London. Edward Rutherfurd
Читать онлайн книгу.
tagasi pärastlõunaste sündmuste juurde. Ta oli oma käike hoolega planeerinud ja kõiki võimalikke olukordi kaalunud. Tal tuli ainult veel oodata. Kuna ta oli oodanud juba kakskümmend viis aastat, võis ta lubada endale veel veidi kannatust.
„Sinu käik,” lausus ta ning tema ees istuv noormees sirutas käe.
Mõlemad pojad sarnanesid isaga. Mõlemad olid tõmmud ja kandsid koormana oma perekonna nina. Kuid Henri oli pärinud ka isa ajud, aga veidi suurem ja jässakam Ralph ei olnud. Ralph oli parajasti kusagil linnas. Purjutamas tõenäoliselt. Henri tegi oma käigu.
Keegi ei teadnud täpselt, millal malemäng Inglismaale jõudis. Kuningas Knud oli seda kindlasti mänginud. Mäng oli pärit idast ja tegi läänes läbi mõned muudatused. Idamaisest kuninga ministrist oli saanud lipp ning istekorve kandvad elevandid – mis olid eurooplaste meelest liiga veidrad kujud – olid muudetud piiskoppideks, sest istekorv meenutas veidi mitrat.
Koda, milles seda mängu mängiti, oli anglosaksi Londonis üsna haruldane, sest see oli ehitatud kivist. Ta asus otse Saint Pauli kiriku kõrval järsul Thamesi poole laskuval künkanõlval. See oli Londoni kõige parem kvartal, kus seisid paljude suurte kirikumeeste ja ülikute majad – see koht oli kindel märk sellest, et majaomanik on tähtis mees.
Mees oli tulnud juba veerand sajandit tagasi Normandia linnast Caenist, kus tema perekonna mehed olid silmapaistvad kaupmehed. Selline asi ei olnud kuigi ebatavaline. Linna kahe künka vahel voolava ojakese suudmes asus kaks sadamasilda. Ida pool oli germaani kaupmeeste kai ja lääne pool Normandia linnadest Rouenist ja Caenist pärit prantsuse keelt kõnelevate kaupmeeste oma. Neile välismaalastele, kes peamiselt tegelesid tulutoova veinikaubandusega, oli antud kauplemisel palju privileege ja mõned neist asusid siia alaliselt elama ning neist said Londoni linna kodanikud.
Kas ta oleks ka siis siia jäänud, kui ei oleks Caenis oma tüdrukut kaotanud? Tõenäoliselt mitte. Ta oli olnud nii kindel, et tüdruk kuulub talle; oli armastanud teda juba lapsest saadik. Mida ta oli armastanud? Kas see oli väike nöbinina, hoopis teistsugune kui tema enda raske ninamürakas? Aastate möödudes oli nina ainus asi, mida ta tüdruku juures täpselt mäletas, kuid mälestus kogetud valust jäi südamesse torkima ja juhatas talle teed nagu Põhjanael.
Ja kaotada tüdruk veel Becketile! Ei tea, millal tema perekonna vaen nende võistlevate kaupmeeste vastu oli alanud; kindlasti oli see olemas juba vanaisa päevil. Asi polnud mitte ainult äris. Midagi oli viga Becketite iseloomus. Mitte ainult see, et nad olid elavad, taibukad ja võluvad, kuigi ka see oli halb. Neis oli mingi toorus ja sügaval asetsev egoism, mis ärritas paljusid ja mida tema perekond oli jälestama õppinud.
Tüdruk oli olnud tema oma. Kuni ta ühel päeval nurga tagant kuulis, kui noor Becket tüdrukuga rääkis. Nad olid naernud.
„Kuidas sa teda suudled, mu kallis? Nina on ju otse ees, kas sa ei näe? See on nagu kants, millest keegi üle ei pääse. Muidugi on see suurejooneline. Seda võib imetleda nagu mäge. Aga kas sa ei tea, et juba Noast ja veeuputusest saadik pole ükski selle perekonna liige ealeski suudelnud?”
Ta oli ära tulnud. Ta oli viieteistkümneaastane. Juba järgmisel päeval oli tüdruk tema vastu jahe. Aasta hiljem abiellus ta noore Becketiga. Pärast seda oli kodulinn muutunud mehele vastikuks.
Edward Usutunnistaja aastad olid talle head. Ta oli Londonis abiellunud ja tal oli edu, ta võitis Edwardi kosmopoliitses õukonnas endale kasulikke sõpru ning temast sai Saint Pauli katedraali hinnatud heategija, tähtis mees.
Ta oli võtnud endale ka uue nime.
See juhtus ühel hommikul kohe pärast abiellumist. Kõndinud piki West Cheapi kaubalette, oli ta peatunud ühe pika laua juures, mille taga töötasid hõbesepad. Võlutuna nõjatus ta lauale ja jälgis neid mõne aja. Kui ta lõpuks minema hakkas, kuulis ta üht häält hüüdvat: „Vaadake, see peab küll rikas mees olema. Tal on hõbedased varrukad.”
Hõbedased varrukad. Ta mõtles selle üle järele. Silversleeves. Ja kuna see ei vihjanud mingil moel tema ninale ja andis mõista, et ta on rikas, otsustas mees selle nime omaks võtta. Silversleeves – rikka mehe nimi. „Ja peagi väärin ma seda,” oli ta oma naisele lubanud.
Kui Silversleeves nüüd malelauda silmitses, lubas ta endale põgusa naeratuse. Ta armastas malet, seda võimu ja salapärase harmoonia mängu. Oma kaupmeheaastatel oli ta ka äris õppinud selliseid seise otsima. Ja oli neid leidnud. Meeste toimetused – mõnikord peened ja sageli julmad – olid Silversleevesi meelest nagu mingi keeruline mäng.
Talle meeldis Henriga malet mängida. Kuigi pojal puudus isa süvastrateegia, oli ta meisterlik taktik ja osav ootamatuid lahendusi välja mõtlema. Silversleeves oli püüdnud ka nooremat poega õpetada, kuid Ralph ei suutnud mängu jälgida ja läks raevu, samal ajal kui Henri seda leebe põlgusega pealt vaatas.
Kui Silversleeves oligi Ralphis salamisi pettunud, ei näidanud ta seda kunagi välja. Nagu paljud taiplikud isad, tundis temagi oma juhmi poja vastu soosivat kiindumust, andes oma parima, et vendadest saaksid sõbrad, ja kinnitades nende emale: „Nad jagavad minu pärandi võrdselt.”
Sellest hoolimata oli see Henri, kes pidi ühel päeval äri enda kätte võtma. Noormees tundis juba põhjalikult veini valmistamist, hoidmist ja transportimist. Ta tundis ka oma kliente. Ning sellistel vaiksetel tundidel jagas Silversleeves poisiga oma kõige salajasemaid mõtteid, et süvendada tema teadmisi. Tol õhtul, kui tema pea oli täis viimaste päevade arveldusi, otsustas ta kõne alla võtta ühe kõige tähtsama teema.
„Mul on üks huvitav asi mõttes,” alustas ta. „Üks võlgades mees.” Ta silmitses poega mõtlikult. „Kes on tavaliselt tugevam, Henri – kas mees, kellel on raha, või mees, kellel on võlad?”
„Mees, kellel on raha.”
„Aga oletame, et mees on sulle võlgu ega suuda ära maksta?”
„Siis ta laostub,” vastas Henri jahedalt.
„Aga siis kaotad sa selle, mis sa talle laenasid.”
„Kui ma ei saa kätte kogu tema raha. Kuid kui seda pole kuigi palju, siis ma kaotan.”
„Nii et niikaua, kui ta sulle võlgu on, kardad sa teda?” Nähes, et Henri noogutab, jätkas ta: „Aga mõtle nüüd sellele. Mis siis, kui mees saab sulle tegelikult ära maksta, mis ta võlgu on, kuid otsustab seda mitte teha? Nüüd kardad sa teda, sest sinu raha on tema käes, kuid seni, kuni ta maksta suudab, tema sind ei karda.”
„Nii see on.”
„Väga hea. Oletame siis, Henri, et sul on seda raha hädasti vaja. Ta pakub, et maksab ära vähem, kui võlgu on. Kas sa võtad selle vastu?”
„Võib-olla küll.”
„Kindlasti võtad. Aga kas sulle siis ei tundu, et ta on sinu arvelt raha teinud? Sellepärast, et ta sulle võlgu oli, oli ta sinust tugevam.”
„See oleneb sellest, kas ta tahab minuga veel äri teha,” ütles Henri.
Silversleeves raputas pead. „Ei. See oleneb paljudest asjadest,” vastas ta. „Ajast, sellest, kas te vajate teineteist, muudest võimalustest ja sellest, kellel on mõjukamad sõbrad. Siin on küsimus varjatud tasakaalus. Just nagu malemängus.” Ta vaikis viivu. „Pea seda alati meeles, Henri. Mehed kauplevad kasumi pärast. Neid tõukab tagant ahnus. Aga võla puhul on tegu hirmuga ja hirm on ahnusest tugevam. Tõeline võim ja relv, mis kõik alistab, on võlg. Lollid otsivad kulda. Tark mees uurib võimalusi võlgu võtta. See on kogu äri võti.” Ta naeratas ning sirutas siis käe. „Matt.”
Kuid Silversleevesi mõtted olid ühe suurema mängu juures, mängu, mille puhul võlg võis olla relvaks ja mida ta oli salaja Caeni kaupmehe Becketi vastu mänginud viimased kakskümmend viis aastat. Selles mängus pidi ta nüüd tegema hävitava käigu. Saksi kaupmees Leofric sobis tema eesmärgi saavutamiseks väga hästi. Tal jäi veel ainult veidi oodata. Siis oli seal veel see taanlane. Suur punase habemega molkus, kes oli teda täna solvanud. Barnikel oli selles mängus kõrvaline kuju, lihtsalt ettur, kuid selleks ta sobis. Plaani varjatud sümmeetria oli nii täiuslik, et tuli üsna ilusasti toime ka Barnikeliga.
Ta