Mõõkade maru I: Teras ja lumi. George R. R. Martin
Читать онлайн книгу.
kohale seisma. „Mine tagasi oma voodisse, Tyrion, ja ära räägi mulle enam kunagi oma õigusest Casterly Kaljule. Sa saad oma tasu, aga see saab olema selline, nagu mina su teeneid ja kohta arvestades paslikuks pean. Ja pea meeles – see oli viimane kord, kui ma lasin sul Lannisteride kojale häbi kaela tuua. Hooradega on sul nüüd lõpp. Kui ma sinu voodist veel mõne leian, poon ma ta üles.”
DAVOS
Ta jälgis tükk aega, kuidas puri aina suuremaks muutub, ja püüdis jõuda otsusele, kas ta tahab elada või surra.
Ta teadis, et surra oleks lihtsam. Tal pruugiks vaid oma koopasse roomata ja laeval mööduda lasta ja surm saaks ta kätte. Temas oli nüüd juba mitu päeva hõõgunud palavik, mis muutis ta soolesisu pruuniks veeks ja pani ta rahutus unes lõdisema. Igal hommikul ärkas ta veel nõrgemana. See ei kesta enam kaua, oli ta hakanud endale ütlema.
Kui ta palaviku kätte ei sure, siis janusse igatahes. Ainsaks mageveeallikaks siin olid harvad vihmasajud, mille järel vesi kaljulohkudesse kogunes. Alles kolm päeva tagasi (või juba neli? Sellel kaljul oli raske päevade üle arvestust pidada) olid need lombid olnud purukuivad ja vaade lahele, mis kõikjal ümberringi roheliselt ja hallilt lainetas, muutus tema jaoks lausa talumatuks. Ta teadis, et kui ta hakkaks merevett jooma, saabuks lõpp üsna kähku, kuid ometi oleks ta äärepealt selle esimese sõõmu rüübanud – tema kurk oli nii kuiv. Äkiline sajuhoog oli ta päästnud. Ta oli selle aja peale nii nõrgaks muutunud, et suutis vaid vihma käes lamada, silmad kinni ja suu lahti, nii et vesi tema pragunenud huultele ja tursunud keelele langes. Kuid pärastpoole tundis ta ennast pisut toekamalt ja saarekese loigud ja praod ja lõhed olid taas ääreni elu täis.
Kuid see oli olnud kolm (võib-olla neli) päeva tagasi ja suurem osa veest oli juba läinud. Osa oli ära auranud ja ülejäänu oli ta sisse kaaninud. Homme hakkab ta jälle muda limpsima ja lakkuma niiskeid külmi kive kaljulõhede põhjas.
Ja kui ta ei sure palaviku või janu kätte, siis nälga igatahes. Tema saar oli vaid lage kaljutipp, mis tohutust Mustvee lahest esile kerkis. Vahel mõõna ajal leidis ta kiviselt rannalt, kuhu lained ta pärast lahingut olid kandnud, tillukesi krabisid. Nad näpistasid valusalt tema sõrmi, enne kui ta nad vastu kive puruks lõi ja lutsis liha nende sõrgadelt ja nende koorikute sisu.
Kuid rand jäi iga kord tõusuvee alla ja Davos pidi mööda kaljut üles ronima, et lained teda jälle lahte ei kannaks. Kaljutipp jäi tõusu ajal veepinnast viieteistkümne jala kõrgusele, ent kui lahel tõusis tuul, lendasid vahupritsmed veelgi kõrgemale, nii et ta ei pääsenud kuiva nahaga isegi mitte oma koopas (see oli tegelikult vaid õõnsus ühe kaljueendi all). Kaljul kasvas ainult samblik ja isegi merelinnud vältisid seda. Vahetevahel maandus kaljutippu mõni kajakas ja Davos üritas neid kinni püüda, kuid nad olid liiga kärmed ega lasknud teda küllalt ligidale. Ta hakkas neid kividega loopima, kuid oli liiga nõrk, et tugevasti visata, nii et isegi kui ta mõnele kajakale pihta sai, pistis see ainult vihaselt kiljuma ja tõusis siis lendu.
Ta nägi oma pelgupaigast teisi kaljusid – kaugeid kivitorne, mis olid tema omast kõrgemad. Lähim neist küündis tema hinnangul veest tubli neljakümne jala kõrgusele, kuigi nii kaugelt oli raske seda täpselt öelda. Selle ümber tiirles pidevalt kajakaparv ja Davos pidas tihti nõu sinna minna, et nende pesi rüüstata. Kuid vesi oli siin külm, hoovused tugevad ja reetlikud ja ta teadis, et tal ei jätku sinna ujumiseks jõudu. See oleks tähendanud sama kindlat surma nagu merevee joomine.
Ta mäletas varasematest aastatest, et sügis Kitsal merel võis mõnigi kord olla märg ja vihmane. Päeviti, kui päike paistis, polnud asi hull, ööd aga läksid külmemaks ja mõnikord puuskas üle lahe tuul, ajades enda ees vahuseid laineid, ja üsna pea oli Davos läbimärg ja lõdises. Palavik ja vappekülm ründasid teda vaheldumisi ja nüüd oli lisandunud ka pidev piinav köha.
Tema ainsaks ulualuseks oli ta koobas ja see oli liiga väike. Mõõna ajal tõi vesi randa ajupuid ja söestunud vrakitükke, kuid tal polnud millegagi tuld läita ega lõket üles teha. Kord oli ta meeleheites püüdnud kahte ajupuutükki vastamisi hõõruda, kuid puu oli pehkinud ja ta sai endale ainult rakud pihku. Ka tema riided olid märjad ja ta oli ühe saapa lahte kaotanud, enne kui meri ta siia kaldale uhtus.
Janu, nälg, tujukas ilm. Need olid tema igapäevased kaaslased ja ajapikku oli ta hakanud neid oma sõpradeks pidama. Üsna peagi halastab mõni nendest sõpradest tema peale ja vabastab ta sellest lõputust piinast. Või siis astub ta ühel päeval lihtsalt vette ja võtab suuna kaldale, mis tema teada asus kusagil põhja pool, silmapiiri taga. Ta oli väga nõrk ega poleks jaksanud sinna välja ujuda, kuid sellel polnud tähtsust. Davos oli eluaeg olnud meremees; talle oli määratud merel surra. Veealused jumalad ootavad mind juba, mõtles ta endamisi. Mul on aeg nende juurde minna.
Kuid nüüd oli seal see puri; vaid täpp silmapiiril, kuid see kasvas. Laev seal, kus ühtegi laeva olema ei peaks. Davos teadis umbkaudu, kus tema kalju asub; see oli üks paljudest mägedest, mis kerkisid Mustvee lahe põhjast. Kõige kõrgemad neist tõusid sada jalga voogude kohale ja kümmekond väiksemat küündisid kolmekümne kuni kuuekümne jala kõrgusele. Meremehed nimetasid neid heigikuninga odadeks ja teadsid, et iga sellise kohta, mis üle vee ulatus, tuli veel kümmekond sellist, mis varitsesid reetlikult otse veepinna all. Iga vähegi arukas kapten hoidis neist piisavalt kaugele.
Davos vaatas kasvavat purje tuhmide silmadega, mida ümbritsesid punased sõõrid, ja püüdis kõrvadega kangast paisutava tuule häält. Ta tuleb siiapoole. Kui laev varsti kurssi ei muuda, möödub see Davose armetust pelgupaigast hõikekauguselt. See võis tähendada elu. Kui ta seda soovis. Ta polnud selles kindel.
Milleks ma peaksin elama? mõtles ta, kuna pisarad ta pilgu ähmaseks muutsid. Jumalate pärast, miks? Minu pojad on surnud, Dale ja Allard, Maric ja Matthos, võib-olla Devan ka? Kuidas saab üks isa edasi elada, kui ta on kaotanud nii mitu noort tugevat poega? Kuidas ma oma elu jätkaksin? Ma olen tühi kest, krabi on surnud, sees pole midagi alles. Kas nad ei mõista seda?
Nad olid sõitnud üles mööda Musta Kärejõge, lippudel lehvimas Valguse Isanda leegitsev süda. Davos ja „Must Betha” olid olnud teises lahingurivis, Dale’i „Lummutise” ja Allardi „Emand Marya” vahel. Tema kolmas poeg Maric oli sõudejuht „Marul” esimese rivi keskel, Matthos aga tüürimees oma isa laeval. Punase Kantsi müüride all olid Stannis Baratheoni galeerid astunud lahingusse poisskuninga Joffrey väiksema laevastikuga ja üürikest aega oli jõgi kajanud vibunööride tininast ja raginast, mille saatel rauast rammid purustasid nii aere kui laevakeresid.
Ja siis oli üks suur kiskja möiratanud ja neid ümbritsesid rohelised leegid: turmatuli, püromantide kusi, kollakasroheline põrguline. Matthos seisis parajasti Davose kõrval „Musta Betha” tekil, kui laev oleks nagu veest õhku tõusnud. Davos leidis ennast jõest ja peksis kätega vett, kui vool ta kaasa viis ja üha ringi keerutas. Ülesjõge käristasid taevast viiekümne jala kõrgused leegid. Ta nägi, kuidas „Must Betha” ja „Maru” ja veel kümmekond laeva põlesid; nägi, kuidas põlevad mehed vette hüppasid ja uppusid. „Lummutis” ja „Emand Marya” olid kadunud – uppunud või purustatud või turmatule loori taha varjunud ja tal polnud aega neid otsida, sest jõesuue paistis juba otse ees ja lannisterlased olid selle kohale tõstnud suure raudketi. Kaldast kaldani paistsid vaid põlevad laevad ja turmatuli. Seda nähes tundus Davosele, et tal jäi süda hetkeks seisma ja ta mäletas nüüdki neid hääli – leekide raginat, auru sisinat, hukkuvate meeste karjeid – ja selle kohutava kuumuse tuiklemist ta näol, kui vool teda edasi põrgu poole kandis.
Ta ei pruukinud enam midagi teha. Veel mõni hetk ja siis on ta oma poegade juures, puhkab jahedas rohelises mudas lahepõhjas, kus kalad ta nägu näksivad.
Selle asemel tõmbas ta kopsud õhku täis ja sukeldus, andes jalgadega hoogu, et jõepõhjani jõuda. Tema ainuke lootus oli keti ja põlevate laevade ja veepinnal hulpiva turmatule alt läbi ujuda, püüda jõuda turvalisse lahte nende taga. Davos oli eluaeg olnud hea ujuja ja tal polnud sel päeval soomust seljas, välja arvatud kiiver, mille ta oli kaotanud, kui kaotas „Musta Betha”. Hooga läbi rohelise hämu ujudes nägi ta vee all rabelemas teisi mehi, keda raudrüü ja soomussärgi raskus põhja