London. Edward Rutherfurd
Читать онлайн книгу.
ees teerajale astus. Ta silmitses poissi kui võrdset ja naeratas siis.
„Ma vist tunnen sind?” Poiss punastas enda üllatuseks. „Sa oled Wistan,” sõnas tüdruk ja naeratas. Wistan noogutas. „Mida sa siin teed?” Ta vaatas poissi uudishimulikult. „Ja miks sa metsas oled?”
„Kas sa lubad, et ei ütle kellelegi, et ma siia tulin?” palus poiss.
„Ma ei tea. Luban vist küll.”
„Ma olen siin …” Wistan tõmbas sügavalt hinge, mõistes äkki oma teo koletuslikkust. „Ma tulin sulle ütlema, et me ei taha sind.”
Nad jutlesid peaaegu terve tunni. Tüdrukul ei olnud raske poissi kõike ära rääkima panna. Wistani kergenduseks polnudki ta vihane. „Nii et sa tulid oma ema päästma,” võttis tüdruk jutu kokku. Ja lisas siis naeratades: „Sa rääkisid mulle nii palju oma isast, et ma arvan, et sa tulid ka mind päästma.”
Poiss oli segaduses ja tüdruk hakkas naerma. Siis kuulis ta, et teda hüütakse.
„Sa pead minema,” ütles ta järsult. „Mine kohe.”
Wistan noogutas, kui tüdruk minekule pöördus.
„Ja mida sa teha kavatsed?” hüüdis poiss talle tasa järele.
Kuid tüdruk eemaldus juba kiiresti puude vahel.
Thunori päev, Müristaja päev.
Wistani tagasitulekust oli möödunud nädal. Cerdic oli olnud maruvihane ja ähvardanud talle piitsa anda, kuid poisi põhjendused, et ta oli jahile läinud, sõpru kohanud ja ära eksinud, olid nii ebausutavad, et kaupmees naeris endamisi ja lausus karjameestele: „Ma ütlesin, et see on keegi tüdruk.” Paar korda heitis ta poisile isegi sõbraliku kõiketeadva pilgu.
Kuid nüüd keskpäeval oli tulnud teade nagu kõuekärgatus hallist taevast. Tema noor pruut on meelt muutnud. Tolle isa juurest tulnud käskjalg kahetses piinlikkust tundes, et oli juhtunud eksitus. Tüdruk ei tule.
Cerdic teadis, kui endast väljas tema noorim poeg oli olnud. Nähes nüüd, et poiss on näost kahvatu, oli asi talle kohe selge. Kui nad olid mõne hetke maruvihaselt silm silma vastu seisnud, tuli tõde päevavalgele. Meeletus raevus haaras isa piitsa, ja kui Wistan poleks pärast paari lööki plehku pannud, oleks Cerdic võinud ta peaaegu tappa.
Järgmine küsimus oli, mida teha edasi. Cerdic mängis mõttega saata uuesti tüdruku järele ja nõuda, et tema isa oma sõna peaks, kuid otsustas siis, et see ei ole väärikas. Peale selle tunnistas ta endale, et kui ta tahab vältida sedalaadi pahandusi, mida muidu igati ustav Elfgiva talle kaela oli toonud, miks ta siis sunnib endaga abielluma noore tüdruku, kes paistab olevat juba praegu võimeline talle ebameeldivusi valmistama?
Mitu päeva tammus ta vaikses raevus ringi. Wistan hoidis targu eemale. Kui viha aga aegamööda lahtus, tundis Cerdic väsimust. Kõigest hoolimata hakkas ta oma vana abielu mõnusid salamahti taga igatsema. Lõppude lõpuks, ütles ta endale nägu krimpsutades, on see ikkagi parem kui jahtida noori tüdrukuid, kes oma meelt muudavad.
Aga kui ta korra või paar lubas endale Elfgivat mõtlikult silmitseda, ei vastanud naine mingi märgiga, vaid jäi tema juuresolekul jäigaks, külmaks ja tuimaks.
Möödus veel terve nädal, siis astus Cerdic tarre, kus tema naine koos kena orjatüdrukuga istus, ja teatas rahulikult, et kui Elfgiva järgib oma poegade eeskuju ja laseb end ristida, siis lõpetab tema uue naise otsingud ja võtab ta tagasi. „Võib-olla tahad sa selle üle paar päeva järele mõelda,” lausus ta lahkelt.
Helk hiljem tormas ta välja suuremas raevus kui kunagi varem.
Naine oli keeldunud.
Ricola silmitses emandat kaua aega, enne kui ütles:
„Sa oled hull. Kas tead seda?”
Veel nädal tagasi oleksid orjatari sellised sõnad oma emandale olnud kujuteldamatud, kuid nende viimaste päevade jooksul oli naiste vahel paljugi juhtunud.
Ricola oli see, kes istus kõigist hüljatud Elfgivaga neil öödel, kui vanem naine, võimetuna oma kurbust täielikult varjama, lasi vaikselt pisaratel mööda nägu alla voolata. Orjatar oli see, kelle poole Elfgiva pöördus, kui noor Wistan oli raevunud isa eest metsa jooksnud. Ricola saatis oma abikaasa poissi otsima ja nad peitsid ta ööseks oma tillukesse hütti. „See on koht, kust isandal ei tule pähe teda otsida,” täheldas Ricola naerul näoga. Ja kui Cerdic viibis järgmisel hommikul all sadamasilla juures, toimetas Ricola Wistani salaja ema juurde ning kuulis, kuidas poiss palus: „Mina ütlesin tüdrukule, et ta ei tuleks. Kas sa ei võiks end nüüd ristida lasta ja isa juurde tagasi minna?”
Seepärast ei noominudki Elfgiva tüdrukut tema häbematuse pärast, vaid vahtis tulle ja vaikis.
Tõtt-öelda ta ei teadnud, mida teha. Kui ta nägi nooremat poega end palumas ja mõtles kõigele sellele, mida poiss oli tema heaks teinud, oli ta sügavalt liigutatud. Kuidas sai ta pärast sellist armastuse ülesnäitamist keelduda? Kuid see ei olnud niisama lihtne. Kas miski oli tegelikult muutunud? Täna paluvad nad, et ma järele annaksin, ütles naine endale. Nad lubavad, et kõik on jälle hästi. Aga mis saab homme? Kas mu abikaasa ei muutu taas rahutuks? Kas see kõik ei hakka uuesti korduma, ja veel piinavamalt?
Ta kuulas, kuidas Ricola talle peale käib: „Kui sa ristiusku ei pöördu, siis otsib ta endale kindlasti uue naise. Muidu jääks ta jälle narriks. Ma arvan, et ta võib su küll ühel päeval kõrvale heita, kuid sa pead selle riski peale välja minema, kas pole nii? See on parem, kui ta nüüd kohe kaotada.” Ning tüdruk lausus pead vangutades kindlalt: „Sa oled kingitud hobusele juba suhu vaadanud. Sul pole midagi kaotada.”
„Peale oma väärikuse.” Tüdruk näis kahtlevat. Kuid Elfgiva arvas, et kui ollakse ainult viieteistkümneaastane orjatar, ei tähenda väärikus suurt midagi.
Ja nii nad siis istusid kahekesi mõne aja vaikides, ilma et oleksid mingile otsusele jõudnud, kuni Elfgiva viimaks väsimust tundes tüdruku ära saatis. Ricola läks, kuid pöördus uksel ringi ja lausus kartmatult: „See sinu abikaasa ei olegi nii halb. Kui sina teda ei taha, siis teised naised tahavad küll, pea meeles.” Lihtne maatüdruk arvas, et see annab emandale ainet mõtlemiseks.
Jõulude eel tuli Lundenwici inimestele nagu uus elu sisse. Offa aitas meestel lohistada tohutu suure puutüve Cerdicu tarre, kus see pidi mitu päeva aeglaselt põlema nagu meeldetuletus, et kuigi päike maalt lahkub, jääb tuli anglosakside südamesse kuni kevade saabumiseni hõõguma. Ricola aitas naisi. Jõulu ajal söödi hirveliha. Aidast toodi välja suured tünnid suvest säilinud puuviljaga – õunad, pirnid ja mooruspuuviljad. Oli ka jooke, sealhulgas sakside eriline meest ja mooruspuumahlast tehtud jook morat.
Kui pühad lähemale jõudsid, peksid naised tööd tehes iga päev keelt ja arutasid: kas leedi Elfgiva ka siis veel siin on?
Mis Elfgivasse puutus, siis tema tundis end veel eemalekistumana kui varem. Jõulude lähenedes valdasid teda mälestused sellest õnnelikust ajast. Tal polnud kuhugi minna. Abikaasa oli veel kord teinud jämeda pakkumise, et võtab ta tagasi. Elfgiva oleks võinud nõustuda, isegi mehe esitatud tingimustel. Naine mõistis väga hästi, kui tähtis peab mehele olema tema kohus või siis uhkus. Kuid kas temal omakorda ei ole õigust uhkusele ja eneseväärikusele?
Kui ta mind ainult paluks, mõtles ta kurvalt. Kui ta näitaks välja õrnust ja isegi veidi kahetsust. Kuid mees jättis ta nagu mingi vaese looma kütkeisse unustatuna tormi kätte.
Tol kriitilisel ajal tekkis orjatüdruk Ricolal ühel õhtul plaan oma emanda päästmiseks. See oli tema ellusuhtumisele tüüpiline – maiselt jultunud ja, peab tunnistama, äärmiselt julge. Kui Offa sellest kuulis, kohkus ta ära.
„Nüüd oled sina hulluks läinud,” hüüatas ta.
„Aga see mõjub,” rõhutas tüdruk. „Ma olen selles kindel. Juhul kui me selle täide viime.” Ta naeratas. „Mõtle, mis ta kõik on meie heaks teinud. Ja mida meil kaotada on?”
„Kõik,” vastas poiss.
Ratsanik kuningas Ethelberti juurest