha kindlam olevat, et nad enam ei tule. Vähemalt tol ööl oli ta tõenäoliselt väljaspool ohtu.
Aga kott! See on muidugi peidus. Aga mis siis, kui nad juhuslikult otsustavad prügi ära koristada? Või avastab mõni tänavapühkija mündid ja paneb nad pihta? Pilt hinnalisest kotist seal väljas püsis tal pidevalt silme ees.
Ja nii ta jõudiski äkki otsusele. Lipsanud majast vaikselt välja, suundus ta mööda tänavaid kärmelt potissepaahju poole. See ei olnud kaugel. Läheduses oli inimesi, kuid prügihunnik asus pimeduse varjus. Esimesel hetkel ei leidnud ta kotti üles, kuid siis leidis. Hoides seda ürbi all, kiirustas ta tagasi koju. Ta sisenes ettevaatlikult majja ning läks oma tuppa. Naised köögis ei märganud teda. Julius pistis koti oma voodi alla, kus oli kaks kasti tema asjadega. Seal on see hommikuni kindlas kohas. Hetk hiljem ootas ta juba ukse juures isa, olles valmis välja minema.
Oli selge ja tähine õhtu, kui Julius isaga läbi linna kohtumisele läks. Nende pere maja asus alumise läänevärava lähedal ning seetõttu läksid