Mõõkade maru I: Teras ja lumi. George R. R. Martin
Читать онлайн книгу.
jäänud, kui nägi teisi peatumas või leidis sobiva platsi. Vaba rahvas. Kui mu vennad nad sellises korratuses tabaksid, maksaksid paljud neist selle vabaduse eest oma eluga. Neid oli palju, kuid Öises Vahtkonnas valitses kord ja Joni isa oli talle kord öelnud, et lahingus tähendab kord üheksal juhul kümnest rohkem kui väe hulk.
Selles, milline telk on kuninga oma, polnud võimalik eksida. See oli kolm korda suurem kui ükski teine, mida Jon oli elus varem näinud ja sealt kandus tema kõrvu muusika. Nagu paljud väiksemad telgid, oli ka see tehtud kokkuõmmeldud loomanahkadest, millel karv veel küljes, ainult et Mance Rayderi telki katsid karvased valged jääkarunahad. Teravaotsalist katust kroonisid hiidpõdra röögatud sarved – kunagi ammu, Esimese Rahva aegadel, olid need loomad kõikjal Seitsmes Kuningriigis vabalt ringi uidanud.
Siin vähemalt oli näha kaitsjaid: telgiava ees seisid pikkadele odadele nõjatudes kaks vahimeest, ümarad nahkkilbid käe külge rihmatud. Viirastust märgates langetas üks neist odaotsa ja ütles: „See elukas jääb siia.”
„Paigal, Viirastus,” käskis Jon. Ürghunt istus maha.
„Pikkoda, valva seda lojust.” Lõgissärk tõmbas telgiava ropsuga lahti ja viipas Jonile ja Ygritte’ile, et nad sisse astuksid.
Telgis oli palav ja suitsune. Kõigis neljas nurgas seisid korvid põleva turbaga, mis heitsid õhku tuhmi punakat valgust. Ka maapind oli kaetud nahkadega. Jon tundis ennast ihuüksinda, kui ta seal oma mustas rüüs seisis ja ootas, kuni see ülejooksik, kes nimetas ennast Müüritaguseks Kuningaks, teda märgata suvatseb. Kui ta silmad olid suitsuse punase hämarusega kohanenud, nägi ta kuut inimest, kellest ükski ei teinud temast väljagi. Tõmmu noormees ja ilus heledapäine naine jõid ühest sarvest mõdu. Rase naine seisis söepanni juures ja küpsetas kahte kana, üks hallijuukseline mees narmendavas mustaja punasekirjus mantlis istus ristijalu padjal, mängis lautot ja laulis:
Sel dornlase naisel palg kumas kui kuu
ja ta piht oli peenem kui piug.
Aga dornlase mõõk oli vahe ja must
ja see salvas kui mürgine siug.
Jon teadis seda laulu, kuigi oli veider kuulda seda siin, hatuses loomanahkadest telgis teisel pool Müüri, kümne tuhande penikoorma kaugusel Dorne’i punastest mägedest ja soojadest tuultest.
Lõgissärk võttis kollaseks tõmbunud kiivri peast ja jäi ootama, kuni laul lõpeb. Oma luudest ja parknahast turvise all oli ta väikest kasvu ja tema nägu hiiglase kolba varjus oli tavaline – muhklik lõug, hõredad vuntsid ja kahkjad kuivetud põsed. Tema silmad asetsesid ligistikku, üks kulm ulatus pikalt laubale, teravnurkse otsmikupiiri kohal paistsid hõrenevad tumedad juuksed.
Sel dornlase naisel laul helises suul,
hääles kõlamas veetlus ja hurm.
Aga dornlase mõõk laulis teistmoodi viit,
mida täitsid vaid kadu ja turm.
Söepanni kõrval istus järil lühike, kuid tohutult jässakas mees, kes sõi praevardast kana. Kuum rasv nõrgus üle ta lõua ja tema lumivalgesse habemesse, kuid ta naeratas sellest hoolimata rahulolevalt. Tema vägevate käsivarte ümber olid jämedad kuldvõrud, millesse olid uurendatud ruunid, ja tal oli seljas raske must rõngassärk, mis kindlasti oli võetud mõnelt surnud maakuulajalt. Paari jala kaugusel seisis, kulm kortsus, kaardi kohal pikem ja saledam mees, seljas pronksnaastudega üle õmmeldud nahksärk, nahktupes kahekäemõõk turjal rippumas. Ta oli sirge nagu oda, sooniline ja tugev, siledaks aetud näoga, kiilaspäine, jõulise sirge ninaga ja hallide aukus silmadega. Ta oleks võinud olla isegi ilus, kui tal oleksid olnud kõrvad, kuid ta oli mõlemast kusagil ilma jäänud – Jon ei osanud arvata, kas selles oli süüdi olnud pakane või mõne vaenlase nuga. Kõrvade puudumise tõttu paistis mehe pea kitsas ja terav.
Jon mõistis ainsast pilgust, et nii valgehabe kui kiilaspea olid sõjamehed. Need kaks on tükk maad ohtlikumad kui Lõgissärk. Ta mõistatas, kumb neist on Mance Rayder.
Juba pimenes aas, kui ta lamas seal maas,
verest tulvamas huuled ja keel,
ta vennad ta eest juba pidasid palvet,
kuid ta naeris ja laulu lõi veel:
„Vennad, oh vennad, et dornlase süül
ei jätka ma rännakut maist,
sest polegi lugu – kord surevad kõik,
ja ma nautisin dornlase naist!”
Kui „Dornlase naise” viimane värss lõppes, tõstis kiilaspäine kõrvutu mees silmad kaardilt ja puuris raevuka pilguga Lõgissärki ja Ygritte’i ja nende vahel seisvat Joni. „Mis see’s on?” küsis ta. „Vares?”
„See must värdjas lasi Orellil soolikad välja,” ütles Lõgissärk, „ja on lisaks üks kuradi soend.”
„Te pidite nad kõik tapma.”
„Tema jooksis üle,” seletas Ygritte. „Ta tappis oma käega Qhorin Poolkäe.”
„See nolk?” Uudis vihastas kõrvutut meest. „Poolkäsi oleks pidanud minu hooleks jääma. Sul nimi ka on, vares?”
„Jon Snow, Majesteet.” Jon kaalus mõttes, kas ta peaks ka kummarduse tegema.
Habemik hakkas nii kõvasti naerma, et kanatükid igale poole laiali lendasid. Ta pühkis laia kämblaseljaga suu rasvast puhtaks. „See poiss on vist pime. Kes on kunagi kuulnud kõrvutust kuningast? Haa, tal kukuks ju kroon otseteed alla kaela! Haa!” Nägu laial naerul, vaatas ta Jonile otsa, sõrmi vastu pükse puhtaks pühkides. „Pane oma nokk kinni, vares. Pööra ringi, siis ehk leiad selle, keda sul tarvis on.”
Jon pöördus.
Laulja tõusis püsti. „Mina olen Mance Rayder,” ütles ta ja pani lauto käest. „Ja sina oled Ned Starki sohipoeg, Talitundru Snow.”
Jahmunud Jon seisis hetke tummaks löödult, kuni toibus sedavõrd, et sai suust: „Kust… kust te teadsite…”
„See jutt jäägu hilisemaks,” sõnas Mance Rayder. „Kuidas see laul sulle meeldis, noormees?”
„Üsnagi. Ma olen seda varem kuulnud.”
„Kuid sest pole lugu – kõik surevad kord,” ütles Müüritagune kuningas kergel toonil, „ja ma nautisin dornlase naist. Ütle mulle, kas tubli Kontide Isand kõneleb tõtt? Kas sina tapsid mu vana sõbra Poolkäe?”
„Jah.” Kuigi see oli rohkem tema kui minu teha.
„Varjutorn ei tundu enam kunagi nii hirmuäratav,” sõnas kuningas, hääles kurbus. „Qhorin oli mu vaenlane. Kuid kunagi ka mu vend. Niisiis… kas ma peaksin sind tänama, Jon Snow, et sa ta tapsid? Või sind needma?” Ta naeratas Jonile pilkavalt.
Müüritagune kuningas ei näinud üldse kuninga moodi välja – ega õieti ka metslase moodi. Ta oli keskmist kasvu, sihvakas, terava näoga, teraste pruunide silmadega ja pikkade pruunide juustega, mis olid enamjaolt halliks läinud. Tal polnud peas krooni, käte ümber kuldvõrusid, kaelas kalliskive ega isegi mitte ühtegi hõbeehet. Tema rõivad olid villast ja parknahast ja tema ainsaks silmatorkavaks kehakatteks oli narmendav must villane mantel, mille pikad rebendid olid paigatud luitunud punase siidiga.
„Te peaksite mind tänama selle eest, et ma tapsin teie vaenlase,” sõnas Jon viimaks, „ja needma selle eest, et ma tapsin teie sõbra.”
„Haa!” müristas valgehabe. „Hästi vastatud!”
„Nõus.” Mance Rayder viipas Joni lähemale. „Kui sa tahad meie hulka astuda, siis pead sa meid tundma. Mees, keda sa minuks pidasid, on Styr, Thenni Magnar. Magnar tähendab muinaskeeles isandat.” Kõrvutu mees põrnitses Joni külmalt, Mance aga pöördus valgehabeme poole. „See vahva kanasööja siin on minu ustav Tormund. See naine –”
Tormund ajas ennast püsti. „Oot. Sa ütlesid Styri aunime, ütle minu omad ka.”
Mance