Krahv Monte-Cristo. 1. osa. Alexandre Dumas
Читать онлайн книгу.
Sulle!.. Võta, osta süüa, ole õnnelik, homme saan ma veel.”
“Tasa, ikka tasa ja targu,” naeratas rauk, “kui sa lubad, kasutaksin su raha vähehaaval. Kui ma korraga liiga palju ostan, siis arvavad inimesed, et ma pidin ootama sinu tagasitulekut, et kõike seda endale lubada.”
“Tee, nagu tahad. Aga kõigepealt võta endale teenija, isa. Ma ei taha, et sa oled üksi. Ma tõin salakaubana kohvi ja väga head tubakat kaasa, see on väikeses kastis kiiluruumis, homme saad selle kätte. Aga pst! Keegi tuleb.”
“Küllap see on Caderousse, ta on vist sinu kojujõudmisest kuulda saanud ja tuleb nüüd õnneliku tagasituleku puhul tervitama.”
“Jällegi üks, kelle suu ütleb üht, aga süda mõtleb teist,” pomises Edmond. “Kuid tühja sellest, ta on meie naaber ja on meid kunagi abistanud, olgu ta teretulnud.”
Tõepoolest, selsamal hetkel, kui Edmond sosinal lause lõpetas, ilmus koridori ukse vahelt Caderousse’i habemessekasvanud mustajuukseline pea. Ta võis olla kahekümne viie või kuue aastane; käes oli tal tükk kalevit, mille kavatses oma rätsepakunsti abil kuuerevääriks muuta.
“Ja oledki tagasi, Edmond!” hüüdis ta väga tugeva marsseille’lase aktsendiga, nägu täis laia naeru, nii et vandlivalged hambad välkusid.
“Nagu näete, naaber Caderousse. Olen valmis teie heaks tegema, mida aga soovite,” vastas Edmond, kes selle pakkumisega oma jahedat suhtumist kuigivõrd varjata ei suutnud.
“Aitüma! Õnneks ei vaja mina midagi, mõnel puhul on hoopis teised minu abi vajanud. (Edmond võpatas.) Ma ei räägi sinust, Edmond, mina laenasin sulle raha, sina maksid mulle tagasi. Heade naabrite vahel tuleb seda ette, meie arved on nüüd tasa.”
“Arved ei saa olla kunagi tasa nendega, kes on meid abistanud,” ütles Edmond. “Raha küll ei olda enam võlgu, aga tänuvõlg jääb.”
“Mis sellest enam rääkida. Mis möödas, see möödas. Räägime parem sinu õnnelikust kojujõudmisest. Käisin sadamas pruuni kalevit valimas ja kohtasin seal oma sõpra Danglars’i.
“Sina Marseille’s?” – “Jaa, mina ise,” vastas ta. – “Arvasin, et sa oled Izmiris.” – “Võiksin kergesti seal olla, sest sealt ma tulengi.” – “Aga kus siis meie kallis Edmond on?” – “Kahtlemata isa juures,” vastas Danglars.
Ja nii ma siis tulingi siia,” sõnas Caderousse, “et võiksin rõõmuga sõbra kätt suruda.”
“Caderousse’il on hea süda,” ütles rauk, “ta armastab meid väga.”
“Muidugi armastan, ja pealegi austan ma teid. Korralikke inimesi on ju nii vähe! Paistab, et sina hakkad rikkaks saama, poiss,” jätkas rätsep, kõõritades peotäie kulla ja hõbeda poole, mille Dantès oli lauale pannud.
Edmond märkas naabri mustades silmades välgatavat ahnusehetki.
“Ah, see pole minu raha,” tähendas ta ükskõikselt. “Tundsin muret isa pärast, kas tal minu äraoleku ajal millestki puudust polnud, ja minu rahustamiseks tühjendas ta oma kukru lauale. Isa,” jätkas Dantès, “pane aga oma raha hoiukarpi tagasi, juhul muidugi, kui naaber Caderousse’il seda omakorda tarvis ei lähe. Siis on see muidugi tema käsutuses.”
“Ei, ei, poiss, minul pole midagi tarvis,” ütles Caderousse. “Tänu jumalale, amet toidab meest. Hoia oma raha, hoia seda. Raha pole kunagi liiga palju. Olen sulle muidugi tänulik su pakkumise eest, just nagu oleksin selle vastu võtnud.”
“Tegin seda puhtast südamest,” ütles Dantès.
“Ma ei kahtle selles. Paistab, et sul on head suhted härra Morreliga. Lased ennast hellitada.”
“Härra Morrel on minu vastu alati väga hea olnud,” sõnas Dantès.
“Miks sa siis tema lõunalekutse tagasi lükkasid?”
“Lükkasid lõunalekutse tagasi?” kordas vana Dantès. “Kas ta kutsus sind lõunale?”
“Jah, isa,” ütles Edmond, naeratades isa üllatuse peale, mida põhjustas temale osutatud nii suur au.
“Aga miks sa siis ära ütlesid?” küsis rauk.
“Et kiiremini sinu juurde jõuda, isa,” vastas noormees. “Ma tahtsin sind nii väga näha.”
“Küllap see pahandas heasüdamlikku härra Morreli,” ütles Caderousse. “Kui inimene sihib kapteni kohta, ei maksaks oma reederit pahandada:”
“Ma ütlesin talle, mis põhjusel ma keeldusin,” sõnas Dantès. “ja ma loodan, et ta mõistis seda.”
“Kui inimene tahab kapteniks saada, peab ta oma peremehi natuke meelitama.”
“Loodan ilma selleta kapteniks saada,” kostis Dantès.
“Seda parem! Seda parem! Kõik vanad sõbrad rõõmustaksid, ja ma tean ühte inimest, kes elab Saint-Nicolas’ tsitadelli taga, ega temagi kurvastaks.”
“Mercédès?” küsis rauk.
“Jah, isa,” vastas Dantès. “Ja nüüd, kus ma olen sind näinud ja kus ma tean, et sa ennast hästi tunned ja sul on kõik, mida vajad, palun, luba mul minna Katalaanikülla.”
“Mine, mu poiss,” ütles vana Dantès. “Ja õnnistagu sind issand naisega nii, nagu ta mind pojaga on õnnistanud.”
“Tema naine!” hüüatas Caderousse. “Käivad teil aga asjad kähku. Minu arust ei ole ta seda veel.”
“Ei,” vastas Dantès, “aga tõenäoliselt saab ta selleks õige pea.”
“Olgu kuidas on, aga teed targasti, kui kiirustad, poiss.”
“Mispärast?”
“Mercédès on ilus tüdruk ja ilusatel tüdrukutel pole kavaleridest puudu. Temal käivad nad lausa karjakaupa kannul.”
“Kas tõesti?” küsis Edmond ning tema naeratusel oli murelik varjund.
“Nii see on,” kinnitas Caderousse, “ja mõni on isegi õige hea partii. Aga noh, sina saad kapteniks, sinul pole põhjust karta, et sa korvi saad.”
“Kas see peab tähendama,” jätkas Dantès naeratusega, mis ei suutnud tema rahutust varjata, “et kui ma ei oleks kapten…”
“Mine sa tea…” pomises Caderousse.
“Ei ole tõsi,” ütles noormees. “Mina olen naistest üldiselt paremal arvamusel kui teie, ja Mercédèsist veel eriti, ja olgu ma kapten või mitte, tema jääb mulle truuks.”
“Seda parem! Seda parem!” ütles Caderousse. “Alati on hea, kui inimene naist võttes temasse usub. Aga sellegipoolest, kuula mind, poiss, ära kaota aega, mine teata talle oma saabumisest ja räägi talle oma lootustest.”
“Ma lähen,” ütles Edmond.
Ta kaisutas isa, viipas Caderousse’ile ja lahkus.
Caderousse jäi veel veidikeseks. Siis jättis omakorda vana Dantèsiga hüvasti ja läks alla, et kohtuda Danglars’iga, kes ootas teda Senaci tänava nurgal.
“Kas nägid teda?” küsis Danglars.
“Tulen just tema juurest.”
“Kas ta rääkis sellest, et loodab kapteniks saada?”
“Ta rääkis nii, nagu ta seda juba oleks.”
“Kannatust!” ütles Danglars. “Minu arust kipub ta ülearu kiirustama.”
“Mnjaa! Paistab, et Morrel on talle seda lubanud.”
“Ta on muidugi rõõmu täis?”
“Nina päris püsti. Ta pakkus mulle oma teeneid, nagu oleks ta juba teab mis tähtis tegelane. Tahtis anda rahagi laenuks, nagu oleks ta mingi pankur.”
“Ja sina ütlesid ära?”
“Loomulikult. Kuigi