Krahv Monte-Cristo. 1. osa. Alexandre Dumas
Читать онлайн книгу.
on inimesel alati kiire, härra Danglars. Kui on tulnud kaua kannatada, on raske uskuda oma õnne. Aga asi pole ainult enesearmastuses. Mul on vaja minna Pariisi.”
“Kas tõesti? Pariisi? Kas te lähete sinna esimest korda, Dantès?”
“Jah.”
“Teil on seal asjaajamist?”
“Mul endal ei ole. Pean täitma viimase ülesande, mille mulle andis meie õnnetu kapten Leclère. Te mõistate, Danglars, see on püha asi. Teil ei pruugi muretseda, mul ei kulu selleks rohkem kui mineku- ja tulekuaeg.”
“Jajaa, ma mõistan,” sõnas Danglars kuuldavalt.
Ja lisas endamisi:
“Muidugi selleks, et Pariisis kohale toimetada kiri, mille suurmarssal talle andis. Pagana pihta! See kiri annab mulle idee, hiilgava idee! Oo Dantès, kulla sõber, sind ei ole veel “Pharaoni” registrisse number ühe all sisse kantud.”
Vaadates siis Edmond’i poole, kes oli juba tüki maad edasi jõudnud, hüüdis Danglars talle järele:
“Head reisi!”
“Tänan,” hõikas Edmond, vaatas tagasi ja viipas sõbralikult.
Kaks armastajat jätkasid oma teed, nad olid rahulikud ja rõõmsad nagu kaks väljavalitut, kes lähevad otse taevasse.
IV
KOMPLOTT
Danglars jälgis Edmond’i ja Mercédèsi, kuni noored armastajad Saint-Nicolas’ fordi nurga taha kadusid. Siis pöördus ta ümber ja ta pilk langes toolile vajunud kahvatule ja värisevale Fernand’ile ning joomalaulu jorisevale Caderousse’ile.
“Mulle paistab, kallis härra,” ütles Danglars Fernand’ile, “et see abielu ei tee just kõiki inimesi õnnelikuks?”
“Ma olen meeleheitel,” ütles Fernand.
“Te armastate Mercédèsi?”
“Ma jumaldan teda.”
“Juba kaua või?”
“Sestpeale kui me teineteist tunneme. Olen teda alati armastanud.”
“Ja nüüd katkute siin juukseid, selle asemel et häda vastu rohtu otsida! Kuradi päralt! Seda ma küll ei arvanud, et teie rahvusest inimesed nõnda tegutsevad.”
“Mida ma teie arvates peaksin tegema?” küsis Fernand.
“Kust mina tean? Ega see minu asi pole! Mulle paistab, et mitte mina pole armunud preili Mercédèsi, vaid teie. Otsige, ütleb evangeelium, ja teie peate leidma.”
“Mul oli abinõu juba leitud.”
“Nimelt?”
“Ma tahtsin mehe surnuks torgata, aga naine ütles mulle, et kui tema peigmehega peaks õnnetus juhtuma, tapab ta enda.”
“Tühi jutt! Selliseid asju räägitakse, aga neid ei tehta.”
“Te ei tunne Mercédèsi: kui tema juba ähvardab, viib ta selle ka täide.”
“Idioot!” pomises Danglars. “Kas tüdruk tapab enda või mitte, mis tähtsust sellel on, peaasi et Dantès kapteniks ei saa.”
“Ja enne kui Mercédès sureb,” lisas Fernand vankumatu otsusekindlusega, “suren ma ise.”
“Vaat see on armastus!” lällutas Caderousse purujoobnud häälega. “See on armastus! Või muidu ei tunne mina üldse asja!”
“Teate mis,” ütles Danglars, “te paistate olevat kena poiss ja – pagana pihta! – ma tahaksin teid hädast välja aidata. Aga…”
“Lase aga tulla!” hüüdis Caderousse.
“Kulla vend,” ütles Danglars, “sa oled juba kolmveerand täis, tee sellele pudelile nüüd põhi peale ja siis oled sa täitsa täis. Joo ja ära sega ennast meie asjadesse. Mida meie nüüd ette võtame, selleks on vaja selget pead.”
“Mina täis?” imestas Caderousse. “Minge ikka! Ma võin juua veel neli sihukest, need pole palju suuremad kui odekolonnipudelid. Papi Pamphile, too veini!”
Ja oma väite kinnituseks kolksas Caderousse klaasiga vastu lauda.
“Te ütlesite, et…” sõnas Fernand katkenud lausele õhinal järge oodates.
“Mida ma ütlesin? Mul ei ole enam meeles. Pagana lakard Caderousse ajas mu mõttelõnga sassi.”
“Mis sest, et lakard. Need on palju hullemad, kes veini kardavad. Neil on kindla peale mõni kuri mõte plaanis ja neil on hirm, et vein võiks selle lagedale tuua.”
Ja Caderousse hakkas jorisema toonase moelaulu kahte viimast värssi:
Vett joovad need, kel õelus peidus hinges,
veeuputusest saati see on kindel.
“Te ütlesite, et tahate mind hädast välja aidata,” lausus Fernand, “aga, lisasite…”
“Ah jaa, aga… et teid hädast välja aidata, on sellest küllalt, kui Dantès ei abiellu tüdrukuga, keda teie armastate. Dantès ei pea surema, selleks et abielu katki jääks.”
“Neid lahutab ainult surm,” ütles Fernand.
“Sa oled loll kui teokarp, kulla vend,” ütles Caderousse. “Danglars on nutikas, kaval ja tark, ta näitab sulle kohe, et sul pole õigus. Näita talle, Danglars! Mina vastutan su eest. Ütle talle, et Dantèsil pole sugugi vaja surra, pealegi oleks kahju, kui Dantès sureks. Ta on hea poiss, minule Dantès meeldib. Sinu terviseks, Dantès!”
Fernand tõusis kärsitult püsti.
“Las ta patrab,” ütles Danglars noormeest tagasi hoides, “ja kuigi ta on täis, ega ta nii väga eksigi. Äraolek lahutab niisama hästi kui surm. Mõtelge ise, kui Edmond’i ja Mercédèsi vahel on vanglamüürid, siis on nad niisama hästi lahutatud, nagu oleks nende vahel kalmukivi.”
“Jah, aga vangist tullakse välja,” ütles Caderousse, kes püüdis oma viimase aruraasuga jutusse sekkuda, “ja kui inimene on vangist välja tulnud ja kui selle inimese nimi on Edmond Dantès, siis maksab ta kätte.”
“Mis sest!” pomises Fernand.
“Pealegi,” jätkas Caderousse, “mille eest Dantès vangi pannakse! Ta ei ole varas, ei ole tapnud, ei ole kedagi maha löönud.”
“Ole vait!” käratas Danglars.
“Ma ei taha vait olla,” ütles Caderousse. “Ma tahan, et mulle öeldakse, miks Dantès vangi pannakse. Minule Dantès meeldib. Sinu terviseks, Dantès!”
Ja ta kulistas veel klaasitäie veini alla.
Danglars jälgis joobumuse võidukäiku rätsepa hägustes silmades, pöördus siis Fernand’i poole ja ütles:
“Kas te nüüd saate aru, et teda pole üldsegi vaja tappa?”
“Siis muidugi mitte, kui, nagu te äsja ütlesite, on olemas vahend Dantèsi kinnipanemiseks. Aga kas teil on see vahend?”
“Kui hoolega otsida, võib selle leida,” vastas Danglars. “Aga mis pagan mina oma nina sellesse topin! Minule ei lähe see ju korda!”
“Ma ei tea, kas see läheb teile korda,” ütles Fernand Danglars’i käsivarrest kinni haarates. “Aga seda ma tean, et teil on mingi eriline põhjus vihata Dantèsi. Kes ise vihkab, aimab teiste tunded eksimatult ära.”
“Minul põhjust vihata Dantèsi? Ausõna, ei mingit põhjust. Ma nägin, et te olete õnnetu, ja teie õnnetus äratas minus huvi, ei midagi muud. Aga kui teie peaksite arvama, et minul on omad arved kaarida, siis adjöö, kulla sõber, rabelge ise välja, kuidas aga oskate.”
Ja Danglars tegi näo, nagu kavatseks püsti tõusta.
“Ei,” ütles Fernand teda tagasi hoides, “jääge siia! Mulle on see