Krahv Monte-Cristo. 1. osa. Alexandre Dumas
Читать онлайн книгу.
ja leppige minu sõprusega, sest midagi muud ma teile anda ei või.”
“Teil on õigus, Mercédès, ma hakkan meremeheks, sest siis on mul meie isade riietuse asemel, mida teie põlastate, läikiv müts, triibuline pluus ja sinine ankrunööpidega kuub. Kas mitte nõnda ei pea olema riides, et teile meeldida?”
“Mida te sellega öelda tahate?” küsis Mercédès, vaadates noormeest kõrgi pilguga. “Mida te sellega öelda tahate? Ma ei mõista teid.”
“Ma tahan öelda, Mercédès, et te olete nii karm ja julm minu vastu ainult sellepärast, et te ootate kedagi, kes käib nõndaviisi riides. Aga see, keda te ootate, on võib-olla heitliku meelega, ja kui tema seda ei ole, on meri seda tema eest.”
“Fernand,” hüüdis Mercédès, “ma uskusin, et te olete hea, aga ma eksisin! Fernand, te olete õel inimene, kui kutsute oma armukadedusele toeks jumala viha! Olgu nii, jah, ma ei varja, ma ootan ja armastan seda, kellest te räägite, ja kui ta ei peaks tagasi tulema, siis selle asemel et süüdistada teda truudusetuses, nagu teie seda teete, siis mina ütlen, et ta suri mind armastades.”
Noor katalaan raputas end vihaselt.
“Ma mõistan teid, Fernand: te ei salli teda sellepärast, et mina teid ei armasta. Te lähete oma katalaani noaga tema pussi vastu! Mis kasu te sellest saate? Kaotate mu sõpruse, kui teid võidetakse, või muutub mu sõprus vihkamiseks, kui teie võidate. Uskuge mind, sellega te ühele naisele ei meeldi, kui hakkate tüli norima mehega, keda see naine armastab. Ei, Fernand, ärge laske kurjadel mõtetel enda üle võimust võtta. Oma naiseks te mind ei saa leppige siis sellega, et olen teie sõber ja õde. Ja pealegi,” lisas ta, silmad erutusest pisarais, “oodake, olge kannatlik, Fernand, just praegu te ütlesite, et meri on salakaval. Sellest on juba neli kuud, kui ta merele läks, kuipalju torme on nende nelja kuu jooksul olnud!”
Fernand jäi pealtnäha rahulikuks, ta ei üritanud pühkida Mercédèsi põskedel voolavaid pisaraid, ja ometigi oleks ta iga pisara eest andnud klaasitäie oma verd, aga need pisarad voolasid kellegi teise pärast.
Ta tõusis püsti, käis korra hurtsikus ringi ja jäi siis uuesti Mercédèsi ette seisma, pilk sünge ja käed rusikas.
“Kuulge, Mercédès, vastake mulle veel üks kord. On teie otsus kindel?”
“Ma armastan Edmond Dantèsi,” ütles tüdruk külmalt, “ja keegi peale Edmond’i ei saa minu meheks.”
“Kas te armastate teda igavesti?”
“Jah, niikaua kui ma elan.”
Fernand’i pea vajus norgu nagu julguse kaotanud inimesel ja ta ohkas nii raskelt, et see kõlas oigena. Siis heitis ta äkki pea selga, surus hambad kokku ja ta ninasõõrmed värisesid.
“Aga kui ta on surnud?”
“Kui tema on surnud, siis suren ka mina.”
“Aga kui ta teid unustab?”
“Mercédès!” hüüdis rõõmus hääl õuest. “Mercédès!”
“Oo!” karjatas neiu. Rõõm tõi talle puna palgesse ja armastus pani jalad tantsima. “Näed nüüd, ta ei ole mind unustanud, muidu ei oleks ta siin!”
Ja ta tormas ukse juurde, lükkas selle lahti ja hüüdis:
“Tule siia, Edmond! Ma olen siin!”
Kahvatu ja värisev Fernand hüppas tagasi nagu madu silmanud rännumees, ja leides oma tooli, vajus sellele istuma.
Edmond ja Mercédès uppusid teineteise embuses. Marseille hõõguv päike tungis sisse lahtisest uksest ja valgusvoog ujutas nad üle. Algul ei näinud nad midagi enda ümber. Määratu õnn eraldas nad muust maailmast. Rõõmujoovastuses said nad suust vaid katkendlikke sõnu, mis võisid ka ahastusena näida.
Äkki silmas Edmond Fernand’i sünget nägu, hämaruses paistis see kahvatu ja ähvardav. Noor katalaan polnud ise märganudki, millal ta käe vöö vahel olevale noale oli pannud.
“Oh vabandust,” ütles Dantès omakorda kulmu kortsutades, “ma ei pannud tähelegi, et meid on kolm.”
Pöördudes siis Mercédèsi poole, küsis ta:
“Kes on see härra?”
“Sellest härrast tuleb teie parim sõber, Dantès, sest et ta on minu sõber, mu onupoeg, mu vend; see on Fernand, ühesõnaga inimene, keda ma pärast teid armastan kõige rohkem maailmas. Kas te ei tundnud teda ära?”
“Ah jaa, muidugi,” ütles Edmond.
Ja laskmata lahti Mercédèsi käest, mida ta oma pihus hoidis, sirutas ta teise käe südamlikult katalaani poole.
Aga Fernand ei mõtelnudki sõbralikule žestile vastata, vaid seisis tummalt ja liikumatult nagu raidkuju.
Nüüd libises Edmond’i uuriv pilk erutatud ja värisevait Mercédèsilt süngele ja ähvardavale Fernand’ile.
See ütles talle kõik.
Ta laup tõmbus vihast kipra.
“Ma ei osanud arvata, Mercédès, et sinu juurde tõtates leian siit eest vaenlase.”
“Vaenlase!” hüüatas Mercédès ja vaatas tigedalt onupoja poole. “Vaenlase minu juures, ütlesid sa, Edmond! Kui ma seda peaksin uskuma, võtaksin ma sul käe alt kinni ja läheksin ära Marseille’sse, et mitte kunagi enam siia tagasi tulla.”
Fernand’i silmis sähvatas.
“Ja kui sinuga peaks midagi juhtuma, kallis Edmond,” lisas ta halastamatu aeglusega, mis näitas Fernand’ile, et neiu oli ta sünged mõtted põhjani läbi näinud, “kui sinuga peaks midagi juhtuma, siis lähen mina Morgioni neemele ja hüppan, pea ees, alla kaljudele.”
Fernand’i nägu tõmbus lubivalgeks.
“Aga sa eksisid, Edmond,” jätkas neiu, “siin sul vaenlasi ei ole. Siin on vaid Fernand, minu vend, kes surub nüüd su kätt nagu ustaval sõbral.”
Seda öeldes vaatas neiu käskiva ilmega üksisilmi katalaani, kes otsekui tema pilgu lummuses astus aegamisi Edmond’i poole ja sirutas käe.
Tema viha oli nagu märatsev, ent jõuetu laine, mis purunes neiu ülevõimu ees.
Vaevalt aga oli ta Edmond’i kätt puudutanud, kui ta tundis, et oli teinud kõik, mida suutis, ja jooksis majast välja.
“Oo! Oo!” röökis ta nagu hullumeelne edasi tormates ja kätega juukseid katkudes. “Kes mind ometi vabastab sellest mehest! Oo ma õnnetu! Ma õnnetu!”
“Hei, katalaan! Hei, Fernand! Kuhu sa kihutad?” hüüdis kellegi hääl.
Noormees jäi seisma, vaatas ringi ja nägi Caderousse’i koos Danglars’iga lehtlas laua taga.
“Miks sa siia ei tule?” küsis Caderousse. “On sul nii kiire, et enam pole aega sõpradele teregi öelda?”
“Pealegi kui neil on veel ligi täis pudel ees,” lisas Danglars.
Fernand vaatas mõlemat meest juhmi näoga ega vastanud sõnagi.
“Ta paistab olevat üsna ähmis,” ütles Danglars ja müksas põlvega Caderousse’i. “Kas me viimati ei eksinud ja vastu meie ootusi jääb hoopis Dantès peale?”
“Pagan võtaks! Asi tuleb selgeks teha!” ütles Caderousse.
Ja pöördudes siis noormehe poole, küsis:
“Noh, katalaan, jõuad otsusele või?”
Fernand pühkis higist nõretavat laupa ja astus aeglasel sammul lehtlasse, kus varjuline lehestik näis ta meeli pisut rahustavat ja jahedus ta kurnatud ihu kosutavat.
“Tere päevast!” ütles ta. “Te vist kutsusite mind?”
Ja ta pigem kukkus kui istus laua taga olevale toolile.
“Ma hõikasin sind, sest sa tormasid nagu pöörane, ja mul hakkas hirm, et järsku sa lähed ja hüppad merre,” ütles Caderousse