London. Edward Rutherfurd
Читать онлайн книгу.
lubadusse taevariigist, enese ohvrikstoomise nõudesse, siis tundus noormehele, et ta ei mõista veel päriselt, mida need tema jaoks tähendavad. Tunnetest õhevil ja ikka veel värisedes jäi ta sinna kuni teenistuse lõpuni.
Nüüd viis piiskop oma karja ristimisele; seekord mitte Fleeti jõe kaldale väljapoole linnamüüri, vaid väikese oja äärde, mis voolas linna kahe künka vahel. Neid kõiki kutsuti ette astuma ja Cerdicu tõsise pilgu all tegi seda kogu majarahvas. Offa ja Ricola ja isegi üsna nõutud põhjamaa orjad astusid väikesesse ojja ning need, kes selle lühikese katsumuse läbi teinuna juba tilkusid, jälgisid neid rahulolevalt. Cerdic, tema pojad ja Kenti ülikud, kes olid juba kristlased, vaatasid pealt kui oma kohuse täitnud.
Kui protseduur hakkas lõppema, langes Cerdicu tõsine pilk Elfgivale.
Tõtt-öelda ei teadnud naine sel hetkel ise ka, mida ta teha tahab, sest hoolimata kogu oma vastuseisust oli ta nagu Offagi imelikult liigutatud. Piiskop oli seda ise teadmata rääkinud sõnu, mis tungisid otse naise südamesse. Kas tõepoolest on olemas mingi suurem lootus kui see, mida pakuvad põhjamaa kaledad ja karmid jumalad? Kas on võimalik, et taevakaare taga ootava vägeva saatuse võib ületada armastus, mis suudab lohutada selliseidki kannatajaid nagu tema? Kui ta oleks olnud üksi ja kui Cerdic ei oleks teda jälginud, oleks ta koos teistega ette astunud. Kuid mehe pilk püsis temal, karm ja järeleandmatu nagu alati. Naine kõhkles. Ta ei taha muud, kui et ma alistuksin, mõtles ta.
Siis tuli piiskop Mellitus oja äärest otse tema poole. Ta tõstis pilgu, nägi naise kõhklemist, nägi tema abikaasa sünget nägu ja, meenutanud õnnetut stseeni, mille tunnistajaks ta mõne nädala eest oli olnud, tuli vaikides naise kõrvale ja viipas Cerdicu enda juurde.
„Kas sa soovid, et sind ristitaks?” küsis ta Elfgivalt leebelt.
„Minu abikaasa soovib seda.”
Mellitus naeratas, pöördus siis Cerdicu poole ja teatas: „Ma ristin su naise siis, mu sõber, kui ta tuleb minu juurde rahuliku südamega. Kui ta seda soovib – ja ma loodan, et soovib – ning mitte varem.” Ta lisas veelgi kindlamalt: „Sa pead näitama üles kristlikku armu, Cerdic. Siis kuuletub ta sulle vabal tahtel.”
Ning lootes, et selle mõistva suhtumisega parandab ta nendevahelisi suhteid, pöördus piiskop tagasi oma kohustuste juurde.
Cerdic palus Mellitust järgmise päevani Lundenwici jääda, kuid piiskop tahtis teekonda jätkata, kuigi oli hingamispäev. „Mõned vennad ootavad meid täna õhtul Essexis,” seletas ta. „Sinna on pikk tee sõita.” Varsti pärast seda ratsutas ta oma kaaskonnaga läbi linna, jälgides teerada, mis viis idapoolse värava poole. Cerdic ja teised läksid samal ajal aeglaselt mööda rada Lundenwici poole, Offa kõige taga.
Õhtu saabudes muutus veidi soojemaks. Pärast jutlustaja liigutavaid sõnu laskus asunduse üle mingi eriline vaikus. Noorele Offale tundus, et nii mehed kui ka naised käivad ringi leebe ilmega. Ta lootis tol õhtul kogu hingest, et isand avab oma südame ja lepib naisega ära. Kuid kuigi Offa oli kindel, et kaupmees pole vähem liigutatud kui teised, nägi ta, et Cerdic läheb ikkagi ühte teise hütti magama ja jätab Elfgiva üksi.
Seepärast sosistas Offa, kes oli päevastest sündmustest ikka veel sügavalt liigutatud, hilja õhtul oma naisele: „Ma mõtlesin isandast ja emandast.”
„Jah.”
„Me võlgneme talle palju. Ma arvan, et ta päästis meie elu.”
„See on õige.”
„Lausa häbiasi. Kui me ometi midagi teha saaksime.”
„Kas midagi sellist, millest ma ühel päeval rääkisin? Kas sa pead seda silmas?”
„Ma ei tea. Ükskõik mida.”
Kui abikaasa magama jäi, lamas Ricola hulk aega ärkvel ja mõtles.
Jõulude kõige tähtsam pidusöök toimus aasta kõige lühema päeva eelõhtul, kui Mellituse lahkumisest oli möödunud kaks päeva.
Kõige lühema päeva eelõhtu, aasta kesköö. Kui lühikesed tundusid päevavalguse tunnid. Lääne poolt tulid hallid pilved ja katsid jõe nagu tekiga. Kui mehed hakkasid tares laudu pukkidele seadma ja tule tuhaga katsid, olid kõik ühel meelel selles, et enne kui pidu läbi saab, puhkeb lumetorm. Tõepoolest, keskpäeval oli läänetaevas võtnud sellise oranži tooni, mis ennustas lume tulekut.
Ricolal oli tegemist. Ta küpsetas leiba, tegi kaerakäkke ning aitas kahel naisel suuri hirvekintse tule kohal ringi keerata. Küll liha lõhnas hästi, kui see sisinal aeglaselt küpses ja suits katuseroogude vahele kerkis! Kuid kogu aja, kui tüdruk nende asjadega tegeles, mõtles ta oma plaani üle. Ja mida rohkem ta mõtles, seda kindlamalt ta teadis, et sellest saab asja, uskugu Offa seda või mitte.
Plaan, mille Ricola oli välja mõelnud ja mis tema abikaasat nii väga kohutas, põhines kahel väga lihtsal eeldusel. Esimene oli see, et ta tundis mehi. Teine oli see, et ta mõistis oma emandat.
„Asi on nii,” seletas ta Offale, „et ma olen emandat jälginud. Ta ei suuda otsusele jõuda. Ta arvas, et on mehe kaotanud, nüüd aga teab, et võib ta tagasi saada. Ta tahab järele anda, kuid kardab teda uuesti kaotada ega suuda otsustavat sammu astuda. Ning isand samuti, sest …” Tüdruk otsis mõttes põhjust, olemata kindel, kas oskab näha kõiki võimalusi, ning jõudis tõdemuseni: „Sest ta on mees.” Siis läks tema nägu naerule. „Sa ju tead, milline emand on?” Ta tõusis püsti ja jäljendas suurepäraselt naist, kes taarub mööda jõekallast, olles võimetu otsustama, kas hüpata voogudesse või mitte. „Selline on ta,” sõnas tüdruk kokkuvõtteks. „Ta on nii kinnine. Ta vajab ainult väikest tõuget.” Ricola naeratas uuesti poisile. „Ainult väikest tõuget, Offa. See on kõik.”
„Ja kes selle tõuke peab andma?” küsis poiss.
„Meie,” vastas tüdruk peaaegu rangelt.
Nüüd paistis, et aeg on selleks küps.
„Ma mõistan teda,” väitis Ricola uuesti. „Ja mis temasse puutub, siis on see lihtne.”
„Aga kui see liiga kaugele läheb. Kui sellest kasu ei ole …” Võimalused olid kohutavad.
„On küll kasu,” lubas tüdruk. „Tee ainult nii, nagu ma ütlen.”
Peol oli umbes tosin külalist. Nad olid tulnud hea meelega Lundenwici Cerdicu rikkaliku laua taha.
Tares oli läidetud mitu lampi. Pika laua ümber oli palju rahvast. Isegi maja orjadel – Offal, Ricolal ja ülejäänud neljal lubati peost osa võtta. Ümberringi olid lõbusad õllest punetavad näod. Üks karjamees oli seltskonnale just lauluotsa kätte andnud. Kui hakkas hämarduma, langesid mõned tillukesed lumehelbed nagu härmatis roogkatusele ning sulasid seal aeglaselt ära. Taevas oli alles oranž.
Offa oli ikka veel närviline. Ricola sõnad kõlasid tal kogu aeg kõrvus.
„See on tühiasi, rumal. Ta lihtsalt heitis mulle hiljuti silma. See on täiesti loomulik. Kuid me võime selle ära kasutada. Kas sa ei näe?”
Kas naisel oli õigus? Offa meelest oli see kohutavalt ohtlik, kuid Ricola julgustas teda: „Elfgiva on minu sõbranna. Ta ei saa minu peale vihaseks. Kui me midagi ei tee ja emand ära saadetakse, kuhu meie siis jääme? Kas läheme koos temaga, või midagi veel hullemat.”
Enne jutlust oli Offa keeldunud sellele isegi mõtlemast. Ent nüüd ei saanud ta ka ise õieti aru, miks ta oli meelt muutnud. Kas see oli tunne, et nad peavad riskeerima selle naise pärast, kellele nad olid oma elu eest võlgu? Või oli see midagi hoopis üldisemat – tunne, mille ta oli saanud jutlustajalt, et tänu sellele uuele imepärasele jumalale läheb kõik korda? Uskuge ainult tema nimesse, oli jutlustaja öelnud. Offa uskus. Ta oli selles kindel. Freyja kaitseb teda.
Aga nüüd hakkas poiss uuesti kahtlema. Ta püüdis sellised mõtted kõrvale lükata. Aegamööda, kui hirvelihast ja paksust vürtsisest õllest tekkiv soojus levis meeldivalt kogu kehas, hakkas talle tunduma, et Ricolal on ikkagi õigus. See oleks üürike vahejuhtum. Kui see korda läheb, on kõik hästi, kui ei, ei juhtu ka midagi halba. Ta sirutas käe enda ees