Mõõkade maru I: Teras ja lumi. George R. R. Martin
Читать онлайн книгу.
on nad lihtsalt mehed, kellel on kasulikud osad küljest ära lõigatud. Alerie, kas sa käsid toidu lauale tuua või on sul kavas mind surnuks näljutada? Nii, Sansa, istu siia minu kõrvale. Ma pole kaugeltki nii tüütu kui need teised. Ma loodan, et sulle meeldivad narrid.”
Sansa silus oma seelikud sirgu ja võttis istet. „Ma arvan… narrid, mu emand? Te mõtlete… neid, kes kannavad narrirüüd?”
„Antud juhul sulgi. Kellest ma sinu arvates rääkisin? Oma pojast? Või nendest kenadest daamidest? Ära nüüd punasta, sa näed oma juustega välja nagu granaatõun. Ausalt öelda on kõik mehed narrid, kuid need, kes kannavad kirevat kuube, lahutavad rohkem meelt kui need, kes kannavad krooni. Laps Margaery, kutsu Rasvarull siia, eks siis näis, kas me saame preili Sansa näo naerule. Kõik teised võtku istet, kas ma pean teile kõike ette ütlema? Sansa arvab kindlasti, et minu pojatütre kaaskond on lambakari.”
Rasvarull saabus enne kui söök, seljas kojanarri roheline rüü ja kollased suled ja peas lotendav narrimüts. Tohutult paks ümar mees, suurem kui kolm Tolapoissi, tuli hundiratast visates saali, hüppas lauale ja pani Sansa ette hiigelsuure muna. „Tehke see katki, preili,” käskis ta. Kui Sansa seda tegi, kargasid sellest välja kümmekond kollast tibu ja jooksid igas suunas laiali. „Püüdke nad kinni!” hüüatas Rasvarull. Pisiemand Bulwer napsas ühe neist kinni ja andis narri kätte, kes siis pea kuklasse ajas, tibu oma suurde venivasse suhu pistis ja näis selle tervelt alla neelavat. Kui ta röhatas, paiskusid tema ninast välja väikesed kollased suled. Pisiemand Bulwer pistis kurvastusest töinama, kuid tema pisarad asendusid äkitselt rõõmukilgetega, kui tibu tema kleidivarrukast välja puges ja mööda kätt alla jooksis.
Kui teenrid tõid lauale porrulaugu- ja seenesupi, hakkas Rasvarull žongleerima ja emand Olenna nõjatus ettepoole ja toetas küünarnukid lauale. „Kas sa tunned mu poega, Sansa? Mägiaia valitsejat Puhvkala?”
„Vägev valitseja,” vastas Sansa kombekalt.
„Suur kõlupea,” sõnas Okaskuninganna. „Ka tema isa oli kõlupea. Minu mees, kadunud isand Luthor. Ah, ära saa minust valesti aru, ma armastasin teda vägagi. Heasüdamlik mees ja magamiskambris üpris oskuslik, kuid siiski kohutav kõlupea. Ta võttis kätte ja ratsutas kullijahi ajal kaljult alla. Väidetavalt olevat ta üles taevasse vaadanud ega pannud tähele, kuhu ta hobune läheb.
Ja nüüd teeb minu kõlupeast poeg sedasama, ainult et ta ei ratsuta mitte teldri, vaid lõvi seljas. Ma hoiatasin teda, et lõvi selga on kerge istuda, kuid raske sealt maha tulla, tema aga ainult itsitab. Kui sul peaks kunagi poeg sündima, Sansa, siis anna talle tihti peksa, et ta õpiks su sõna kuulama. Minul oli üksainuke poeg ja ma ei peksnud teda peaaegu üldse, nii et nüüd kuulab ta pigem Rasvarulli kui mind. Lõvi ei ole sülekass, ütlesin ma talle, ja tema vastas ainult: „Kuss-kuss, ema.” Minu meelest tehakse selles riigis niigi kogu aeg kuss-kuss. Kõigi nende kuningate käsi käiks hulga paremini, kui nad mõõgad käest paneksid ja oma emade juttu kuulaksid.”
Sansa avastas, et ta suu on jälle ammuli vajunud. Ta pistis sinna lusikatäie suppi, samas kui emand Alerie ja teised naised naeru kihistades vaatasid, kuidas Rasvarull peaga, küünarnukkidega ja vägeva tagumikuga apelsine. põrgatab
„Ma tahan, et sa mulle selle kuningapoja kohta tõtt räägiksid,” ütles emand Olenna äkitselt. „Selle Joffrey.”
Sansa sõrmed lusika ümber tõmbusid pingule. Tõtt! Ma ei või. Palun ärge küsige seda. Ma ei või. „Mina… ma… ma…”
„Sina jah. Kes seda veel paremini teaks? Peab möönma, et poiss on üpris kuningliku moega. Pisut ennast täis, aga eks see tule Lannisteride verest. Kuid me oleme kuulnud ka häirivaid jutte. On neil tõepõhi all? On see poiss sind halvasti kohelnud?”
Sansa vaatas kartlikult ringi. Rasvarull pistis suhu terve apelsini, mälus ja neelatas, laksas endale vastu põske ja puhus seemned ninast välja. Naised itsitasid ja naersid. Teenrid sagisid edasi-tagasi ja Neitsikoda kajas lusikate ja taldrikute klõbinast. Üks tibu hüppas tagasi lauale ja jooksis emand Gracefordi supist läbi. Keegi ei paistnud neile tähelepanu pööravat, kuid Sansa oli ikkagi hirmul.
Emand Olenna hakkas kärsituks muutuma. „Miks sa Rasvarulli vahid? Ma küsisin sult midagi ja ootan vastust. Kas Lannisterid on su keele sõlme sidunud, laps?”
Ser Dontos oli Sansat hoiatanud, et ta võib vabalt rääkida ainult hiies. „Joff… kuningas Joffrey, ta on… Tema Majesteet on väga lahke ja kena ja… ja vapper nagu lõvi.”
„Jah, kõik Lannisterid on lõvid, ja kui mõni Tyrell peeretab, siis lõhnab see nagu roos,” kähvas vana naine. „Aga kui heatahtlik ta on? Kui arukas? On tal lahke süda, leebe käsi? On ta rüütellik nagu kuningale kohane? Hakkab ta Margaeryt kalliks pidama ja õrnalt kohtlema, tema au nii kaitsma nagu endagi oma?”
„Hakkab küll,” valetas Sansa. „Ta on väga… väga ilus.”
„Seda sa juba ütlesid. Kas tead, laps, et mõnede jutu järgi olevat sa sama suur tola nagu meie Rasvarull, ja ma hakkan neid uskuma. Ilus? Ma loodan, et ma olen oma Margaeryle selgeks teinud, mida ilu väärt on. Veel vähem kui pajatsi puuks. Aerion Helelõõm oli vägagi ilus, kuid ometi koletis. Ma tahan teada, milline on Joffrey?” Okaskuninganna küünitas kätt ja haaras ühest mööduvast teenrist kinni. „Ma ei armasta porrulauku. Vii see supp minema ja too mulle juustu.”
„Juust tuuakse lauale pärast kooke, mu emand.”
„Juust tuuakse lauale siis, kui mina seda tahan, ja ma tahan, et see tuuakse kohe.” Vana naine pöördus uuesti Sansa poole. „Kas sa pelgad, laps? Ilmaaegu, siin on ainult naised omavahel. Räägi mulle tõtt, sinuga ei juhtu midagi halba.”
„Minu isa rääkis alati tõtt.” Sansa ütles seda vaikselt, kui ikkagi tulid need sõnad raskelt üle huulte.
„Jah, isand Eddard oli selle poolest tuntud, kuid ikkagi tembeldati ta reeturiks ja raiuti tal pea maha.” Vana naine puuris Sansat silmadega, mis olid teravad ja helkivad nagu mõõgateravikud.
„Joffrey,” ütles Sansa. „Joffrey tegi seda. Ta lubas mulle, et heidab armu, ja raius mu isal pea maha. Ta ütles, et see oligi armuheitmine, ja ta viis mu üles müürile ja sundis mind seda vaatama. Seda pead. Ta tahtis mind nutma ajada, aga…” Ta vakatas järsult ja kattis suu käega. Ma ütlesin liiga palju, jumalad hoidku küll, nad saavad teada, nad kuulevad sellest, keegi kaebab mu peale.
„Räägi edasi,” õhutas Margaery, Joffrey tulevane kuninganna. Sansa polnud kindel, kui palju ta oli öeldust kuulnud.
„Ma ei saa.” Aga kui ta Joffreyle ära räägib, aga kui ta Joffreyle ära räägib? Joffrey tapab mu siis kindlasti või annab mu ser Ilyni kätte. „Ma ei tahtnud nii öelda… mu isa oli reetur ja mu vend ka, minu soontes voolab reeturi veri, palun ärge sundige mind rohkem rääkima.”
„Rahune ometi, laps,” käskis Okaskuninganna.
„Ta kardab, vanaema, sa ju näed.”
Vana naine hõikas Rasvarullile: „Narr! Laula meile. Hea oleks üks pikk laul. „Karu ja kaunis neid” sobib hästi.”
„Sobib!” vastas hiiglasest narr. „See sobib tõepoolest hästi! Kas ma laulan seda pea peal seistes, mu emand?”
„Kas see kõlab nii paremini?”
„Ei.”
„Siis seisa jalgadel. Pole vaja, et sul müts peast maha kukuks. Minu mäletamist mööda ei pese sa kunagi oma juukseid.”
„Nagu mu emand käsib.” Rasvarull kummardas sügavalt, tõi kuuldavale jumitu röhatuse, ajas ennast siis sirgu, lükkas vatsa õieli ja möiratas: „Kord laadale, kus trall ja lust, läks karu karvane ja must…”
Emand Olenna nihkus Sansale lähemale. „Juba siis, kui ma olin sinust noorem plikake, teadsid kõik, et Punases Kantsis on isegi seintel kõrvad. Hüva, kuulaku nad siis parem laulu ja meie saame omavahel vabalt rääkida.”
„Aga Varys,” ütles Sansa, „ta teab, ta teab