London. Edward Rutherfurd
Читать онлайн книгу.
usaldavalt, „siis ära talle ütle, aga ma kavatsen selle kohe tühistada, kui abielu teoks saab.”
Kui Witan istungit pidama läks, jäid mehed ootama ja trampisid külma käes jalgu.
Kapuutsiga kogu jälgis neid mõtlikult. Ta teadis, et mõlemal mehel oli sellelt päevalt palju karta, kuid talle tundus, et anglosaks on suuremas ohus. See sobis talle väga hästi. Taanlane teda ei huvitanud, kuid saksiga oli teine lugu. Eelmisel päeval oli ta saatnud Leofricule ühe sõnumi. Seni polnud too veel vastanud. Peagi aga tuleb tal seda teha. „Ja siis,” pomises kogu, „on ta minu käpa all.”
Anglosaks ja taanlane. Kuid kui keegi oleks küsinud Leofricult või Barnikelilt, mis on nende kodumaa, oleksid mõlemad kõhklemata vastanud, et nad on inglased. Et mõista, miks see nii oli, ja saada aru, milline valik seisis Witani ees tol saatuslikul 1066. aasta jaanuarihommikul, tuleb vaadelda mõningaid tähtsaid sündmusi, mis olid põhjapoolsetes maades aset leidnud.
Nelja sajandi jooksul pärast Augustinuse misjonitegevust Britannias hakkasid paljud anglosaksi kuningriigid aegamööda liituma moodustiseks, mida nimetati Inglismaaks, kuid Šotimaa ja Wales jäid sellest kõrvale. Siis aga, kaks sajandit tagasi, kuningas Alfredi valitsemise ajal oleks Inglismaa äärepealt purustatud.
Hirmuäratavate viikingite kallaletungid põhjapoolsetele aladele kestsid mitu sajandit. Neid põhjamaalasi – rootslasi, norralasi ja taanlasi – on nimetatud kaupmeesteks, maadeavastajateks ja mereröövliteks. Nad olid seda kõike. Väljunud oma fjordidest ja sadamatest, sõitsid nad pikklaevadega mööda meresid ja asutasid kolooniaid Venemaal, Iirimaal, Normandias, Vahemere maades ja isegi Aafrikas. Nad kauplesid Arktikast kuni Itaaliani karusnahkade, kulla ja kõige muuga, mis kätte sattus. Need teraste siniste silmade, leekivate habemete, raskete mõõkade ja vägevate sõjakirvestega seiklejad jõid tohutu palju, andsid üksteisele ustavusvandeid ja kandsid selliseid kohutavaid nimesid nagu Ragnar Pikkjuus ja Tostigi Lihunik, nagu oleksid nad vanade põhjamaa saagade kangelased.
Need viikingid, kes üheksandal sajandil üle Inglismaa pühkisid, olid enamikus taanlased. Nad tungisid müüriga ümbritsetud kaubalinna Londonisse ja põletasid selle maha. Kuid kui kuningas Alfred poleks pidanud kangelaslikke lahinguid, oleksid nad kogu saare üle võtnud; isegi pärast Alfredi võite hoidsid nad suurt osa Inglismaa territooriumist põhja pool Thamesi ikka veel oma kontrolli all.
Piirkond, kuhu nad elama asusid, sai tuntuks Danelaw nime all. Seal pidi Inglismaa elanikkond elama taanlaste kommete kohaselt. Kuid see polnudki nii halb. Taanlased olid põhjamaa rahvas ja nende keel sarnanes anglosakside omaga. Neist said isegi kristlased. Ja samal ajal kui sakside juures lõunas said vaesematest talupoegadest aegamööda pärisorjad, elasid mereröövlitest taanlased palju vabamat elu ning nende juures olid talupojad sõltumatud ega kuulunud kellelegi. Isegi pärast seda, kui Alfredi järeltulijad Danelaw’ üle aegamisi võimu saavutasid ja Inglismaa taas ühendasid, ütlesid lõunapoolsed inimesed ikka veel õlgu kehitades: „Põhjamaalastega ei maksa vaielda. Need seal on ju vabad.”
Kuid tormakas põhjalas aeti asju harva rahumeelselt ning just enne aastat 1000 tungisid taanlased uuesti rikkale saarele.
Seekord oli neil rohkem õnne. Inglismaad ei valitsenud enam Alfred, vaid tema saamatu järeltulija Ethelred, keda tunti sellepärast, et ta ei kuulanud harilikult head nõu – anglosaksi keeles raed –, Ethelred Unraed’i ehk Ethelred Kõhkleja nime all. Aasta-aastalt maksis see rumal kuningas taanlastele turvaraha – danegeld’i –, kuni inglastel sai temast lõpuks isu täis ja nad tunnustasid oma monarhina hoopis Taani kuningat. Nagu Leofricu vanaisa oli maininud: „Kui mul tuleb danegeld’i maksta, tahaksin ma selle eest ka mingit korda.”
Ta ei pettunud. Varsti tuli nii Taani- kui ka Inglismaa troonile kuningas Knud, kes valitses kaua ja eeskujulikult. Tema tugevust kardeti ja tema lihtne praktiline meel oli legendaarne. Taanlase Barnikeli perekond leidis tema õukonnas sooja vastuvõtu, kuid nii oli ka Leofricu vanaisa ja paljude temasuguste saksidega. Valitsedes õiglaselt nagu Inglise kuningas, tõi Knud maale ühtsuse, rahu ja õitsengu, ja kui tema poeg poleks kohe pärast troonileasumist äkitselt surnud ja sundinud sellega Witanit valima kuningaks vanast saksi suguvõsast pärineva vaga Edwardi, olekski Inglismaa võib-olla jäänud anglo-taani kuningriigiks.
Mitte kusagil mujal ei olnud saksi ja taani kultuuride abielu edukam kui üha suuremaks kasvavas sadamas, mida nüüd tunti Londoni nime all. Asudes vanal piirimaal saksi ja taani Inglismaa vahel, oli see kultuuride loomulik segunemiskoht. Kuigi kõigist kodanikest koosnev Rahvakogu, mille suur kell kutsus kolm korda aastas kokku Saint Pauli kiriku kõrval seisva vana risti juurde, oli ikka veel anglosakside esinduskogu, kandis raad, kus linnaisad linna kaubandust ja rahandust juhtisid, taani nime Hustings. Mõned väikesed puukirikud olid pühendatud saksi pühakutele, nagu näiteks Ethelburga, aga teised kandsid juba Skandinaavia nimesid, nagu Magnus või Olaf. Ning Westminsterisse viiva tee ääres asus endiste viikingi asunike maakihelkond nimega Saint Clement Danes.
Tol külmal talvehommikul oli aga nii taanlasel Barnikelil kui ka saksil Leofricul ühine soov: nad tahtsid inglasest kuningat.
Edward Usutunnistaja vaga nime tõttu võiks arvata, et ta oli austatud. Aga ei olnud. Ta polnud mitte ainult väiklase iseloomuga, vaid oli ka võõramaalane. Sünnilt küll anglosaks, oli ta saanud kasvatuse ühes Prantsuse kloostris ja võtnud endale prantslannast naise, ning linnakodanikud ja ülikud, kes olid küll harjunud juba ammu tekkinud prantsuse ja germaani kaupmeeste kogukondadega Londonis, ei pidanud just eriti lugu prantslastest, kellest kuninga õukond kubises. Juba tema Abbey ütles kõik. Saksi ehitised olid harilikult tagasihoidlikud palkhooned täis keerulisi nikerdusi. Isegi mõned vähesed kivihooned nägid niimoodi välja, nagu oleksid nad puust tehtud. Kuid Abbey massiivsed sambad ja ümarad kaared olid mandril valitsevas karmijoonelises romaani stiilis. See polnud üldse inglispärane.
Viimaseks solvanguks rahvale oli aga Normandia William.
Witanil oli valida kolme mehe vahel. Ainult üks neist, kuningas Edwardi vennapoeg, oli seaduslik troonipärija, kuid tema oli noor, üles kasvatatud välismaal võõramaalasest ema poolt ja tal ei olnud Inglismaal poolehoidjaid. „Tema ei kõlba,” kuulutas Leofric. Siis oli veel Harold. Tema polnud kuninglikust soost, kuid oli kuulus inglise ülik, suurepärane väejuht ja populaarne mees.
Ja siis oli veel normandialane.
Sellest oli möödas mitu sugupõlve, kui viikingi seiklejad koloniseerisid selle Prantsusmaa põhjapoolse rannikuala. Segunenud kohaliku elanikkonnaga, rääkisid nad nüüd prantsuse keelt, kuid nende viikingi rännulust oli säilinud. Normandia viimane hertsog, kellel ei olnud seaduslikku pärijat, oli jätnud endast maha sohipoja, kes pidi tema järglaseks saama.
Halastamatu, võimuahne ja võib-olla ka oma ebaseaduslikust päritolust taga kihutatud, oli Normandia William hirmuäratav vastane. Abiellunud Edward Usutunnistaja naise sugulasega, nägi ta võimalust saada lastetu monarhi järeltulijaks ja kuningaks. Ta kuulutas Inglise kanali tagant, et Edward oli trooni temale lubanud. „Ja tundes meie kuningat, võib uskuda, et ta ilmselt lubaski,” täheldas Barnikel süngelt.
Aga nüüd jäid mehed vait. Witani liikmed tulid välja.
„Vaata hea pilguga meie alandlike palvete peale ja õnnista oma teenrit, kelle me vagas andumuses oleme valinud anglosakside kuningaks.” Nii kõlas palve, mida lausuti, kui krooni kuninga pea kohal hoiti. Siis tuli kroonimisvanne, milles kuningas lubas rahu, korda ja armu. Pärast seda palus piiskop Jumalalt õnnistust, kutsudes tunnistajateks Abrahami, Moosest, Joosuat, Taavetit ja Saalomoni, ning salvis kuningat õliga. Alles seejärel pandi talle pähe kuningas Alfredi kroon ning anti kätte võimuskepter ja kohtunikukepp.
Sellisena leidis traditsiooniline inglise kroonimistalitus esimest korda aset Westminster Abbeys, ainult mõni tund pärast kuningas Edwardi matuseid. Kui Leofric ja Barnikel nägid troonil hea kehaehituse ja pruuni habemega kogu, kelle selged sinised silmad vaatasid julgelt, tundsid nad tärkamas uut lootust. Saksi kuningas Harold saab väga hästi hakkama.
Aga kui nad pärast teenistuse lõppu Abbeyst väljusid, tegi Billingsgate’i Barnikel suure vea.
Kapuutsiga mees, kes oli neid jälginud, seisis ukse juures. Tema pea oli nüüd paljas ja kapuuts