London. Edward Rutherfurd
Читать онлайн книгу.
Tema vend Ralph aga mitte. Ta oli vaikiv, kohmetu ja sünge ning paistis, et loodus ei ole teda perekonna näojoontega õnnistanud. Nina oli tal pikk ja rohmakas, silmad aga veidralt punnis; kui vennal olid pikad käed, siis temal olid need pahklikud ja saamatud. Ta vahtis Leofricut kahtlustavalt.
Kui Leofric neid silmitses, teadis ta, et üks neist kahest noormehest tahab ilmselt abielluda tema tütrega.
See mõte vaevas teda niivõrd, et ta vajus mõneks hetkeks mingisse uimasusse ega saanud esimesel hetkel aru, millest Henri talle tõsisel ilmel räägib. „See on suur päev minu perekonnale …” ütles poiss. „Mu isa ehitab kirikut.”
Kirikut! Nüüd kuulas Leofric tähelepanelikult. Ta silmitses Henrit imetlusega. „Kas sinu isa toetab kiriku ehitamist?” Noormees noogutas.
Normandialane pidi tõepoolest rikas olema, palju rikkam, kui Leofric oli arvanud. Pole ime, et preestrid teda sellise lugupidamisega kohtlevad.
Selles anglo-taani linnas oli juba rohkem kui kolmkümmend kirikut. Enamik neist olid väikesed puust seinte ja muldpõrandaga saksi hooned, mõned olid pigem erakabelid. Kuid kiriku rajamine oli kindel märk, et perekond on rikkaks saanud.
Ta sai teada, et Silversleeves oli just äsja omandanud maatüki tema enda valduste kõrval. See oli hea krunt Watling Streetil Wintry nime all tuntud veiniladude piirkonnas. „See pühendatakse Saint Lawrence’ile,” seletas Henri. Poiss naeratas. „Ma julgen öelda,” lisas ta jultunult, „et kuna seal läheduses on juba üks Saint Lawrence’i nimeline kirik, hakatakse seda uut kutsuma Saint Lawrence Silversleeves.” Londonis oli saanud kombeks nimetada kirikud nii pühaku kui ka rajaja järgi.
See polnud veel kõik. Noormees lisas, et tolsamal päeval oli toimunud veel üks pühitsemine, mis puudutas kaupmeest ennast. „Minu isa astus vaimulikku seisusesse,” lausus ta uhkelt. „Nii et ta võib kirikus teenida.”
Seegi polnud ebatavaline. hoolimata Edward Usutunnistaja enda vagadusest oli Inglise Kirik tema valitsemise ajal langenud täielikku ja rõõmsameelsesse künismi. Tõsi, kirik oli ikka veel võimas institutsioon. Tema maid oli kõikjal ja tema kloostrid olid nagu väikesed kuningriigid. Ärajooksnud mees võis ikka veel kirikust varjupaika otsida ja isegi kuningas ei tohtinud teda seal puutuda. Aga moraal oli sootuks teine asi. Preestrid elasid sageli avalikult ametlikus abielus ning jätsid kirikust saadava sissetuleku lastele või andsid neile selle isegi kaasavaraks. Rikas kaupmees võis astuda vaimulikku seisusesse, nagu tegi Silversleeves, ja kui ta oli piisavalt väärikas, saada Saint Pauli kanoonikuks. Tegelikult loodeti vagameelselt, et Normandia William lõpetab need kuritarvitused, sest paavst oli andnud kavandatavale sissetungile oma õnnistuse.
Ükskõik, mida paavst võis mõelda, Leofric oli kindel, et Silversleevesi maja on muutunud tõepoolest mõjukaks.
Möödus mõni minut, kuni preestrid ja kaupmehed lahkusid, ja siis tuli Silversleeves Leofricu juurde.
„Nii, nüüd võime oma asjade juurde asuda,” lausus ta sõbralikult. „Ma loodan, et te sööte koos meiega õhtust.”
Sirmi tagant tulid välja kolm teenijatüdrukut ja laotasid lauale suure valge lina. Nad tõid kaks savist kannu, noad, lusikad, kausid ja jooginõud. Kui see sai kiirelt ja vaikselt tehtud, kutsus Silversleeves Leofricu käeviipega laua juurde.
Juhtumisi oli kirikukalendris paastupäev ja sel tunnil sõid vagad mehed ainult kerget juurviljatoitu leiva ja veega. Kuna Silversleeves oli nüüd preester, valmistus Leofric järgima karmi dieeti, kuid ta oli ka selles osas oma võõrustajat alahinnanud. Silversleeves pööras lõpuks ometi pilgu kolmele kurvale mungale, kes istusid nurgas oma pingil, ja kutsus nad lähemale. „Need tublid mehed paastuvad ja kahetsevad meie eest pattu,” seletas ta reipalt. Ning andnud igale väärikale mehele hõbepenni, saatis ta nad minema ning nad lahkusid kurvalt. Siis lausus ta söögipalve.
Eine algas kukepuljongiga – see oli rammus leem, milles ujusid vürtsid.
Neil aegadel oli meestel kombeks istuda ainult ühel pool lauda ning toit toodi ette teiselt poolt nagu üle leti. Leofric sattus istuma Silversleevesi paremale käele ja Ralph tema kõrvale. Henri istus isa vasakul käel. Puljongit serveeriti kahe käepidemega kaussidest, mis asetati iga lõunastajapaari vahele, ja viisakus nõudis, et nad pidid seda naabriga jagama. Seetõttu pidi Leofric pistma oma lusika samasse kaussi, kuhu Ralphki.
Kui too sell ometi veidi meeldivamalt oleks söönud. Leofric oli sadamas habemike normannide seltsis harjunud igasuguste lauakommetega, kuid peenike toidunõre, mis voolas Ralphi puhtaksraseeritud, kuid ikkagi rõvedast suunurgast, täitis teda erilise vastikustundega. Peentest kommetest ilmselt hoolimata pakkus vaikiv kaaslane talle ka oma peekrit, mille Leofric oli loomulikult sunnitud vastu võtma.
Kuid toit oli ikkagi muljetäratav. Silversleeves pidas kinni prantsuse aadlike menüüst. Pärast puljongit tuli porray – porrulaugust, sibulatest ja muudest aedviljadest keedetud piimasupp. Seejärel veinis hautatud jänesepraad. Laudlina oli kombe kohaselt pikk, nii et sööjad võisid kasutada seda salvrätikuna, ning Leofric märkas imestusega, et kas Ralphi tekitatud plekkide tõttu või siis võõrustaja suursugususe näitamiseks vahetati lina iga toidukorra järel, nagu einestaksid nad kuninga seltsis.
Silversleeves ise oli nõudlike kommetega sööja. Ta loputas sageli käsi roosiveekausis ning sõi aeglaselt väikeste suutäitega. Aga ikkagi oli Leofricu arust erakordne, kui palju toitu ta selle sündsuse juures hävitas. Vein kahes savikannus oli samuti suurepärane – kõige hinnatum sort Pariisi piirkonnast. Leofric jõi niivõrd palju, et kui nad küünlavalgel oma toidu üle kummardusid, paistsid kolm nina tema kõrval olevat veelgi pikemaks kasvanud.
Lõpuks tuli nisukruubipuder, magustoit viigimarjadest, pähklid ja pipravein. Alles siis võttis Silversleeves kõne alla äriasjad.
Ta alustas ääri-veeri. Nad olid rääkinud üldjoontes sissetungist ja sellest, milliseid uudiseid sealt võis oodata. „Olles normandialane, tunnen ma loomulikult mõningaid Williami mehi,” lausus ta omaette mõtiskledes. Ning nimetas Montforti, Mandeville’i ja veel mõnda Normandia hertsogi lähimat usaldusalust. „Meie ärile on tõenäoliselt ükspuha, kes võidab,” mainis ta.
Aga minu omale mitte, mõtles Leofric.
Silversleeves oli mõne hetke vait ja lasi saksi kaupmehel oma kurbi mõtteid mõlgutada. Siis tuli ta naeratades tasapisi asja juurde.
„Üks minu poegadest,” lausus ta sundimatult, „soovib abielluda teie tütrega.” Enne kui Leofric jõudis midagi sobivat vastata, jätkas ta leebelt: „Me ei nõua mingit kaasavara, ainult liitu teie hea nimega.”
Leofric ahmis õhku. See oli hämmastav ja ka vastutulelik. Aga see polnud veel midagi, võrreldes sellega, mis nüüd järgnes. „Ma võin peale selle pakkuda lepet, mis oleks teie huvides. Kui see abielu teoks saab, võtaksin ma hea meelega üle teie võlad Barnikelile ja Becketile. Teil poleks siis vaja enam nende pärast muretseda.” Seejärel torkas ta oma nina veinipeekrisse ja silmitses viisakalt laudlina.
Mõne hetke jooksul oli Leofric täiesti keeletu. Juba siis, kui Silversleeves oli oma teates väitnud, et võib teda aidata, mõistis saksi kaupmees, et normann on mõjukas mees, kuid see siin ületas kõigi tema unistuste piirid.
„Aga miks?” küsis ta lihtsalt.
Silversleeves manas näole nukravõitu naeratuse.
„Lihtsalt armastusest,” vastas ta leebelt.
Vabaneda oma võlgadest. Võib-olla päästab liit normannidega isegi mõisa, kui William peaks võidukas olema.
„Kumb poeg minu tütart endale tahab?” küsis ta otsekoheselt.
Silversleeves tegi üllatunud näo. „Ma arvasin, et te teate. See on Henri.”
Leofric tundis suurt kergendust, et see pole Ralph, ega märganudki, et noore Henri pilk on külm.
Kuid isegi selliste väljavaadete korral teadis mees, et ta ei saa seda endale lubada. Kas ta polnud andnud Barnikelile sõna? Ja nüüd, esimest korda elus, tuli ausale saksile hetkeks üks tõeliselt alatu mõte. Kui taanlane ja tema poeg juhuslikult lahingus tapetakse, siis on ta oma lubadusest prii