London. Edward Rutherfurd
Читать онлайн книгу.
tuligi Juliusele üks mõte. See oli nii lihtne ja julge, et tundus meeletu. Aga kui poiss järele mõtles, näis talle, et see ei ole mitte ainult võimalik, vaid on ka üsna loogiline. „Küsimus on ainult õiges ajastamises,” pomises ta endale julgustuseks.
Erinevalt eramajadest, mida ta oli uurinud, oli konsuli palee avalik hoone. Peale väravas seisva vahimehe oli kogu personal tõenäoliselt mängudele läinud. Ja kui mind sealt tabataksegi, arutles ta, leian ma ikka mingi vabanduse, ütlen, et tahan konsulile palvekirja esitada või midagi sellist. Asja lihtsus pani ta naeratama. Lõppude lõpuks, kes tuleks selle peale, et konsulit röövima minna? Põiganud tänavanurga taha, jäi ta rahulikult seisma, et mõne aja maad kuulata.
Palee tänavapoolsel küljel oli kiltkivist müür, mille keskel asus kena värav, kust viis tee avarasse õue. Värava ees seisis marmorist soklil peaaegu mehekõrgune peenike kivisammas. See oli märk, millest hakati lugema kõiki Britannia lõunaosa miiliposte.
Tunnimehele näis meeldivat seista posti ees ja selga selle vastu toetada, kuid iga natukese aja tagant marssis ta aeglaselt mööda tühja tänavat edasi, pööras siis ringi ja tuli oma puhkekohale tagasi.
Julius jälgis teda tähelepanelikult. Mees tegi ühes suunas kakskümmend viis sammu, peatus siis ja tuli tagasi. Et kindel olla, jälgis Julius teda veel teine ja kolmaski kord. Ikka samamoodi. Poiss arvestas hoolikalt tema liikumiseks kuluvat aega. Seda oli just parasjagu.
Kui tunnimees alustas oma järgmist ringkäiku mööda tänavat ja jäi seljaga Juliuse poole, tuli poiss kähku välja, ja vaadanud, et sammas teda tunnimehe eest varjaks, jooksis kiiresti ja vaikselt edasi ning põikas värava varju just enne seda, kui mees ümber pööras.
Tal võttis ainult hetke, et õue lipsata. Selle teises servas portikuse all oli hoone peauks. See oli lahti jäetud. Poiss läks julgelt sisse. Ja leidis end nagu teisest maailmast.
Ükski tsivilisatsioon pole vist loonud oma rikastele paremaid elamuid kui rooma villa või linnamaja. Konsuli villa oli viimase hiilgav näide. Kõrge jahe aatrium oma basseiniga lõi väärika rahuliku meeleolu. Keerukas põrandaalune keskküttesüsteem – hüpokaust – hoidis maja talvel sooja. Suvel olid kivist ja marmorist seintega siseruumid jahedad ja õhurikkad.
Nagu Londiniumi paremates majades tavaline, olid paljudel põrandatel ilusad mosaiigid. Ühes kohas oli kujutatud veinijumal Bacchust, teisal lõvi; halli kaunistasid delfiinid ja kõikjal olid keerukad geomeetrilised mustrid.
Heitnud imetleva pilgu suurematesse ruumidesse, liikus Julius kiiresti väiksemate kambrite poole. Ka need olid toredad, kuid veidi hubasemad. Seintel olid enamasti ookerkollased, punased ja rohelised paneelid, mille alumine osa oli nii kavalalt maalitud, et nägi välja nagu marmor.
Julius teadis, mida ta otsib. See pidi olema midagi väikest. Kui kapteni naist nähtaks mingi hinnalise ehteasjaga, tekitaks see jutte ja tooks häda kaela. Tal oli vaja mõnd tagasihoidlikku eset, midagi sellist, mis oleks nii väike, et arvataks, et see on lihtsalt kaduma läinud.
Otsimine ei võtnud kaua aega. Ühes magamistoas leidis ta laualt lihvitud pronkspeegli, mõned hõbedast harjad ja kolm kalliskividega sõlge. Seal oli veel ilus kaelakee, mis koosnes kuldketi sisse paigutatud suurtest lihvimata smaragdidest. Julius teadis, et smaragdid on pärit Egiptusest. Ta võttis kee kätte ja imetles seda. Hetkeks tuli talle kiusatus see ära varastada. Smaragde ei saaks ta muidugi ära müüa – see oleks liiga kahtlustäratav –, kuid kulla võiks üles sulatada. Siis pani ta kee uuesti käest. Kahju oleks sellist ilusat meistritööd hävitada.
Kaelakee kõrval aga oli just see, mida ta vajas – lihtne ilma mingi märgiseta kullast käevõru. Selliseid võis olla Londiniumis tuhandeid. Selle ta annabki Martinale. Võtnud võru kaasa, lipsas Julius vaikselt välja.
Maja oli ikka veel vaikne ja õu inimtühi. Hoidudes müüri ligi, suundus poiss värava poole. Nüüd polnud vaja teha muud kui pääseda mööda tunnimehest, kes tänaval oma vahikorda jätkas. Kui ta ainult õue ei tuleks, palus poiss. Ta nihkus, külg ees, väravaavasse.
Ta nägi samba najal logeleva tunnimehe selga. Nii kaugele, kui näha võis, oli tänav tühi. Julius ootas, kuni tunnimees uuesti teele asus, seekord vasakule, oja poole. Siis sööstis ta välgukiirusel paigast ja jooksis paremale.
Kuid ettevaatuse mõttes tegi poiss ühe kavaluse. Jooksnud mõned jardid edasi, pööras ta ringi ja tuli nii kiiresti, kui suutis, tagasi, nägu eemalduva tunnimehe poole. Viis, kümme, viisteist kiiret sammu. Ja just seda oligi vaja. Seekord lõpetas tunnimees oma patrullkäigu miskipärast varem ja pöördus ringi. Sel momendil tuli Julius, selle asemel et eemalduda, sundimatul käigul tunnimehele vastu, nii et näis, nagu läheneks ta väravale esimest korda. Sõdur oli üllatunud, imestades, kust poiss välja oli ilmunud, kuid kui noormees ikka tema poole tuli, ei mõelnud ta sellele enam ja mehed möödusid teineteisest peanoogutusega. Mõne minuti pärast oli Julius juba tagasiteel silla juurde, et seal kingitusega oodata.
Ta tahtis teada, kas tüdruk tuleb.
Sextus tuli mööda laia tänavat, mis viis foorumilt silla poole. Tema kulm oli kortsus, sest asjaolu, et ta ei suutnud Juliust amfiteatrist leida, polnud tema tuju parandanud.
Kas noor sõber väldib teda? See mõte poleks Sextusele pähe tulnud, kui poleks olnud üht juhuslikku märkust, mida ta eelmisel õhtul pealt kuulis.
Kui sõdurid olid majja murdnud, tormasid nad maja taha kaasosalisi otsima ja ta kuulis, et nad märkasid Juliust, kuid nägi hiljem kergendusega, et sõber on minema pääsenud. Peagi oli selge, et mehed polnud teda korralikult näinud. Siis aga, mõni minut hiljem, kuulis ta, kuidas kaks sõdurit omavahel lobisevad, otsides kõrvaltoas tema madratsit läbi. „Siin ei ole midagi,” uratas üks. „Ma arvan, et see oli meie narritamine. Kellelegi lihtsalt ei meeldinud too poiss ja ta kirjutas selle kirja.”
„Aga too nooruk? Kas ta siis ei jooksnud minema?”
„Võib-olla. Aga võib-olla mitte. Ta on alles noor. Lugupeetud perekonnast. Kui keegi valeraha teeb, siis see puusepp.”
Alles noor. Lugupeetud perekonnast. See pidi olema Julius, kellest nad rääkisid. Noor lollpea võib end neile kuidagimoodi välja anda. Sextus vandus. „Kui nad temani jõuavad, hakkab ta tõenäoliselt rääkima,” oigas ta. „Siis olen ma omadega läbi.”
Kuigi Sextus tahtis tol ööl Juliuse majja minna, ei söandanud ta seda, sest teda võidi jälgida, kuid ta oli lootnud, et leiab poisi hommikul amfiteatris üles. Kui aga Juliust sinna ei ilmunud, hakkas Sextus tõsiselt muretsema. Kas võimud olid poisi jälile jõudnud? Kas ta oli saladuse välja lobisenud? Viimaks, kui Sextus oli vargsi Juliuse majale lähenenud, leidis ta selle eest tühjana. Mida see tähendas? Lõpuks läks ta koju tagasi, lootes, et Julius on sinna tulnud, seejärel aga vaatas ringi foorumil. Nüüd kavatses ta viimse abinõuna poissi sadamast otsida.
Kuid äkki oligi too sell seal saja jardi kaugusel ning läks silla poole. Sextus ruttas edasi. Julius oli käies nii mõtteisse süvenenud, et ei märganudki sõpra, kuni too oli päris tema selja taga. Siis keeras ta ringi. Sextust nähes langes poiss näost ära.
Sextus muutus kohe valvsaks. „Kas kõik on korras?” küsis ta. Ta nägi, et Julius kõhkles, enne kui talle vastumeelselt, kuid tõepäraselt kõik ära rääkis, mis oli juhtunud.
Sextus ei uskunud sellest sõnagi. Ta oli alati uhkust tundnud, et pole rumal. Seda lugu polnud kuidagi võimalik kontrollida, kuid mõned asjad olid seejuures väga selged. Noormees hoidis tema eest kõrvale. Raha oli kadunud. Sellel sai olla ainult kaks seletust. Julius oli selle kas pihta pannud või siis sõbra reetnud, mispuhul võimudel on tõenäoliselt kott vormidega, mida kohtus tõestusmaterjalina kasutada. Pole kahtlustki, et Julius lastakse tema vastu tunnistuste andmise eest vabaks.
Sextuse nägu oli nagu mask, kui ta Juliuse saamatuid seletusi kuulas. Ta ei öelnud midagi ja lasi noormehel end õigustada. Kui Julius lõpetas, järeldas Sextus, et tema sõber on vilets valetaja.
Ta otsustas proovida otse asja juurde minna. „Kas sa oled juba rääkinud?” küsis ta. „Sõduritele?”
„Ei. Muidugi mitte.”
Sextus